ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 23 sisukord:
» EESTI VETE KALU: Roosärg. Ralf Mae
» KORD ON KORD ON KORD: Ideaalveestik ehk millest unistab kalastaja. Peeter Prass
» KOGEMUS: Ilus aeg — kevad... Rein Truumets
» KALAKOTT
» Samal teemal: ideaalveestik. Vladislav Korzhets
» KALAVARUD: Jõeforellile sobivate elupaikade rajamisest kanaliseeritud jõelõikudel. Kalle Kroon
» PÜÜGIRIISTAD: Millist rulli ja kuidas valida. Marko Kinusar, Vladislav Korzets
» PÜÜGIVIIS: Tonka. Ralf Mae
» KOGEMUS: Ahvenate õngepüügist. Vladislav Korzets
» NIPID & NÕKSUD: Plastkuul heiteõngel.
» Murdunud ridvajatku lappimine.
» Kui ritv loksub.
» Amortisaator lihtkäsiõngel
» KALAVEED: Väinjärv. Ralf Mae
» PAJATUS: Raigastvere heldus. Veiko Bergmann
» Kole kalalkäik. Aleksei Antiptšik
» Kindlast uppumissurmast pääsenud. Enn Mironov
» Kord Peipsi peal ... Arved Kiisk
» VÕISTUKALASTUS: Tallinna KSK lahtised MV (27.01.02)
» "Vastlaahven 2002" (10.03.02)
» "Kuldkala 2002" (16.02.02)
» Kirbutajate MM Lätimaal (23-24.02.02)
» "Maardu 2002" (24.02.02)
» Ida-Virumaa lahtised MV (09.03.02)
» Otepää kalaklubi lahtine (16.03.02)
» Järvamaa MV (24.03.02)
» KALAMEHEJUTT 2001: Kristiina Juhe, Olavi Ruitlane, Milli Urbla, Eldur Seegel, Ants Napp, Rein Kruleht
» RAHVAPÄRIMUS: Tursk eesti rahvapärimuses. Mall Hiiemäe
» PAJAS JA PANNIL: Lutfisk e. libekala
» KALURILISA: EL-i kalanduspoliitika
» Hullud lood e. kaluri tõde ja õigus. Vladislav Korzets
» Kalapüügiseaduse rikkumised
» PAADILISA: Paadikevad. Hanno Kask
» Väikelaeva ülevaatus ja registreerimine. Ralf Mae
» KOMMERTSKÜLJED: Okuma rullid ja Ron Thompsoni ridvad
» PAJAS JA PANNIL
» MAAILM: Saltstraumen 2001. Ralf Mae
» Kalapüük Floridas. Toomas Mikkor
» KALARISTSÕNA: Kaido Krass
» Tsst! — kala magab...
 
Kalapüük Floridas. Toomas Mikkor
Floridasse sattusin tänavu jaanuari keskel. Kui hakkasin Marco saare kohalikelt kalameestelt uurima, millised on väljavaated korralikku kala saada, siis laideti mu mõte maha - õige kalapüük Mehhiko lahel algavat mai lõpus ja juuni-juuli olla tippaeg. Siis hakkavat konksu otsa suuri ja palju.
Kuna suvi on see kõige tagumine aeg, mil ma Floridas tahan olla (saunas saab ka kodus käia!), otsustasin ikkagi talvise kalapüügi kasuks.
Eks kalapüüki on Floridas mitut sorti - reegel aga on ikka selline, et mida suurem vesi, seda suurem kala.



Õngitsemine hakkab pihta jõgedest, jär-vedest, kanalitest ja maanteekraavidest. Ma ise sellist püüki ei proovinud, kuigi vahel tee-pervel autoga peatanud ja pilgu maanteekraavi heitnud, hakkasid peod sügelema küll - vesi kohati lausa kihises ilusatest havi-sarnastest mölakatest. Väiksemate ambitsioonidega kalamehed harrastavad üsna sageli nn backwater kalapüüki - see on püük soola-se veega kanalites, mida palistavad mõlemast servast läbitungimatud mangroovitihnikud. Kala võib sealt teinekord täitsa korralikult saada, aga puuduseks on see, et sul pole privaatsust, backwateris käib liiga tihe sebimine, teisi püüdjaid on palju ja ka muidu kihutajaid, kes su püügituju rikuvad. Korraliku kala kättesaamiseks pole vaja tegelikult kodunt välja minnagi. Marcol asuvad majad enamasti sedasi, et ühel pool maja on kuiv tänav autoga tulemiseks ja teisel pool märg tänav paadiga lähenemiseks. Ja seal märjal tänaval luusib sel-liseid elukaid ringi, et üsna sageli ununeb telekas, juturaamat või võileib kus kurat ja sa tormad kanali äärde, et näha seda poolemeetrist poissi veelkord veest välja hüppamas. Pikapeale muidugi hakkasin sellega harjuma ja sain kanali ääres oma hommikusöögi söödud ilma kordagi kohvi kurku tõmbamata.
Parimad püügikohad on siiski Mehhiko laht ja Atlandi ookean.

Kuna omapead pole mõtet kirvega kurge püüdma minna ja renditud paadiga mööda avarusi kala taga ajada, on kõige mõttekam algul teha mõni kalalkäik vilunud charterkapteniga. Charterretked on omaette suur äri ja saadaval kõikjal, kus on vähegi vett. Omaette kunst on leida nende hulgast parim - mees, kes tõesti teab, kus on iga ilmaga kala. Päris ämbrisse astumist pole just karta, sest nendes vetes on kala palju, ja kui mehed on seda äri aastakümneid ajanud, siis midagi nad ikka teavad. Uurisin algul Marcol kohalikelt, kust leida mõnd head chartermani ja mind juhatati Goodlandi, kus elavat vaesem rahvas ja seetõttu olla ka hinnad madalamad, kaptenid aga kohalikud ja tundvat vett väga hästi. Läksingi õhtul Goodlandi kohalikku sadamakõrtsi kaupa tegema. Tellisin endale õhtusöögiks korvitäie grillitud krevette ja küsisin ettekandjalt, et juhatagu mulle kätte charterkapten. Kaugelt polnud teda vaja otsida - mees oli samas kõrtsis. Kahjuks aga oli ta juba endale kõvad rohud sisse võtnud ja kõikus oma hirmuäratavalt suure koguga laudade vahel nagu kellapendel nii, et ärijutust ei tulnud midagi välja. Ettekandja lohutas, et Russ'il on raske päev olnud, tulgu ma parem homme. Lahkudes võtsin sadamakailt kaasa paar reklaambukletti, kus telefoninumbrid sees, et kaubad telefonitsi ära teha. Russ'il oli vist aga kogu raha kärakale kulunud - järgmisel päeval olid mõlemad ta telefonid võrgu poolt välja lülitatud. Õhtune visiit Goodlandi sadamakõrtsu lõppes jälle tulemusteta, vähemalt kalapüügi osas, muidu spontaanselt alanud kolled-žiplikadest kõrtsikülastajate toplessfest oli päris tore vaadata. Ilmselt selle kolledžiplikade striptiisi nahka mu kalamehejutt läkski, sest charterman Russ vahtis toimuvat ammulisui, ila uuriketina suunurgast rippumas, ja ei tahtnud kaladest midagi kuulda. Goodlandile lõin käega ja läksin järgmisel päeval Marco River Marinale, sinna, kus ruulib dollar. Uudised olid kurvad - segaseltskondi ehk nn split charterit polnud keegi nõus tegema - üüri kogu paat ja kapten, maksa $ 300 poole päeva eest või $ 450 terve päev ja tule pardale üksi või kuuekesi. Kuna need hinnad polnud mulle vastuvõetavad, siis matsin kalalkäiguplaani maha ja läksin õhtul Marco saare Sandbar'i kala sööma. Kõrvalpukil istus kuubakast restoraniomanik Miamist. Tegime koos mõned sunrise'd ja kuubakas kurtis mulle, et oli endale Kolumbiast Miamisse pruudi orgunninud. Et plikal olla tema juures kuldne põli olnud - ainult söö ja maga ning hargita jalgu, aga et raip polevat seda osanud hinnata ja oli eelmisel nädalal koos sahtlist kaasa võetud kolmeteist tuhande dollariga Kolumbiasse tagasi putku pannud. Rääkis veel, et plikat otsima minna polevat mõtet, sest Kolumbiast tuldavat tagasi vaid kastis, plika vennad aint ootavatki teda. Nüüd uputas mees siin Marco baarides oma muret ja otsis kaastunnet. Kui mina oma murega lagedale tulin, siis elavnes mees silmnähtavalt - et kuule dude, ma võin sind aidata! Viipaski kohale lühemat kasvu prillidega mehikese, kes sarnanes küll rohkem arvutifriigile kui kellelegi teisele. Charterman Mike Marco River Marinalt, tutvustati mulle. Ütlesin, et juba käisin Marinal ja ei klappinud mulle see värk. Mike kuulas mu jutu ära ja pakkus deali - $ 75.- nägu, tema ise komplekteerib paadi täis ja tema poolt on sööt ning püügivarustus. Siis küsis veel, et kas tahan suurt kala taga ajada või lepin väiksemaga. Selgitas, et suurega võib jänni jääda, aga väiksemaga olla see häda, et ära tüütab - muudkui loobi paati. Ma valisin viirastuste tagaajamise asemel kala paatiloopimise ja kaup oligi koos.



Kolm päeva hiljem asusime hommikul Marco River Marinalt teele. Ülesõit püügikohta vältas 45 minutit. Suund oli meil kogu aeg edelasse ja kolmveerand tunni pärast oli Marco saar silmapiirilt kadunud. Mike'il oli püügikoht GPS-i mälus. Kuna mul niipea pole sinna plaanis tagasi minna, ei hakanud ma tema järgi spioneerima ja koordinaate üles kirjutama või salaja oma gps-ga salvestama. Mehhiko laht oli vaikne, õõtsus ainult laisalt, taevas oli pilvitu ja päike lõõskas halastamatult. Sügavust oli püügikohal 10 meetrit. Ankur sees, koukis Mike spinningud ja söödad välja ning püük läks lahti. Edasine on üsna ebahuvitav - algas üks tuim ja tundetu kala paati loopimine. Kui põnevust üldse oli, siis ehk niipalju, et sul polnud kunagi aimu, millist värvi kala seekord tuleb. Oli hõbedasi, siniseid, rohelisi, pruune, punaseid, kollaseid, kirjusid... Ka bluefish ajas vererõhu natuke üles, sest ta teeb konksu otsas päris toredat sõitu - pooleteistkilone poiss kepsleb vees just samamoodi nagu oleks sul hoopis noor härjavärss tamiili otsas. Aga see pole see, mis Eestis, kui surnukskülmununa ja tatise ninaga võitled hilissügisel oma päeva ainsa kalaga, justkui oleks see elu ja surma küsimus. Kui Mehhiko lahel läheb sul kala otsast, siis on sul sellest täitsa "pohh", sest pane uus krevetitükk konksu otsa ja kolmkümmend sekundit hiljem on sul uus ja suurem saatan nööri otsas. Mike oli mees, kes pidevalt meile sööta hakkis ning konkse söödastas, kalu konksu otsast vabastas ja uue spinningu ulatas, kui kellelgi habe tekkis või kui keegi lipsu kaotas. Lipsu kadumist tuli ikka ette, sest vahel jõudis õnge hakand kala kivi alla kaduda ja sealt teda enam välja ei venitanud, sest tamiil hõõrdus vastu kivi puruks. Vahetevahel külastas meid ka mingi paarimeetrine volask, kes laisalt veepinnal ennast näitas. Mike sättis talle elussööda üles, ilusa kollase snapperi, aga elukas põlgas selle ära.
Tamiil oli meil vist 0,3 mm ja lipsu otsas oli jiggle - teelusikasuurune marmõshkat meenutav konksuga tinajunn, millele kalasilm peale maalitud. Kogu püügikunst seisneski selles, et söödastasid selle tinajunniga konksu ja lasid ta üle parda merre kukkuda. Enne kui tinajunn põhja jõudis, oli sul juba sõit sees ja tuli kerida. Meie kasutasime söödaks 1/5 krevetti, kuna see on parim. Krevett peab olema elus ja verivärske, kui sa ta söödaks hakid. Kasutatakse veel ka kalaliha, aga see polevat nii tulemusrikas. Ainuke kala, mida ma enne Mehhiko lahte tundsin, oli bluefish, sel päeval sai juurde õpitud nii punane kui ka kollane mangrove snapper, sheepshead ja grouper. Tirisime neid paati veel oma paarkümmend nimetust, aga Mike loopis kõik, kes olid alammõõdulised või kesiste kulinaarsete omadustega, üle parda tagasi. Eeskirjadest peetakse seal üsna korralikult kinni, sest patustamise korral vahele jäämine on ikka suurem õnnetus - paar aastat vanglat - kui veab, siis uimasema kohtuniku puhul pääsed vaid trahviga, mis on ka ilus neljakohaline number.
Tundus, et mul oli charterkapteniga vedanud. Ei oleks osanud intensiivsemat kalapüüki ette kujutadagi ja kõnekas oli ka fakt, et teised paadid silmapiiril sebisid aina ringi ja vahetasid kohta, meie olime paigal kui naelutatud. Mike hoiatas alati, kui mõni teine paat nägemiskauguselt möödus, et nüüd ei tohi kala välja tõmmata, olgu sul konksu otsas kes tahes. Nii me siis haigutasime ja kratsisime kukalt, kuni võõrad olid nägemisulatusest välja kihutanud ja loopisime hiljem kala paati edasi. Peale intensiivse kalapüügi oli Mehhiko lahel teisigi elamusi - aeg-ajalt näitasid end metsikud delfiinid või siis kerkis põhjast merikilpkonn pinnale hingama.
Marinale saabuvaid kalamehi võtab vastu 'air force' - pelikaniparv. Sellise nimetuse on nad saanud seetõttu, et ülelennul kipuvad nad vahel pommitama ja see, mis sealt taevast siis tuleb, pole enam pääsukese sirts .
Tore komme on see, et charterman fileerib sulle sinu püütud kala ära, nii et koju saabud hunniku ziplock kottidesse pakitud fileega ja rappimine-rookimine jääb ära. Rookimine Marinal on omaette elamus. Kõik rapped lendavad tagantkätt üle kaiääre ja ärge te arvake, et miski sadamat reostab. Suurem osa rappidest ei jõua veepinda puudutadagi - pelikaninokk püüab selle juba lennult. Kui ongi mõni suurem pea, mis enne pelikani nokka põhja jõuab vajuda, siis on kohe krabid ja merevähid jaol ning põhjas käib raipe ümber sihuke tants, et ainult vaata ja imesta.
Niipalju veel saagist, et bluefish, kui kõige vähemväärtuslik, sai praetud munas, maitsestatuna tilli, pipra, soola ja sidrunimahlaga, snapperifilee sai söödud enamasti toorelt terava mädarõikakastmega ja grouperist sai tehtud korralik õhtusöök. Küpsetasin ta ahjus kaanetatud vormis, et mahl minema ei auraks. Fileepoolte vahele toppisin kõvasti tilli, sibulat ja võid, riputasin soola, pipart ja tilgutasin terve laimi mahla. Kogu kupatuse katsin riivitud cheddar juustuga ja lasin küpseda just niipalju, et kala kergelt rabedaks muutus, ca 25 minutit 300 ŗC. Tulemus oli kala vääriline. Grouperi peielaud sai kaetud kanali äärde suure kookospalmi alla, kus ta siis seniidis paistva täiskuu valges kahe õgardi kurku kadus...

Teine Florida kalalkäik sai tehtud Atlandil, key-dest pisut idas, umbes selles kandis, kuhu kuubakatest paadipõgenikud välja triivivad. Sõitsime Key Colony rannalt ca pool tundi kagusse ja jäime ankrusse. Vee vool (current) oli nii tugev, et isegi korralik tinajunn ei tahtnud põhja jõuda, vaid oli pidevas lennus. Atlandil kasutasime söödaks jälle krevettitükki, kuid lips oli veidi teistsugune. Sööt oli palja konksu otsas ja tinatraskus asus konksust ca 40 cm eespool, seda gigantset marmõshkat ehk nn. jiggle't me seal ei kasutanud. Atlandi püügil oli ka kaasas hoopis omapärane rekvisiit - chumbag. Chum on kalaveri ja löga, mis tekib kalatehases kalarookimisel. Kõik see löga müüakse värskelt ämbritäite kaupa kalameestele maha, kes siis segavad selle kaerahelvestega, pakivad ca kilostesse plastmasskarpidesse ja sügavkülmutavad selle olluse. Kui minnakse kalale, siis võetakse sügavkülmast mõned chum'i pakid kaasa, pannakse püügikohale jõudes tihedast võrgust kotti ehk nn chumbag'i ja riputatakse nööriga üle parda. Jäätunud chum hakkab aegamööda sulama ja kotist eraldub kalaverd ja kaerahelbeid, mis meelitavad kohale hulgaliselt väikseid kalu. Seal, kus käib pidu väikestel, on aga kohe jaol ka suuremad. Veevool kannab seda lõhna ja sodi väga kaugele ja nii meelitatakse ookeaniavarustelt kalad kohale. Käisin järgmisel päeval snorkeliga vees vaatamas, mis juhtub, kui midagi paadist vette poetada. Kuna me haisid ja barrakuudasid ei soovinud mu veesoleku ajaks kohale kutsuda, siis poetas sõber paar peotäit puruksrebitud paberilipakaid üle parda. See oli uskumatu, milline orgia seal all lahti läks! Kalad läksid päris ogaraks ja neid ilmus kohale selline hulk, et mul hakkas hirm hoolimata sellest, et neist kõige suuremad ei ületanud mu käsivarre pikkust.

Kaladest domineerisid ookeanil bonitod ja olid ka vanad tuttavad bluefishid - kumbki pole kohalike poolt hinnatud muu kui kalasöödana. Bonitod tegid nööri otsas sama tublit sõitu kui bluefish. Kõige põnevam, mis sel päeval paati tõmmati, oli ca meetripkkune lootskala - see parasiit, kes end hai külge kinnitab. Kahjuks visati ta vette tagasi enne, kui ma kaamera haarata jõudsin.Tuli ette veel teisigi juhukülalisi, kuid meie eesmärk - tarpon - jäi saamata. Sain ka kogeda esimest korda sellist ookeani jaoks tüüpilist ebameeldivat kogemust: olen oma elussöödaga varustatud konksu kaugele pärivoolu lasknud, kuni viimaks käib nõks ja sa hakkad aeglaselt tamiili sisse kerima, ridvaots tagurpidi lookas. Elukas läheneb visalt, teeb suuri kaari - kindel tundemärk, et midagi suurt ja ilusat. Ja siis, ilma mingi rapsaka ega hoiatuseta viskub ridvaots sirgu ja sa kerid sisse lõtva tühja nööri, mille otsas pole ei konksu ega kala... see on suur hai. Ta on tulnud verehaisu peale siia luusima ja nähes kala konksu otsas vaevlemas ja võitlemas, otsustab tema piinadele kiire lõpu teha. Selline asi ajab närvi üsna mustaks, eriti, kui seda juhtub mitu korda järjest. Oleks ta siis vähemalt oma seljauimegi näidanud ja mulle oma seatembu kaamerale poseerimisega heastanud, aga ei - ainsad kes poseerima tulevad, on jälle delfiinid. Kuna neid saab aga rannas asuva hotelli basseinis meetri kauguselt pildistada, siis pole mõtet nende metsikute delfiinidega jännata - kodustatud poseerivad hea meelega ja on üsna edevad.
Sõbrad, kellega ookeanil kalal käisin, rääkisid sama juttu, mida Mehhiko lahe kalamehed - tule mais, juunis või juulis tagasi, siis tirime mehesuuruseid kalu paati.
Päev Atlandil ei andnud võrreldagi kalalkäiguga Mehhiko lahele. Eks üheks faktoriks oli kindlasti see, et Mike oli professionaalne charterman, ookeanil käisin aga asjaarmastajatest sõprade juhtimisel. Atlandi mulje rikkus ka vana surnud ummiklaine, mis mul peale paaritunnist kalapüüki tahtis soolikad merre meelitada. Sõbrad naersid, et polegi chumbagi vaja - tuleb vaid mulle hommikul korralikult süüa anda ja ookeanile kaasa võtta - ma libletan kalad kohale.


T00MAS MIKKOR