ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 22 sisukord:
» KALAKOTT
» KALATABEL
» Kalastaja karikad 2001
» EESTI VETE KALU: Jõesilm
» Sabanejev silmukalast
» Oskar Loorits silmupüügist Narva Jõel
» TALIÕNGEKOOL: Kirptirgust, mängust ja mängitamisest. Ralf Mae
» Veel Kirptirgust
» NIPID & NÕKSUD
» KOGEMUS: Jõeforelli talipüük
» PÜÜGIPAIK: Uitmõtteid Pärnu lahel. Saarmas
» MUREMEELI / KALAVARUD: Sikut-sikut sindrinahk. Leili Järv
» KOGEMUS: Kohapüügist Suurel Emajõel
» PÜÜGIPAIK: Narva valss
» RAHVAPÄRIMUS: Haug — muistne vete peremees. Mall Hiiemäe
» ARHIVAAR: Kala eestimaalaste toidulaual 500 aastat tagasi. Kalle Kroon
» KALAMEHEJUTT 2001: 4 X Kalju Rohtla, Vello Pae, Sulev Koppel, Jüri Paet, Heino Sõrm, Toivo Kruusmann, Tõnu Kirs
» PAJATUS: Kalapüügi võimalikkusest Eesti kaitseväes. Randel Kreitsberg
» VESTE: Hispaania kärbes. Jaan Tangsoo
» VÕISTLUSED: "Vladi 50" (09.09.01), Tallinna Kalaspordiklubi MV (23.09.01), "Sügissärg 2001" (14.10.01), Balti Karikas õngitsemises (7-8.07.01), Eesti-Leedu maavõistlus (6-7.10.01), Eesti MV talipüügis (13.01.02), õngitsemise EM ja MM, võistlusõngitsejate
» NÕUKODA: Infopäevad Dublinis; Forelliseminar Paides; Ikka see valulik Sindi pais(e).Endrik Tõnsberg
» UUDISEID EESTI VETELT
» TOIMUMISI: "Jutuka" kokkutulek
» Ilmus "Eesti mageveekalad"
» KALARETK: Naissaarel punase järel.
» MAAILM: Ramsholmi suvi. Harri Ots
» Talitirgutusest Soomes. Markku Juuti
» O tempora, o mores! Vladislav Korzhets
» KALARISTSÕNA: Kaido Krass
» Tsst! — kala magab...
 
TALIÕNGEKOOL: Kirptirgust, mängust ja mängitamisest. Ralf Mae

Intro

Millised tegurid mõjutavad kirptirgu valikut? Milline on "õige" peibutis? Kui kiiresti ma mängitama pean? Üritame alljärgnevalt neile küsimustele vastust leida ning vaat-leme, mis isemoodi asi see kirptirk on, kuidas ta töötab ja mis tema "tööjõudlust" mõjutavad. Ehkki müügile on ilmunud hulgaliselt eritüübilisi kirptirke (tamiili külge rõngaga kinnituvad, mitme konksuga (näiteks tšortikud, mis sisuliselt on üks kirptirgu alaliike) jms. variandid ning kombinatsioonid"traktor", topelttirk jms.), vaatleme selles kirjatükis klassikalist kirbu variantikeha, mida läbib auk tamiili kinnitamiseks ning millesse on joodetud üheharuline konks.


Kuju

Loogiliselt võttes on kirptirgu keha kui raskuse eesmärk viia söödastatud konks võimalikult kiiresti soovitud sügavusse, kus toimub kalapüüksellest aspektist vaadatuna ei oma kuju erilist tähtsust. Mis aga toimub kirbuga põhjasjääb ta sinna kõlkuma ja ootama, millal kala tuleb ja võtab? Juhtub sedagi, ent reeglina siiski mittejääaluse kalapüügi üks võtmesõnu on mängitamine, st kirptirgu selline liigutamine, mis ahvatleks kala aktiivsemalt ründama, sööta võtma. Siin tuleb aga mängu juba kirptirgu kuju. Nagu allpool selgub, võib just kuju (ja kujust tulenev mäng) ning temaga seonduvad pisiasjad osutuda teinekord selleks võtmeks, mis avab kalade suu ning annab rikkaliku saagi.

Põhimõtteliselt toodetakse kirptirke väga erinevate kujudegatilga-, tera-, kuuli-, püramiidi- jms. kujulistena, ja peaaegu igaüks neist, mis on ehituslikult õigesti val-mistatud, võib olla õigetes tingimustes ning õigesti kasutatuna see "tegija", mis päeva "kirja" paneb.


Materjal

Talipüügiks kasutatavaid kirptirke toodetakse peamiselt tinast ja volframist. Viimaseid loetakse reeglina paremateks, sest sama suuruse juures on nad oma tinast ametivendadest märksa raskemad ning vajuvad seetõttu kiireminiei saa salata, et just ootamine, millal sööt põhja ükskord jõuab, on kerge kirbuga püügi juures üks tüütumaid tegevusi. Et aga volfram hinnalt tinast kallim on ning tema töötleminegi üks-jagu keerulisem, on volframist kirptirgud oluliselt kallimad (vahe ulatub kolmest kümne korrani). Kui kalamehe jaoks on erinevus kaalus ja sellest tulenevas püügimugavuses, siis kala jaoks reeglina erinevus puudub.

Toodetakse ka plastmassist kirptirke, ent need on mõeldud pigem kevadiseks särje- või säinapüügiks. Talipüügiks ei sobi plastmassist kirptirgud oma kerguse tõttu.


Konks

Konks on kirptirgu juures peaaegu et olulisim asi. Hea konks peab olema:

- peenike, et sööt (milleks talvisel püügil on suuresti sääsevastsed) otsa panemisel tühjaks ei jookseks;

- korralikult karastatudei tohi murduda ega liiga lihtsalt sirgeks minna;

- terav. See on peamine nõue. Kuna talipüügil kasutatakse peeni tamiile, siis ei saa haakida jõuga, kala peab otsa jääma juba väikese "nõksakuga". See aga saab juhtuda vaid siis, kui konks on ideaalselt terav;

- paraja suurusega kidaga. Liialt väikese või üldse ilma kidata konksuga püüdes kipuvad kalad enne jääauku jõudmist otsast lahti pääsema, seda eriti siis, kui konks ei ole haakunud korralikult suhu, vaid ainult suu juurest naharibaga;

- antud kirptirgule sobiva suuruseganäiteks kerakujulise kirbu puhul peaks konks olema ligikaudu sama suur kui seda on kera diameeter.

Talipüügil kirptirkude juures kasutatavad konksud on üldjuhul ilma kõrvalepain-deta.


Värv

Nii palju, kui on kalamehi, on ka erinevaid arvamusi ja tõekspidamisi "parima" värvi suhtesühed eelistavad hõbedast, teised kuldset, kolmandad veduripunast, neljandad musta... Tõsiasi on, et samas järves või jões annab üht värvi kirptirk paremat saaki, kui teist värvi kirp. Arvan, et erinevused tulevad sisse antud veekogule iseloomulikest tingimustest (sügavus, vee läbipaistvus, kirploomastiku olemasolu ja liigi- rikkus jne.) ning nende tingimustega harmoneeruvate peibutiste kasutamisest püügil. Seega on "parim" värv erinevatel veekogudel erinev.

Ja loomulikult ei maksa unustada tõsiasjakala saad sellega, millega püüad, millega õigesti püüad ja millesse usud.


Kirpu läbiva augu nurk keha suhtes

Mida lapikuma kujuga (suurema veetakistusega) on kirptirk, seda suuremat rolli mängib teda läbiva augu nurk kirbu suhtes. Päris kerakujulise kehaga kirbu puhul ei ole vahet, millise nurga all täpselt tema suhtes on teda läbiv aukmängitades liigub ta ikkagi vaid suures osas üles-alla ning mängitamise maksimaalne kiirus sõltub vaid kirbu raskusest, st. mida raskem ta sama suuruse juures on, seda kiiremini langeb ta taas alumisse asendisse ning seda kiiremini on teda taas võimalik tõsta. See on justkui üks äärmus.

Teine äärmus on, kui kasutame lamedat, nö. lutikataolise kehaga kirptirku. Kui teda läbiv auk on keha suhtes täiesti risti, hakkab kirp mängitamisel liikuma üles-alla ning toimibki vaid kerataolisena, st. tema lapikust kujust tulenevad eelised ei pääse löögile. Ideaalvariandis peaks sellise kujuga kirp rippuma tamiili küljes nurga all, mis sõltuvalt peibutise suurusest ja raskuskeskmest on kas suurem või väiksem (vt. joonis). Niimoodi tamiilil asetsev kirp hakkab mängitamisel lisaks üles-alla suunale tegema ka kiireid kõrvalepõikeid, mõjudes kalale atraktiivsemana.

Kõik vahepealsed variandid mahuvad nende kahe vahele ning vastavalt on kas teatud tingimustes efektiivsemad või vähemefektiivsemad.



Mängitamise kiiruse seotus kirptirgu kuju ja asendiga tamiilil

Kirptirgu kuju ning teda läbiva augu nurga kaudu jõuame välja niiöelda efektiivse mängitamise sageduseni, mis eeltoodust lähtuvalt on erinevatel kirpudel erinev ning mis omakorda mõjutab ka nooguti valikut (ja vastupidi).

Sõltuvalt kujust ning tamiilil rippumise nurgast on enamikel kirptirkudel mängitamisvahemik, milles ta "töötab" efektiivselt. Ei ole mõtet teha suure, lapiku ja tamiili suhtes risti asetseva kirptirguga ja pika tööosaga noogutiga 500 võnget minutissee ei anna midagi ja teie õnge nooguti ei näita midagi informatiivset all toimetava kala kohta, vaid tilbendab niisama üles alla. Küll aga võib anda tulemuse näiteks 200 võnget minutis ning nooguti tööosa lühendamine. Mida lamedam on kirp ja eeldusel, et ta asetseb tamiilil nurga all, seda tõenäolisemalt leidub kindel mängitamisvahemik, milli-ses kirptirk ja nooguti saavutavad samaaegselt justkui "resonantsi"kirp "töötab", nooguti liigub üles-alla vaid teatud kindla amplituudiga ning registreerib kõik kala puudutused.

Et eelnevad kaks lõiku liialt keerulised ei tunduks, võtame eeltoodu lühidalt kokku: mida lapikum on kirptirgu keha, seda paremaid tulemusi annab ta siis, kui ta asetseb tamiili suhtes nurga all ning mida täpsemalt me saame kätte "tunnetuse", so. sellise mängitamissageduse, mille juures nooguti ja kirptirgu koostöö on parim.


Kirbu suuruse ja konksul oleva sööda koguse seotus talveperioodiga

Kesktalvel, mil veekogud on jää- ja lumekaane all olnud suhteliselt pikka aega, on vee hapnikusisaldus langenud ning kalad muutunud loiuksei tunne aktiivset huvi sööda vastu, ei võta ette pikemaid retki. Kogu toitumine toimub suhteliselt piiratud piirkonnasolete kindlasti isegi kokku puutunud olukorraga, kus ühest jääaugust ei õnnestu mingi nipitamisega püüda üle kolme-nelja ahvena, sama kordub järgmisel ja järgmisel augul. Kala ei liigupüüate ühe koha "tühjaks", tuleb otsida uus. Sel ajal peab tamiil olema peeneim, kirptirk väikseim ja mängitamise kiirus tagasihoidlik, söödaks tavaliselt üksainus sääsetõukon ju endalgi nii, et kui erilist isu ei ole, suurt torditükki ette ei tõsta, aga näpuotsaga võiks siit-sealt garneeringut justkui näksida küll, kui keegi sellega just eest ära ei jookse...

Sügistalvel, mil jää on alles tekkinud, on selle all veel hapnikku, kevadel aga toovad jää alla värsket vett sulad. Sel ajal on kalad ergumad ning kirptirgu suurus ja mängitamise kiirus ei oma niisugust tähtsustilusaid saake saab suuremapoolse kirbu ning jämedama tamiiliga, samuti võib julgemalt ringi käia söödaga.

Nooguti

Kõik see, mis nooguti kohta varemalt öeldud, jääb kehtima nüüdki (vt Kalastaja 14). Hea nooguti on tundlik ning näitab mängitamise ajal üles-alla liikumise amplituudi muutumisega ära kõik kala "näksamised". Sobivaim on allakirjutanu arvates kasutada liistnoogutit, mis tuleb valida vastavalt kirptirgu suurusele ning kujulevõib juhtuda, et kerakujulise kehaga kirp töötab ideaalselt, ent sidudes otsa samade mõõtmete ning kaaluga lapiku kirbu, jääb midagi justkui puudu või üle, tasakaal kaob ja tunnetus/tundlikkus ei ole enam see. Ja ka vastupidilapiku kirbuga on koostöö ideaalne, ent kerakujulisega kaob. Mõnikord aitab asja ordnungisse mängitamiskiiruse muutmine, teinekord tuleb korrigeerida nooguti tööosa pikkust. Vahel aga tunnetus kaobkikeri või õng kokku ja võta kastist teine...


Outro

Loodan, et eelpooltoodu oli pisikeseks spikriks kirptirkude ja nende mängitamise vallas. See, mis puudutab tunnetust ja efektiivset mängitamise kiirust, on erinevates tingimustes ja varustusega erinev ja sõltub, nagu lugesite, päris mitmest tegurist, seega ei saa lõpetuseks anda üheseid soovitusioptimaalne komplekt antud tingimuste ja talveperioodi tarvis, mis tagab erinevate komponentide tunnetusliku koostöö, tuleb enamasti leida proovimise ja katsetamise teel.

Ent kui oskate seda komplekti enda jaoks kokku panna, olete jälle teinud sammukese edasi.


Kõigile kirptirgutajaile head katsetamist soovides,

Ralf Mae