ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 23 sisukord:
» EESTI VETE KALU: Roosärg. Ralf Mae
» KORD ON KORD ON KORD: Ideaalveestik ehk millest unistab kalastaja. Peeter Prass
» KOGEMUS: Ilus aeg — kevad... Rein Truumets
» KALAKOTT
» Samal teemal: ideaalveestik. Vladislav Korzhets
» KALAVARUD: Jõeforellile sobivate elupaikade rajamisest kanaliseeritud jõelõikudel. Kalle Kroon
» PÜÜGIRIISTAD: Millist rulli ja kuidas valida. Marko Kinusar, Vladislav Korzets
» PÜÜGIVIIS: Tonka. Ralf Mae
» KOGEMUS: Ahvenate õngepüügist. Vladislav Korzets
» NIPID & NÕKSUD: Plastkuul heiteõngel.
» Murdunud ridvajatku lappimine.
» Kui ritv loksub.
» Amortisaator lihtkäsiõngel
» KALAVEED: Väinjärv. Ralf Mae
» PAJATUS: Raigastvere heldus. Veiko Bergmann
» Kole kalalkäik. Aleksei Antiptšik
» Kindlast uppumissurmast pääsenud. Enn Mironov
» Kord Peipsi peal ... Arved Kiisk
» VÕISTUKALASTUS: Tallinna KSK lahtised MV (27.01.02)
» "Vastlaahven 2002" (10.03.02)
» "Kuldkala 2002" (16.02.02)
» Kirbutajate MM Lätimaal (23-24.02.02)
» "Maardu 2002" (24.02.02)
» Ida-Virumaa lahtised MV (09.03.02)
» Otepää kalaklubi lahtine (16.03.02)
» Järvamaa MV (24.03.02)
» KALAMEHEJUTT 2001: Kristiina Juhe, Olavi Ruitlane, Milli Urbla, Eldur Seegel, Ants Napp, Rein Kruleht
» RAHVAPÄRIMUS: Tursk eesti rahvapärimuses. Mall Hiiemäe
» PAJAS JA PANNIL: Lutfisk e. libekala
» KALURILISA: EL-i kalanduspoliitika
» Hullud lood e. kaluri tõde ja õigus. Vladislav Korzets
» Kalapüügiseaduse rikkumised
» PAADILISA: Paadikevad. Hanno Kask
» Väikelaeva ülevaatus ja registreerimine. Ralf Mae
» KOMMERTSKÜLJED: Okuma rullid ja Ron Thompsoni ridvad
» PAJAS JA PANNIL
» MAAILM: Saltstraumen 2001. Ralf Mae
» Kalapüük Floridas. Toomas Mikkor
» KALARISTSÕNA: Kaido Krass
» Tsst! — kala magab...
 
KORD ON KORD ON KORD: Ideaalveestik ehk millest unistab kalastaja. Peeter Prass
Eks ikka sellest, et kogeda veekogul head vastuvõttu nii kalade kui ka ümberkaudsete inimeste poolt. Teen nüüd ühe ulmelise "olukirjelduse" – KUIS KÕIK VÕIKS KÄIA JUBA TÄNA, AGA TULEB EHK HOMME ...
...Peale kõva töönädalat tundub, et “juhtmed on kokku jooksmas” ja väljas “liiga ilus ilm”. Ega siis muud, kui rutusti kalapüügiplaane tegema. Käidud teed ja rajad mind see-kord suuremat ei huvita, tahaks midagi uut. Teavet leian, teadagi, internetist, kalameeste kodulehelt – valikuid kui palju – forellipüük Järvamaal, karbipüük Tartumaal, vähipüük Saaremaal. Mida iganes.
Vaatamata ilusale ilmale ja huviliste suurele hulgale on valikut piisavalt, sest pakkujaid on palju, ja kõik on väga soodsate hindadega. Mitmekesi minnes saab veelgi odavamalt, ja eks sõpradega olegi lõbusam. Võtan vanade semudega ühendust ja näe, nii mõnelgi on parasjagu aega ning kohe nõus osalema. Eriti hea on interneti kaudu asju ajades veel see, et kõik pakutav on reaalajas üleval ja hetkega selge, kus on piisavalt majutus- ja kalakohti.
Seekord otsustan Järvamaa forellivete kasuks – sinna jõuan sõpradega kõige kiiremini. Ka on äsja seal käinud kalameeste kommentaaridest näha, et kala võtab sealkandis parasjagu üsna hästi… Ahjaa, samal veebilehel on olemas ka SMS teavitusega kalastajate andmebaas päevasaakidega, kus on mõnel juhul võimalus jõuda kuni üksikkalade mõõtudeni koos muude oluliste andmetega - millal püütud, millega püütud jne.
Varustusest. Muidugi saab kõike ka kohapeal laenutada, kuid õigel kalamehel on siiski vajalik omal olemas – see on otse auküsimus. Ometigi on vahel hea, kui saad kalaretkele kaasa võtta "külalise" ilma, et peaksid muretsema sobiva varustuse pärast tema jaoks. Ja ega päris kõike pole ka … Näiteks paati. Sellega linnas üks suur mure, et kus seda hoida? Tervet garaaži paadi alla panna ju ei tahaks, õuel hoidmine pole aga mõeldav – poisikesed lõhuksid paari päevaga… Hea, et seda saab kohapeal laenutada. Hea on ka see, et haldajad hoolitsevad kalavarude eest ning koguni söödavad kalameeste jaoks mõnes paigas püügikohad sisse. Kus mul endal see aeg oleks, aga linaskit ja latikat tahaks ju vahel sikutada küll.
Teadagi pole kalasaak harrastuspüügil see peamine — kala osta on pea alati odavam, kuid klientide sage kalatajäämine oleks veekogu majandajale väga halb reklaam.
Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud – vaja ju veel hankida kalastuskaart – maksta riigi-lõiv hea püügikorralduse ning asjatundliku järelevalve korraldamise eest, samuti toetada omapoolselt kalavarude kunstlikku taastootmist ning teadusuuringuid aladel, mis pole (veel) majandamis-lepingutega kaetud (vahest põikan ju sinnagi). Loomulikult oleksin võinud ju posti teel osta pappkaardi terveks aastaks oma kala-klubist, kuid olen mugav ja eelistan selle kaasaegset SMS varianti, mille ostan oma moblaga sobivaks ajaks ja maksan siis koos mobiiliarvega… Kuna teavitan ka oma kalasaagist SMS –i kaudu, ei tulegi see mulle eriti palju kallim, ja mugavus maksab ka midagi.
Muidugi võiksin SMS kaudu osta ka püügiloa teatud püügialale, kuid seekord teeme seda sularahas, sest käime veel enne püüki “peremehe” juurest läbi, vaatame majutuskoha üle ning uurime veel täiendavat infot, mida netist ei leia, ja muidugi siis veel seda paadi laenutamise asja ning auto parkimise kohta – siin on olnud kuulda “pahadest poistest”, kes vahel on “pannud” kalamehed pärast püügilt naasmist kumme pumpama vms.
Peremees lubab meid veel oma maasturiga headele kalakohtadele ligemale viia – tal niikuinii vaja naabrimehe juurest läbi põigata, ja pärast võib ta meid veel tagasigi tuua. Ja õhtuks kütab ta meile ka sauna, kuidas muidu.




Laseme nüüd semud kalale ja mõtleme koos, kas see kalastamise asi võikski ehk niimoodi käia. Praegust kalatühjust meie veekogudel teame me kõik, aga selle eest ei vastuta tegelikult ju mitte keegi. Igatsugu röövpüüdjad laiutavad veekogudel, kuhu kalakaitse ei jõua sageli õigeaegselt kohale isegi väljakutse peale – patrullimisest rääkimata. Veekogude kaldaääred on rohtunud, perved võsas, koristamata ja räämas – ilusaid lõkkeplatse võib vaid Soomes imetlemas käia… Riik teeb keskkonnateenistuste kaudu sageli vaid mõttetuid püüdeid ja kulutusi kalavarude taastootmiseks, mis ei anna erilisi tulemusi, sest sisselastud kalad püütakse pea täielikult välja enne, kui nad kudeda jõuavad. Vastutustundlikust kalapüügist rääkimisel vaadatakse rääkijale parimal juhul vaid vaikselt naeratades otsa, nagu öeldes, et tead ju isegi… “Vannis kalapüük” – tiigikalastus – nagu seda täna paljudes kalakasvatustes pakutakse, ei rahulda tõelisi kalamehi, aga abiks seegi...
Ja siiski on kõik juba kord olnud. Kunagi kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel olid mitmed meie veekogud ja isegi mõned merealad majandamislepingutega kaetud. Tegutsesid riiklikud kalamajandid, mida taga igatseda oleks kohatu, kuid kelle tegevusest saaks üle võtta parima. Kalaspordiklubide ja valdade veekogude majandamistele on vaja taas seaduslikku alust, millest tuleks pidevalt ja “valjusti rääkida”. Üksikerandeid üldisele korralagedusele on siiski praegugi – looduskaitsealadel, küll vastavalt kaitsekorralduskavale, kuid poolikult. Korralikku püügilubade süsteemi pole sealgi. Kõik toimib kuidagi “isevooluliselt”. Puudub otsene vastutus kalavarude seisukorra eest, ja mis peamine, mitmepoolne sügav huvi asju mõistlikult korraldada. Toimunud on iselaadne mandumine, kus erilube antakse peamiselt “tuttavatele”. Siin sobiks taas küsida, et kas sellist me siis tahtsimegi.
Kuidas sellisest ummikust välja tulla? Küllap nii nagu see täna jahimajanduses toimib – piirkondlike halduslepingute kaudu – veealade majandamislepingute kaudu, kus oma sõna oleks öelda ka veekogu kalda ehk ranna omanikel.
· Riik saaks ehk rentida vaid “omale kuuluvat” – vaba veeala – kuid veekogul ilma kaldata ei ole suuremat väärtust. Ilma kallast omavaid maaomanikke kaasamata pole mõtet rääkidagi tõhusast püügijärelevalvest. Seega peavad taas tulema “järvevahid – jõevahid”, kes teavad, mis nende piirkonnas toimub, kuid nüüd juba kõrgeimal infotehnoloogilisel tasemel.
· Põhirõhk tuleks seada mitte kalapüügi eest raha küsimisele, vaid põhitulu annaks müük-teenindus-majutus.
· Loomulikult peab selleks, et kliente ligi meelitada veekogus kala olema, ja siin saab kaasa aidata riik – Keskkonnaministeeriumi kaudu. Ja vältimaks eeltoodud probleeme, peaks kohe algul vähemalt osagi kulutusi tegema veekogu majandaja. Riigi osa võiks tulevikus järkjärgult väheneda järelevaataja-nõuandja rollini.
· Kalavarude seisukorra üle hoolitseksid koostöös veekogu majandajatega vastavate lepingute alusel eriteadlased, kes aitaksid igal majandajal jõuda optimaalse tulemuseni.
· Kuna püügiandmete arvestus oleks veekogupõhine, tuleksid võimalikud probleemid kiiresti esile ning neile saaks juba aegsasti reageerida vajalike vastuabinõudega.
· Samuti hakaks tööle loomulik iseregulatsiooniprotsess, st. kus kala on vähe, sinna ei tule ka püüdjad, ja kalavarud saaks võimaluse isetaastumiseks. Veekogude kallastel elavad inimesed leiaksid siseturismist kindlasti oluliselt parema tuluallika, kui senisest poolmetsikust röövkalapüügist ja müügist.
· Oluliselt tõhustuks ka järelevalve mujalt käivate röövpüüdjate üle, kellel kaoks otsekohe huvi “pahandust” teha, kui nad teaksid, et vahelejäämise risk on kõrge, sest iga inimene, kes neid märkaks annaks häiret, sest on sellest otseselt huvitatud. Kohalikke jälle ohjeldaks “naabrivalve”.
· Riiklikel keskkonnakaitseinspektoritel jääks siis loodetavasti enamasti vaid protokolli kirjutamise vaev. Loomulikult jääks ehk alles ka vabajärelvalve ehk patrullimine, kuid kindlasti muutuks see jõukohasemaks kui on praegu, mil tuleb võidelda “kogu kohaliku rahvaga”.


Peeter.Prass@ekm.envir.ee


Üheskoos suudame!

PEETER PRASS
Keskkonna ministeeriumi
kalavarude osakond