ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 22 sisukord:
» KALAKOTT
» KALATABEL
» Kalastaja karikad 2001
» EESTI VETE KALU: Jõesilm
» Sabanejev silmukalast
» Oskar Loorits silmupüügist Narva Jõel
» TALIÕNGEKOOL: Kirptirgust, mängust ja mängitamisest. Ralf Mae
» Veel Kirptirgust
» NIPID & NÕKSUD
» KOGEMUS: Jõeforelli talipüük
» PÜÜGIPAIK: Uitmõtteid Pärnu lahel. Saarmas
» MUREMEELI / KALAVARUD: Sikut-sikut sindrinahk. Leili Järv
» KOGEMUS: Kohapüügist Suurel Emajõel
» PÜÜGIPAIK: Narva valss
» RAHVAPÄRIMUS: Haug — muistne vete peremees. Mall Hiiemäe
» ARHIVAAR: Kala eestimaalaste toidulaual 500 aastat tagasi. Kalle Kroon
» KALAMEHEJUTT 2001: 4 X Kalju Rohtla, Vello Pae, Sulev Koppel, Jüri Paet, Heino Sõrm, Toivo Kruusmann, Tõnu Kirs
» PAJATUS: Kalapüügi võimalikkusest Eesti kaitseväes. Randel Kreitsberg
» VESTE: Hispaania kärbes. Jaan Tangsoo
» VÕISTLUSED: "Vladi 50" (09.09.01), Tallinna Kalaspordiklubi MV (23.09.01), "Sügissärg 2001" (14.10.01), Balti Karikas õngitsemises (7-8.07.01), Eesti-Leedu maavõistlus (6-7.10.01), Eesti MV talipüügis (13.01.02), õngitsemise EM ja MM, võistlusõngitsejate
» NÕUKODA: Infopäevad Dublinis; Forelliseminar Paides; Ikka see valulik Sindi pais(e).Endrik Tõnsberg
» UUDISEID EESTI VETELT
» TOIMUMISI: "Jutuka" kokkutulek
» Ilmus "Eesti mageveekalad"
» KALARETK: Naissaarel punase järel.
» MAAILM: Ramsholmi suvi. Harri Ots
» Talitirgutusest Soomes. Markku Juuti
» O tempora, o mores! Vladislav Korzhets
» KALARISTSÕNA: Kaido Krass
» Tsst! — kala magab...
 
Veel Kirptirgust
Vladislav Korzhets

Kirptirgu sünnikoduks on teadupärast Venemaa, täpsemini Uuralite tagune ala ja sealt levis see teistesse põhjamaadesse suhteliselt hiljuti. Nii on Soomes praegugi veel talipüügi puhul üldlevinum pilkkimine ehk landipüük, püük mormi ehk kirptirguga on aga märksa kitsama kandepinnaga. Rootsis on landi kasutatavus kirbuga võrreldes veelgi suurem.

Kirptrik, mida ka paljud eestlastest kalastajad marmõškaks või marmõssiks kutsuvad, sai oma venekeelse algnime mormõška kirpvähi (Gammarus) järgi, mille venekeelne nimi on mormõšš. See pisike, ca 15 mm pikkune vähike elab jäävabal ajal taimede ujulehtede alaküljel ja/või kõrkjates ning väljub sealt vaid öisel ajal, liikudes vees hüppeliste sööstudega. Talvel tulevad kirpvähid taimestikust välja ning kogunevad suurte kolooniatena jää alumisele küljele — siis saabki neist paljude kalade maiuspala. Siberis, Uuralite taga on kirpvähki ülikülluses ning küllap seetõttu sündiski teda imiteeriv püügivahend just seal.



kirpvähk


kootvähk


põlvikvähk


harjaslabalane


Kirpvähk on mitmete kalade maiuspalaks ka eesti vetes ja lisaks Gammarusele teisedki kirpvähilised nagu kootvähk (Gorophium), põlvikvähk (Bathyporeia) ja harjaslabalane (Pontoporeia), kes on aga kirpvähist ca poole pisemad. Seetõttu sobib kirptirgu kasutamine meie vetesse nö orgaaniliselt, ehkki "kirbu" kaudne sarnasus kirpvähiga pole ilmselt ainus asi, mis kalad seda haarama sunnib. Sündinud küll kirpvähi jäljendusena osutus kirptirk märksa "laiemaks" — see püügivahend võib imiteerida vägagi erinevate putukate-mutukate liikumist ja võbinaid, milleks kasutatakse ka konkreetsete putukate või nende vastsete kuju ja värviga kirptirkusid, kuid — ja mis veelgi olulisem — kirptirk võib ahvatleda kala haarama ennast kui maiuspala "üldse". Umbes nii, et me istume pidulauas ja laual on roog, mille kohta me küll ei tea, mis asi see just on, kuid välja-nägemise ja lõhna poolest on see nii ahvatlev, et me sirutame oma kahvli kõhklusteta liua poole. Kui õhkkond on sõbralik ja peremees rooga meile ka veel sundimatult soovitab, ei teki meil kahtlustki, et toit võiks olla mürgitatud. Ei me märka sedagi, et osa külalisi on hädiselt naeratades juba läinud tualettruumi otsima. Kalale võib kirptirk olla just selline tundmatu, kuid ahvatlev roog, kirbu sobilik mängitamine aga justkui roa pidulik serveering Borgiate palees. Voh, mihuke hvilosoofia välja kukkus...

Kirbupüügi strateegias on justkui kaks vastandlikku taktikat: esimese põhjal tuleb kirbtirgu valiku ja selle liigutamisega võimalikult täpselt jäljendada kalade looduslikke toiduobjekte; teise põhjal tuleb loodus "üle mängida" — pakkuda kaladele veel ahvat-levamat ja atraktiivsemat rooga kui nad seda ise veest leiaksidki. Näib nii, et mõlemad taktikad on õiged, kuid ei pruugi (ehkki võivad) samal veekogul samaaegselt kehtida. Kumba kunagi valida, see on juba meisterlikkuse küsimus. Need kaks taktikat ei ole üksnes kirbupüügi rida, vaid eksisteerivad ka nii suvise kui ka talvise landitamise ja lendõnge juures. (Nii näiteks pole sugugi ainuõige seisukoht, et talilant peab võimalikult hästi imiteerima kalamaimu. Te võite jääaugus näha rahulikult ujumas maime, kellest ahven parasjagu väljagi ei tee, kuigi ta samal ajal ründab isukalt maimudest erinevat ja hoopis teistmoodi vinklevat lanti).


Roa suurus, kaal, värv ja kuju

Allpoolne käsitlus tugineb suuresti idanaabrite kogemustele, sest kellelt siis veel kirptirgu-värki õppida, kui mitte venelastelt. Üsna hea ülevaate asjast leidsin P.V.Ivnevi raamatust "Konksu, kirptirgu ja landiga" (Niþnij Novgorod 1993), mis pole ülemäära targutav, aga ka mitte lamedavõitu üle-käe-käsitlus, nagu enamikus pinnapealsetes brošüürikestes, mis vabandeavad oma ilmumist viitega, et on tehtud algajatele.

Suuruse järgi jagab Ivnev kirptirgud meeldejääval viisil tinglikuklt kolmeks: väikesteks, keskmisteks ja suurteks. Väikesed on kuni tuletiku otsa suurused; keskmised on tikupeast suuremad ja herneterast väiksemad; suured on herneterast suuremad. Enamik kalamehi püüab tavaliselt keskmises suuruses kirpudega.

Kirptirgu suurem raskus sama suuruse juures ei ole väärtus omaette, vaid abiväärtus, mis võimaldab tamiili paremini sirgestada, kirptirku kiiremini võdistada ning kirbul rutam vette vajuda. Kala tõmbab söödastatud kirpirgu enesele sagedasti suhu koos veega, justkui imedes, ja kirptirgu putukatest suurem erikaal võib tujuka, õrna võtu puhul, sundida teda söödast loobuma. (Osade, eriti ettevaatlike kalade, näiteks latika, puhul ongi otstarbekam kirptirgu asemel kasutada hoopiski talvist ujukõnge just sel-lepärast, et lihtkonksu kaal ja inerts on väiksemad kui kirptirgu omad). Seega pole sugugi nii, et kahe samasuuruse kirptirgu korral tuleks alati eelistada neist raskemat, näiteks volframist tirku. Kui tinatirk on ise piisavalt raske, et antud sügavusel efek-tiivselt toimida, siis asendada tasub seda vaid mõõtudelt pisema volframtirguga. Ja sedagi vaid siis, kui võtmine on tõesti niru.

Kuid ka volframi erikaalust ei piisa selleks, et saaksime alati püüda väikeste kirpudega. Suuremas sügavuses ei vea pisike kirptirk tamiili piisavalt pingule ning me ei näe noogutilt kala võttu, vooluvees ei pruugi aga tirguga põhja kätte saadagi, see jääbki keskvette lipendama. Seega tuleb suuremas sügavuses või veevoolus püüdes kasutada suuremaid (ja seetõttu raskemaid) kirptirke. Omaette jutt on suurte kalade püüdmine suurte kirptirkudega. Venemaal jahib osa kalamehi kohati nimme suuri kalu, meil võib aga ülemäära suure kirptirgu kasutamisel hoopis nupuks jääda. Suurim kala, keda olen näinud Eestis (ja üldse) kirbuga (keskmise suurusega) kätte saadavat, oli tunamullu 6 kilone karpkala Kasari karjamaaaugul, aga see oli ka lausa imejuhus. Suurte kirpudega suurte kalade püük on oma olemuselt juba vahelüliks kirbutamise ja landitamise vahel — suur kirptirk või väike söödastatud lant — kuidas just keegi asja nimetab...

Mõningase kahjurõõmuga lugesin, et ka P.V. Ivnev ei oska aastakümneid väldanud vaidlustest kirptirkude värvi küsimuses teha muid järeldusi, kui nentida, et tõepoolest, vahel eelistab kala üht, vahel teist värvi, enamasti on tal aga värvipeensustest ükstapuha.

Laias laastus kaitseb osa vaidlejaid heledaid ja läikivaid kirptirke, kuna need on kalale vees hästi nähtavad; teine osa vannub aga truudust tumedatele ja tuhmidele kirptirkudele, kuna need sarnanevad enam vähikestele ja putukaile. Paraku on küllaga päevi, mil kala võtab samast püügiaugust võrdse himuga nii heledaid kui ka tumedaid kirpe ja kõik teooriad lendavad lauluga uppi. Vahel näib kala aga kõige enam hoolivat nii kiiskavast ja helendavast värvist, millist veekogus eneses ollagi pole.

Kalad eristavad värve ning mõnel päeval toimib mõni värv paremini, see on kindel, kuid milline, millal ja miks, see on kalamehele veel saladuseks. Jah, me teame, et ahven armastab punast, ometigi võtab ta mõnel päeval veel meelsamini vasekollast või hoopis valget. Jne. Särje, latika, nuru jt lepiskalade püügiks soovitatakse enamasti kirbu tumedamaid ja tuhmimaid värve, kuid seegi pole mingi raudreegel.

Üks juhis näib siiski enam-vähem kehtivat; kui ilm on sombune ja päikseta, jääl aga paks lumi, mis ei lase sel väheselgi valgusel jää alla tungida, tasub kasutada heledaid ja läikivaid kirptirke, milledel vähene valgus paremini peegeldub; seevastu valgusküllasel ja päikselisel päeval näikse kiiskav kirptirk kalale lausa "närvidele käivat" ja ta eelistab tumedamaid ning tuhme. Et talvel muutub valgusrezhiim kiiresti ka lühikese päeva jooksul, tasub äkitselt lakanud võtmise korral pilk korraks ka taevasse tõsta — kas on äkki päike hakanud paistma, teil aga otsas läikiv kirbuke, või saabunud õhtuhämu, milles kala teie tuhmi peibutist enam ei näe.

Seega peaks kalale minnes kaasas olema nii heledaid kui ka tumadaid kirpe, siis veel paar punast, paar rohelist, paar... jne, jne.

Kirptirgu kujule Ivnev olulist tähtsust ei omista, see on teisejärguline tegur, kui sedagi, küll aga peab väga oluliseks kinnitumisviisi — seda, kas kirp on tamiiliga risti või natuke rippu, nürinurga all. Nagu Ralf Mae oma artiklis (vt eelmist kirjutist), eelistab ka Ivnev kergelt ripnevat kirpu. Nii kinnitatud tirk üksnes ei mängi vees paremini vaid haagib ka tulemuslikumalt kala.

Siiski on näiteks latikapüügil eelistatumad piklikuma kujuga tirgud, mida mängitatakse lausa põhja peal ning mis peavad jätma põhjas tuhniva mutuka mulje.

Selle lõigu kokkuvõtteks võib ütelda, et kalale pakutava ahvatise puhul on kõige tähtsamad suurus (või pigem väiksus) ja antud mõõtmete juures paras kaal, värvidel on küll tähtsust, kuid nende valikul pole surmkindlaid reeg-leid, kuju aga erilist rolli ei mängi.

Joonis P.V.Ivnevi raamatust: viltuse tamiilikanaliga kirbu võtab ahven suhu sügavamalt ning jääb seetõttu kindlamini otsa.

Roog ja taldrik

Kui me nüüd endid taas Borgiate paleesse pidulaua taha kujutleksime, siis selguks selline asi, et kaladena me ei teeks justkui vahet hõrgutaval roal ja seda serveerival taldrikul — me tahame nad mõlemid nahka pista! Taldrik juhib meie tähelepanu imemaitsvale roale, aga vahel on taldrik ise nii kaunis ja seda liigutatakse me silme ees nii isuäratavalt, et lööme hambad ka paljasse taldrikusse.

Jutt käib teadagi kirptirgu söödastamisest sääsevastse, kärbetõugu, sõnnikuussi, tainakuulikese või muuga. Vahel, teadagi, võtab kala tõepoolest ka paljast kirptirku, kuid sellele lootma jääda ei tasu. Et seda nimme saavutada, tuleb vallata kõrgeimat serveerimiskunsti.


Serveering

On olukordi ja päevi, mil kala kirptirgu mängitamisest üldse ei hooli ja võtab meelsamini seisvat kirptirku, kuid üldreeglina on just kirbu võdistamine ja liigutamine see võluvärk, mis äratab kalas nii vägeva sööma- või ülelöömahimu, et ta roa koos taldrikuga suhu kahmab. Liikumatult seisva kirptirgu puhul on kalal aega ahvatist hoolega uurida, kukalt sügada ja tuvastada, et ega see vist ikka õige asi pole. Kui aga "taldrik" tema eest ära hakkab liikuma, tuleb tal kähku otsustada ja nüüd saabki instinkt "mõistusest" võitu. Või umbes nii.

Arvan, et kirbumängu juures ei ole kalamehe eesmärk täpselt kopeerida mingi kindla vähikese või veeputuka liikumist, vaid ta etendab oma kirbuga kalale putukat "üldse", seejuures nii, et see on silmatorkavam ja ahvatlevam kui kala igapäevased toiduobjektid. (Ivnev arvab küll täpselt vastupidist, nimelt, et igas veekogus tuleb "kätte saada" just see mäng, mis sarnaneb kõige enam seal peamiseks kalatoiduks oleva putuka liikumisele ja küllap on õigus temalgi, eriti neis tingimustes, kui kala kohe üldse ei võta). Selle juures peab ta aga jääma mingitesse "usutavuse" piiridesse. Nii näiteks toob vahel südatalvel hapnikuvaesel ajal edu üksnes hästi aeglane võdin (1-2 võnget sekundis) koos vaikse, sujuva tõstega. Kala justkui ei usu, et mingi elus asi võiks sellel ajal vees nobedamalt askeldada ja jääb aktiivsema mängu suhtes ükskõikseks. Tõsi, vahel õnnestub kalamehel ka niisusuguses seisundis olev kalaparv "üles äratada", "leili ajada": saanud esimese kala vaikse mänguga kätte, võib ta proovida järgmist püüda tibakese kiirema mänguga jne. Kui ta seejuures pidevalt ka tamiili lühendab, võib õnnestuda tõsta isukalt võttev ahvenaparv lausa jääaugu alla ning kalu järjepanu välja noppida. Nii manipuleerib kalamees nagu poliitik kalaparve otsekui rahva kollek-tiivse aju ja tahtega. Kalaparvel on ülim vabadus ja õigus lasta ennast osaval kalamehel ükshaaval välja püüda.

Mängitamise kaks põhikomponenti on võdistamine ja tõstmine.

Kirbu võdistamine mõjub kalade küljejoonetajule ja kutsub nad kokku vaatama, et "mis värk on". Kirbu tõstmine loob mulje nina eest lahkuvast söödast ning õhutab kala sellest kinni haarama. Kuid kala võtab kirptirku ka selle vajumise ajal. Tõsi, seda on märksa raskem tähele panna. Sellest annab aimu vaid viivitus — nooguti pidanuks juba paindesse minema, kuid... Tasub haakida!

Kuidas siis ikkagi tuvastada konkreetsel püügipaigal parimat võnkesagedust, võnke kõrgust, tõste kiirust ja ulatust? Vastus on lihtne — ikka järgiproovimise teel. Kui ma peaksin siinkohal kirja panema, missugust mängu ma ise just kasutan, ei oskaks ma seda teha, sest igal püügipäeval võib asi osutuda erinevaks. Reeglina alustan kalameelitamist päris põhja kohalt, keskmise võnkesagedusega, tõstan aegamisi. Kui olen niimoodi teinud 2-3 tõstet, aga kala pole endast märku andnud, muudan võnkeid kiiremaks või aeglasemaks, koputan põhjast liiva või muda, proovin kõrgemalt, teen võnge-tesse seisakuid, panen suitsu põlema, püüan hoida võnkeid väga ühtlastena ja manitsen ennast rahulikkusele, teen mõned täiesti ebaloogilised ning järsud tõsted ja hakkan kõigega uuesti pihta. Kui saan kala kätte, siis järgmist püüdes olen kinni enam-vähem samas mängus, millega eelmise sain ja keskmise võtu korral jääbki see nö. taustaks. Kuid kehva ja väga hea võtu korral, kui kalapüük tundub käkiteona, hakkan vigurdama ja proovima ka teisi mänguviise.

Ivnev on võtnud vaevaks enamkasutatavad mänguvõtted kenasti kirja panna ja toomegi need siinkohal ära, algajatele õppematerjaliks, osavkäppadele norimiseks.

1. Kirptirk lastakse põhjale; mõne sekundi pärast hakatakse kirpu kerge võdinaga tõstma; tõste kõrgus on 15-20 cm, seejärel lastakse kirbul taas põhjale vajuda ning hakatakse teda uuesti võdistades tõstma; nii tehakse kala võtuni, mis toimub sageli kirbu põhjast lahtitõstmise hetkel.

2. Kirpu võdistatakse kergelt kindlal sügavusel, seejärel tõstetakse see võdistades aegamisi põhjast 0,5 meetri kõrgusele ning siis lastakse võdisedes vajuda tagasi algsügavusele.

3. Kirp tõstetakse võdistades aeglaselt põhjast kalastuskastil istuva püüdja välja-sirutatud käe kõrgusele, lastakse siis kiiresti põhjale vajuda ning hakatakse taas seda sama kõrgele tõstma.

4. Kirpu tõstetakse aeglaselt nagu eelmiseski võttes, kuid seda ei võdistata või võdistatakse vaid tõste mõnedel lõikudel.

5. Kirp tõstetakse võdistades põhjast 0,8-1,2 m kõrgusele, kuid tõstesse tehakse 3-5 sekundised ootepausid.

6. Kirpu vabalt vajuda lastes lüüakse (koputatakse) sellega 2-3 korda vastu põhja, seejärel tõstetakse aga tirk tiheda võdinaga 0,5 m kõrgusele, seejärel asja korratakse. Põhja koputamisel meelitab kalu lähemale põhjal tekkinud muda- või liivapilveke.

7. Püüdes madalas vees juhitakse mistahes tõstete puhul tamiil tõste ajal püügi-augu ühe serva juurest teise serva juurde.

8. Põhjast 3-5 cm kõrgusele tõstetud kirptirk pannakse ümber oma telje pöörlema. Selleks keerutatakse tamiili kergelt vaba käe pöidla ja nimetissõrme vahel.

9. Põhja puudutanud kirpu hakatakse aeglaselt tõstma, iga 2-3 sekundi tagant muudetakse võnked mõnevõrra jõulisemateks.

10. Kirp tõstetakse põhjalt aeglaselt 15-20 cm kõrgusele, siin võdistatakse teda kümmekond sekundit, jäetakse 3-5 sekundiks vaikselt seisma ning seejärel tõstetakse veel 15-20 cm võrra. Niimoodi, võdinapausidega, tõstetakse kirp istuja väljasirutatud käe kõrgusele.

11. Kirpu liigutatakse üsna põhja kohal, samal ajal koputatakse nimetissõrmega tihedalt vastu ritva.

12. Kirpu tõstetakse ja lastakse sel vajuda erinevas sügavuses, kusjuures ridvaotsa võdistatakse vasema käe keskmise ja nimetissõrme vahel.

13. Kirbul lastakse 3-5 sekundit lebada põhjal, seejärel hakatakse seda tõstma, alguses aeglaselt, siis üha kiiremini. Vahel tehakse tõstesse 1-2 sekundised pausid.

Üsna tihti seovad kalamehed tamiilile kaks kirpirku lootusega niimoodi oma edušansse suurendada. Jah, ka kahe kirptirguga püüdes saab kala, kuid mäng ei vääri küünlaid. Tavaargumentideks kahe kirbu kasutamise vastu on, et lipsud lähevad sassi ja ülemine kirp kipub kala väljatoomisel püügiaugu alumise serva taha takerduma, kuid veelgi olulisemaks puuduseks on see, et kahe kirptirgu samaaegsel kasutamisel ei mängi kumbki neist täpselt nõnda nagu püüdja soovib. Võnked sogastuvad, liituvad, kustutuvad vastastikku ja kindla, selge meelitusvõnke asemel saadetakse kalade küljejoonele mingi sigri-migri. Kalamees ei kontrolli täpselt seda, mis kirptirkudega toimub, vaid püüab ehku peale.

Siiski on vahel õigustatud ka kahe kirptirgu kasutamine ja seda just vooluvees, kus alumine ja raskem kirptirk lastakse ankruna veekogu põhjale, kergemal lastakse aga vooluvees hulpida. Talipüük vooluvees on aga täiesti omaette teema ja kõik eespool toodud suured tarkused võivad seal täiesti tarbetuiks osutuda. Pidagemgi meeles, et kirptirk oma klassikalisel kujul on just seisvate vete trumpäss.

Põhikala, keda me Eesti vetes kirptirguga valdavalt püüame, on teadagi ahven. Erinevad kalaliigid vajavad enamasti ka erinevat kirbumängu. Siinkohal piirdume vaid tõdemisega, et kui ahven eelistab jõulisemat ja kiiremat mängu, siis särg tema eest lahkuvat kirpu naljalt taga ajama ei hakka ja ootab märksa "delikaatsemat" meelitamist.

Muidugi on eeltoodud käsitluses mõndagi vaieldavat, küllap on mõni asi ka lausa vale. Ja tänu taevale! Ikka selle eest, et polegi olemas raudseid tõdesid ja eksimatuid retsepte, millede abil garanteerida kalasaak ning veekogud lobinal tühjaks püüda.


Konks sõrme!

Vladislav Korzhets




Kalamees Peipsil