ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 23 sisukord:
» EESTI VETE KALU: Roosärg. Ralf Mae
» KORD ON KORD ON KORD: Ideaalveestik ehk millest unistab kalastaja. Peeter Prass
» KOGEMUS: Ilus aeg — kevad... Rein Truumets
» KALAKOTT
» Samal teemal: ideaalveestik. Vladislav Korzhets
» KALAVARUD: Jõeforellile sobivate elupaikade rajamisest kanaliseeritud jõelõikudel. Kalle Kroon
» PÜÜGIRIISTAD: Millist rulli ja kuidas valida. Marko Kinusar, Vladislav Korzets
» PÜÜGIVIIS: Tonka. Ralf Mae
» KOGEMUS: Ahvenate õngepüügist. Vladislav Korzets
» NIPID & NÕKSUD: Plastkuul heiteõngel.
» Murdunud ridvajatku lappimine.
» Kui ritv loksub.
» Amortisaator lihtkäsiõngel
» KALAVEED: Väinjärv. Ralf Mae
» PAJATUS: Raigastvere heldus. Veiko Bergmann
» Kole kalalkäik. Aleksei Antiptšik
» Kindlast uppumissurmast pääsenud. Enn Mironov
» Kord Peipsi peal ... Arved Kiisk
» VÕISTUKALASTUS: Tallinna KSK lahtised MV (27.01.02)
» "Vastlaahven 2002" (10.03.02)
» "Kuldkala 2002" (16.02.02)
» Kirbutajate MM Lätimaal (23-24.02.02)
» "Maardu 2002" (24.02.02)
» Ida-Virumaa lahtised MV (09.03.02)
» Otepää kalaklubi lahtine (16.03.02)
» Järvamaa MV (24.03.02)
» KALAMEHEJUTT 2001: Kristiina Juhe, Olavi Ruitlane, Milli Urbla, Eldur Seegel, Ants Napp, Rein Kruleht
» RAHVAPÄRIMUS: Tursk eesti rahvapärimuses. Mall Hiiemäe
» PAJAS JA PANNIL: Lutfisk e. libekala
» KALURILISA: EL-i kalanduspoliitika
» Hullud lood e. kaluri tõde ja õigus. Vladislav Korzets
» Kalapüügiseaduse rikkumised
» PAADILISA: Paadikevad. Hanno Kask
» Väikelaeva ülevaatus ja registreerimine. Ralf Mae
» KOMMERTSKÜLJED: Okuma rullid ja Ron Thompsoni ridvad
» PAJAS JA PANNIL
» MAAILM: Saltstraumen 2001. Ralf Mae
» Kalapüük Floridas. Toomas Mikkor
» KALARISTSÕNA: Kaido Krass
» Tsst! — kala magab...
 
KOGEMUS: Ilus aeg — kevad... Rein Truumets
Ja vaieldamatult kõige parem aeg punase kala püügiks.
Reeglina on muidugi tulemusrikkam see püüdja, kes läheb kalale siis, kui sisetunne seda soovitab. Teine variant on see, et kalale minnakse siis, kui on parasjagu vaba aega. Saagid ei ole kindlasti võrreldavad. Milles siis asi?
Vanad metsamehed võivad võõras metsas kümnete kilomeetrite kaupa ringi traavida, aga seisma jäädes teavad täpselt, millises suunas on minna vaja, kuigi nad ei jälgi pingsalt mingeid tingmärke. Nad lihtsalt teavad, kuhu minna. Miski asi nende ajus (või pagan teab, kuskohas) talletab ise kõik vajaliku selleks, et mees metsas ära ei eksiks ja tühja ringitallami-se peale energiat ei kulutaks. Samamoodi on asi ka kalameestega, kellel on kogunenud juba piisavalt kogemusi. Aga kogemused tulevad ju teadagi kuidas — ikka aja jooksul.
Kui aga kogemusi on vähevõitu, mismoodi siis panna paika õige aeg ja koht meriforelli ja lõhe püüdmiseks? Enamasti juhindub algaja püügiaja ja -koha valikul kahest asjast:
1) kalale tasub minna siis, kui on hea kalailm;
2) minna tasub sinna, kus käib See ja veel keegi ning nad saavad sealt ka kenasti kala.
See on üsna õige lähenemine, aga vajab veidike lahtirääkimist.
See, et näiteks täna on hea kalailm, ei tähenda omaette veel mitte midagi. Sama tähtis või isegi tähtsam on see, milline oli ilm eile ja üleeile. Nagu olete ehk juba aru saanud, käib meie jutt merepüügist, aga merepüügi tulemused sõltuvad peaaegu 100% tuultest. Edukaks kalastamiseks peab tundma rannajoont ja teadma, milliste tuultega mismoodi kusagil vesi käitub. Kuna Eesti rannajoon on väga liigendatud ja muutliku reljeefiga, on (peaaegu) alati võimalik siin üles leida kalarikas püügikoht.
Kevadel, nagu ka muudel aegadel, on kalale esmatähtis toit ning väike energiakadu selle tabamiseks. Toidu asupaik meres sõltub aga esmajoones just tuultest. Madalad, kivised lahesopid, mis on tuul-te eest varjatud, on esimesteks paikadeks, kuhu kalad kevadel kogunevad. Tumeda põhjaga madal laht soojeneb kevadel rutem ja elutegevus käivitub siin palju kii-remini kui mujal. Siin areneb plankton, seda süüakse, seejärel süüakse sööjaid jne.
Kui nüüd juhtub, et maatuul lükkab soojenenud vee merele ja see asendub külmaga, siis ei toimu sellises lahes paari päeva jooksul kalamehe jaoks midagi huvitavat. Seetõttu ongi tarvis üsna täpselt teada, mis tuul on kusagil puhunud. Muidugi ei jõua keegi koguda ja talletada infi kogu Eesti rannikujoone kohta ja pole mõeldav ka sõita kala otsides läbi sadu ja sadu kilomeetreid — kulukaks läheb, — seda enam tuleks tähelepanelikult ning pidevalt jälgida, mis toimub selles püügipaigas, kuhu võime suurema aja- ja bensukuluta minna iga päev.
Kala talvitub parves, kuna parvel on toiduhankimine kergem kui üksikul kalal. Lõhe ja meriforelli põhitoiduks on räim ja kilu. Räimeparv piiratakse ümber ja siis süüakse kõht korralikult täis (samamoodi toimivad hundid metsas). Kevadel, kui räime- ja kiluparved tulevad ranna ligidale, on näha, kuidas nad aeg-ajalt veest meeleheitlikult välja viskuvad. See on märk sellest, et "hundid" neid jahivad ja kalamehe ülesanne on nüüd nad lanti haarama meelitada. Ärge heitke lanti räimeparve keskele, vaid ikka 10-15 m parvest eemale. Kogemus näitab, et paremini rünnatakse seda söödakala, kes on parvest kaugemale jäänud.
Kõhu täis saanuna jääb punane kala sellesse regiooni veel mitmeks ajaks, kui just tuulemuutuse tõttu ei muutu vee temperatuur. Röövkala teab täpselt, et varem või hiljem tuleb söödakala parv sinna jälle tagasi.
Sobivaim veetemperatuur punasele kalale on 9-13°C, aga toitumine toimub ka sellest jahedamas vees. 18°C on see soojapiir, mis ajab lõhe ja meriforelli kaldaveest sügavamale.
Lisaks räimele ja kilule sööb punane kala ka ogalikku, kui paremat just käepärast pole, tõeliseks maiuspalaks on talle aga nigli ehk tobias, kuid see maius ei uju kaugeltki kõikjal. Paksult on nigli täis näiteks Naissaare ümbrus, ilmselt on seal talle sobilikud elutingimused.
Külmema veega ei tasuks kasutada eriti vilka mänguga lante. Kala on siis loid, hoiab energiat kokku ja võtab paremini aeglast lanti. Mida soojem on aga vesi, seda kiirema käiguga peaks olema ka lant. Ka landi värvitoonid peaksid olema vastavuses veesoojusega:
külm vesi — sinine läikiv + hõbe;
soojem vesi — sinine matt + hõbe;
veel soojem vesi — roheline-kollane valkjas;
hästi soe vesi — minge randa ja võtke päikest.
Muidugi on paljudel kalameestel oma lemmiklandid, milledesse usutakse. Usk sellesse, et just täna on kalapüügiks hea päev ja nööri otsas õige lant, on väga tähtis. Just see usk toob hinge tolle nii meeldiva ootusärevuse. Ja mida muud meil õieti veel tarvis on? Ega me siis kalal ometigi kala pärast käi... Või kuidas?


REIN TRUUMETS