ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 22 sisukord:
» KALAKOTT
» KALATABEL
» Kalastaja karikad 2001
» EESTI VETE KALU: Jõesilm
» Sabanejev silmukalast
» Oskar Loorits silmupüügist Narva Jõel
» TALIÕNGEKOOL: Kirptirgust, mängust ja mängitamisest. Ralf Mae
» Veel Kirptirgust
» NIPID & NÕKSUD
» KOGEMUS: Jõeforelli talipüük
» PÜÜGIPAIK: Uitmõtteid Pärnu lahel. Saarmas
» MUREMEELI / KALAVARUD: Sikut-sikut sindrinahk. Leili Järv
» KOGEMUS: Kohapüügist Suurel Emajõel
» PÜÜGIPAIK: Narva valss
» RAHVAPÄRIMUS: Haug — muistne vete peremees. Mall Hiiemäe
» ARHIVAAR: Kala eestimaalaste toidulaual 500 aastat tagasi. Kalle Kroon
» KALAMEHEJUTT 2001: 4 X Kalju Rohtla, Vello Pae, Sulev Koppel, Jüri Paet, Heino Sõrm, Toivo Kruusmann, Tõnu Kirs
» PAJATUS: Kalapüügi võimalikkusest Eesti kaitseväes. Randel Kreitsberg
» VESTE: Hispaania kärbes. Jaan Tangsoo
» VÕISTLUSED: "Vladi 50" (09.09.01), Tallinna Kalaspordiklubi MV (23.09.01), "Sügissärg 2001" (14.10.01), Balti Karikas õngitsemises (7-8.07.01), Eesti-Leedu maavõistlus (6-7.10.01), Eesti MV talipüügis (13.01.02), õngitsemise EM ja MM, võistlusõngitsejate
» NÕUKODA: Infopäevad Dublinis; Forelliseminar Paides; Ikka see valulik Sindi pais(e).Endrik Tõnsberg
» UUDISEID EESTI VETELT
» TOIMUMISI: "Jutuka" kokkutulek
» Ilmus "Eesti mageveekalad"
» KALARETK: Naissaarel punase järel.
» MAAILM: Ramsholmi suvi. Harri Ots
» Talitirgutusest Soomes. Markku Juuti
» O tempora, o mores! Vladislav Korzhets
» KALARISTSÕNA: Kaido Krass
» Tsst! — kala magab...
 
EESTI VETE KALU: Jõesilm

L a m p e t r a f l u v i a t i l i s

Ka jõesutt, nõgenool, silm, silmus, sutikala, üheksasilm.

Inglise k. river lamprey, leedu k. upinė nėgė, läti k. upes nēģis,

poola k. minog rzeczny, rootsi k. flodnejonöga, saksa k. das Flussneunauge,

soome k. nahkiainen, taani k. flodlampret, vene k. retšnaja minoga.


Jõesilmu keha on maokujuline, nahk soomusteta, suu asemel on sarvhammastega imilehter. Luustik puudub, keha toes koosneb kõhretükikestest; samuti puuduvad jõesilmul rinna- ja kõhuuimed. Kere värvus varieerub: mereelu perioodil on see pronksjas, jõgedesse rännanuna muutub mustjas- või sinakashalliks. Ehkki nime järgi oleks tegemist justkui jõekalaga, elutseb ta peamiselt siiski meres, kust kudeajal rändab massiliselt jõgedesse. Rangelt võttes ei kuulu jõesilm üldsegi mitte (luu)kalade, vaid sõõrsuude hulka, ent enamasti vaadeldakse teda siiski koos kaladega teeme seda meiegi.

Eestis võib kohata peamiselt kahte liiki silmu suuremat jõe- ja pisikest ojasilmu. Kui esimene neist võib kasvada kuni 30...40 cm pikkuseks, siis teine ületab harva 15 cm piiri (miks see nii on, sellest allpool). Välimuses neil peale suuruse ja värvitooni ojasilmud on mustjamates toonides märkimisväärset vahet ei ole. Peale selle muidugi, et jõesilmu puhul on tegemist klassikalise siirdekalaga, kes suurema osa elust veedab meres, ent
ojasilmu peetakse lausa merepõlguriks, kes suudab hakkama saada vaid magedas vees. Erinevustest veel niipalju, et jõesilm on söödav, seevastu ojasilmu loetakse mõningatel andmetel suisa mürgiseks.

Nagu juba öeldud, on jõesilm tüüpiline siirdekala, kes suurema osa oma elust veedab meres, ent pulmade pidamiseks rändab massiliselt merre suubuvatesse jõgedesse. Sarnaselt lõhele ja meriforellile püüab jõesilm naasta kudema alati oma sünnijõkke. Eestis on ehk tuntuimaks silmu kudejõeks Narva jõgi, kuid samal ees-märgil tullakse veel ka näiteks Pirita ning mitmetesse Lääne- ning Pärnumaa jõgedesse. Silmule on iseloomulik kaks kuderännet: sügisene võib soodsate tingimuste korral alata juba augustis (massiline alates septembrist kuni talve tulekuni, mil ränne vaibub), kevadine leiab aset pärast jääminekut, enamasti aprillis. Silmude puhul ei ole tegemist osavate, küll aga visade ujujatega nad liiguvad maotaoliselt loogeldes ning kiires voolus puhkamiseks ja jõu kogumiseks kinnitavad end imisuu abil mõne kivi külge, kust mõne aja pärast jälle edasi liiguvad. Põhiline ränne toimub öösiti, päeval liigutakse vaid sogase vee ja sombuste ilmade korral. Kudemisrände ajal silmud jõgedes harilikult ei toitu: nende sooltoru ja sapipõis manduvad ja reisi-raskused ületatakse meres kogutud rasvavarude arvel. Raamatu "Matk kalariiki" andmeil sisaldab silmu keha jõkke tulles 17...25% rasva, ent pulmapeo lõpul langeb see protsent ühe-kaheni.

Kudemine leiab aset kiire vooluga jõelõikudes, mille põhi on kaetud kruusa, liiva ja kividega. Huvitava asjaolune tu-leks märkida, et pesaplatsi puhastamisel on jõesilm võimeline liigutama kive, mille kaal ületab tema kehakaalu mitmekordselt. Pesa ehitamisel löövad võrdselt kaasa mõlemad sugupooled: isane teeb valmis lohu ning emane annab sellele peenviimistluse. Kudemine ise leiab aset ena-masti hommikueelsel ajal, mil õues veel hämar, ja sombuse ilma korral võib see jätkuda ka päeval. Samasse pessa koe-takse tavaliselt mitu korda, kusjuures partnerid vahelduvad ning esineb ka rühmiti kudemist. Pärast pulmi on silmud täielikult välja kurnatud ning üldreeglina mõne päeva kuni paari nädala jooksul surevad.

Miks ojasilm ei kasva normaaloludes pikemaks kui 10...15 cm? Põhjus on peidus tema varajases suguküpseks saami-ses nimelt on ojasilm võimeline järglasi andma juba maimuna, tavaliselt juba järgmisel kevadel pärast moonet. Kuna ka ojasilmud koevad vaid üks kord elus, pärast mida poevad kaldaalustesse urgas-tesse või kivide alla ja surevad, on põhjus, miks suuremaid isendeid tihti ei kohata, üsna loogiline.

Jõesilmude eelvastsed on koorununa 3...5 mm pikad, pimedad ja valgusekartlikud. Esimeste päevade jooksul püsivad nad liikumatult põhjas, seejärel puurduvad liivasse, kuhu jäävad kuni paariks näda-laks. Selle aja möödudes hakatakse ise-seisvalt toitu otsima. Jõesilmu vastsed elavad jões kolm kuni viis aastat, mille jooksul kasvavad 8...14 cm pikkusteks, ja seejärel moonde läbinuna (nähtavale ilmuvad silmad, värvus tumeneb, eristuvad selja- ja sabauim, areneb välja imilehter ning tekivad sarvhambad) laskuvad kii-resti merre.

Mõne sõnaga ka sellest, kuidas silm meres jahti peab see erineb teistest kaladest täielikult. Ujudes saakkala juurde, kinnitub jõesilm imilehtriga selle külge ning teravate hammastega varustatud keele abil uuristab naha läbi, puurib augu saagi kehasse ning imeb samal ajal ära vere ning purustatud koed silm on piltlikult öeldes sisusööja. Sageli hävitab ta ka saakkala siseelundid selliselt läbi-puuritud isend sureb. Jõesilm ohvrit ei vali saagiks langevad kõik need kalad, kes ette jäävad. Et aga enamasti jäävad ette haiglased, vigased või suure arvukusega kalad, ei tekita jõesilm oma toitumisega märkimisväärset kahju. Juhuse avanemise korral ei ütle silm ära ka raibete surnud kalade, vähiliste jms. söömisest.

Kasvukiiruselt (tõsi küll, pärast moonet ja mereperioodil) on tegemist Eesti vetes igati tubli kasvajaga. Aastane moondejärgne jõesilm on 20...22 cm pikk ja kaalub 12...18 g, kolmeaastasel on vastavad arvud 40...43 cm ja 110...150 g. Suuremaks jõesilm eriti ei kasvagi, sest siirdub jõgedesse kudema ning pärast seda hukkub.

Rääkides rekordilistest isenditest, meenub esmalt Üle Linna Vinski, kes linna läbivast jõest silma järgi hinnates vähemalt 70 cm pikkuse silmu käega kinni püüdis ja selle härra Mõrumannile viis ei meenugi täpselt, mis eesmärgil. Reaalses elus tabatakse üle 40 cm pikkuseid ja 150 g raskuseid isendeid väga harva, ha-rilik pikkus ja kaal jäävad 15...25 cm ja 20...40 g vahemikku.

Jõesilm on üks väheseid kalu Eestis, keda harrastuskalamees ei saa arusaadavatel põhjustel püüda traditsiooniliste vahenditega (spinning, käsiõng, tonka jne.), seega tema väärtus spordikalana on praktiliselt olematu. Kutselised kalurid püüavad silmu kudeperioodil peamiselt silmutorbikutega, mida asetatakse jõkke pikas jadas üksteise kõrvale korraga kuni 50 tk. Madalamas vees aga võib neid kalu haarata lausa käega ehkki seda on võimalik teha ka palja käega, on mugavam kasutada spetsiaalset, krobelise pinnaga kala-kinnast.

Ehkki esmamulje puhul võiks eeldada, et oma toitumis- ja eluviisist tulenevalt ei ole jõesilm toidulaual kuigivõrd hinnatud, on kulinaarsetelt omadustelt tegemist väga maitsva kalaga. Pärast kuumadel sütel röstimist võib jõesilmu kohe pintslisse pista, ent mina soovitan ta seejärel veel marineerida aga nii ühel, teisel kui ka kolmandal viisil valmistatuna on tegemist tõsise delikatessiga.

Ralf Mae







Silmujõed ja -ojad Eestis (raamatu "Eesti mageveekalad" andmeil):

1 Loode oja, 2 Lemmejõgi, 3 Priivitsa oja, 4 Häädemeeste jõgi, 5 Rannametsa jõgi, 6 Ura jõgi, 7 Pärnu jõgi, 8 Männiku oja, 9 Kolga oja, 10 Paadrema jõgi, 11 Pidula oja, 12 Punapea jõgi, 13 Õngu oja, 14 Vanajõgi, 15 Kasari jõgi, 16 Riguldi jõgi, 17 Nõva jõgi, 18 Vihterpalu jõgi, 19 Kloostri jõgi, 20 Vasalemma jõgi, 21 Treppoja, 22 Keila jõgi, 23 Vääna jõgi, 24 Tiskre oja, 25 Pirita jõgi, 26 Jägala jõgi, 27 Kaberla oja, 28 Valkla oja, 29 Kurdu oja, 30 Loo jõgi, 31 Pudisoo jõgi, 32 Valgejõgi, 33 Loobu jõgi, 34 Võsu jõgi, 35 Altja oja, 36 Mustoja, 37 Vainupea jõgi, 38 Selja jõgi, 39 Toolse jõgi, 40 Kunda jõgi, 41 Pada jõgi, 42 Narva jõgi, 43 Vaidava jõgi



Fotod: Vladislav Korzhets