ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 22 sisukord:
» KALAKOTT
» KALATABEL
» Kalastaja karikad 2001
» EESTI VETE KALU: Jõesilm
» Sabanejev silmukalast
» Oskar Loorits silmupüügist Narva Jõel
» TALIÕNGEKOOL: Kirptirgust, mängust ja mängitamisest. Ralf Mae
» Veel Kirptirgust
» NIPID & NÕKSUD
» KOGEMUS: Jõeforelli talipüük
» PÜÜGIPAIK: Uitmõtteid Pärnu lahel. Saarmas
» MUREMEELI / KALAVARUD: Sikut-sikut sindrinahk. Leili Järv
» KOGEMUS: Kohapüügist Suurel Emajõel
» PÜÜGIPAIK: Narva valss
» RAHVAPÄRIMUS: Haug — muistne vete peremees. Mall Hiiemäe
» ARHIVAAR: Kala eestimaalaste toidulaual 500 aastat tagasi. Kalle Kroon
» KALAMEHEJUTT 2001: 4 X Kalju Rohtla, Vello Pae, Sulev Koppel, Jüri Paet, Heino Sõrm, Toivo Kruusmann, Tõnu Kirs
» PAJATUS: Kalapüügi võimalikkusest Eesti kaitseväes. Randel Kreitsberg
» VESTE: Hispaania kärbes. Jaan Tangsoo
» VÕISTLUSED: "Vladi 50" (09.09.01), Tallinna Kalaspordiklubi MV (23.09.01), "Sügissärg 2001" (14.10.01), Balti Karikas õngitsemises (7-8.07.01), Eesti-Leedu maavõistlus (6-7.10.01), Eesti MV talipüügis (13.01.02), õngitsemise EM ja MM, võistlusõngitsejate
» NÕUKODA: Infopäevad Dublinis; Forelliseminar Paides; Ikka see valulik Sindi pais(e).Endrik Tõnsberg
» UUDISEID EESTI VETELT
» TOIMUMISI: "Jutuka" kokkutulek
» Ilmus "Eesti mageveekalad"
» KALARETK: Naissaarel punase järel.
» MAAILM: Ramsholmi suvi. Harri Ots
» Talitirgutusest Soomes. Markku Juuti
» O tempora, o mores! Vladislav Korzhets
» KALARISTSÕNA: Kaido Krass
» Tsst! — kala magab...
 
KALARETK: Naissaarel punase järel.


Ralf Mae

2001. aasta aprilli teine pool. Sõitsime laevaga Tallinnast Naissaarele, reisijateks grupp saksa rahvusest kalamehi, kes olid kuulnud Eesti headest forellivetest, ja nii oligi reisi eesmärgiks loomulikult saada "punast". Minul oli see esimene kord teadlikult meriforelli jahtima minna olin eelnevalt lendõngega jõgedest tabanud mõne laskuva smoldi, ent seda "õiget" tunnet, mida põhjustab tamiili teises otsas võitlev iludus, polnud ma seni veel kogenud. Mõtted olid üsna vastandlikud nende sõnul, kes Naissaarel eelnevalt käinud olid, on tegemist Eesti mõistes väga hea kalakohaga. Teisest küljest kuigi lootsin, polnud minu usk mõne korraliku kala kättesaamise suhtes kuigi tugev punase püüdmine merest on ikkagi midagi muud kui haugide välja kakkumine. Ehkki jõge-dest olen forelli püüdnud tükemaid aegu ja pikemaid aastaid, ja ei saaks öelda, et tulutult, on meri hoopis midagi muud: teine tehnika, varustus, kohad, landid... Mina aga olin keset kõike seda justkui pesueht chechaquo umbes nagu Jack Londoni Christopher Bellew, kui ta kullaotsijatega Alaskasse jõudis. Madalat eneseusku põhjustas tegelikult veel enam üks teine asi nimelt tuli see sõit mulle üsna ootamatult keset nädalat, ja et mu spinninguvarustus juhtus parajasti olema umbes 100 km kaugusel, olin sunnitud vajaminevad asjad piltlikult öeldes eelmisel õhtul küla pealt kokku laenama. Loomulikult ununes hommikuse jooksmise ja kiirustamisega maha ka landikarp, ja kui ma selle puudumise avastasin, oli juba hilja tagasi pöörduda... Minu õnneks leidus aga laevas paar täitsa sobiva kuju ja suurusega "plekki".

Pärast pooltteist tundi popsumist olime kohal. Panime laeva kaldast eemal ankrusse, asetasime kalastusvarustuse väike-sesse paati ja sõitsime kaldale. Püük algas.

***

Mõnda aega teiste lähedal loopinud, otsustan paremaid jahimaid otsida ja kõnnin mööda kallast teistest eemale. Põhjus on tegelikult lihtne kuna kõikidel ülejäänutel on jalas kummipüksid, minul aga vaid harilikud kubemeni kummikud, pole mul ses kohas võimalik mugavalt ligi pääseda neile paikadele, mida ülejäänud suurema vaevata kammima ulatuvad. Pole sugugi lõbus tegevus libedatel kividel tasakaalu otsides akrobaati mängida "piiri peal" ukerdades võrdub iga eksimus parimal juhul kergema märjakssaamisega, halvimal juhul külma suplusega. Viimane mind eriti ei vaimusta kuivad riided on koos laevaga eemal merel ja sauna saab kah alles õhtul... Pealegi on minu meelest kala-meeste kontsentratsioon ühes kohas pisut liiga suur.

Paarikümneminutilise otsimise järel leian kivise rannalõigu ning astun taas vette koht näib sobilik. Pärast pisukest ringivaatamist valin välja eemal meres asuva kivi ja sean sammud selle poole. Lähemale jõudes avastan, et tegu on vägagi õnnestunud kohaga just suure kivi kõrval, vee all, on umbkaudu poole meetri sügavuses teine, lame kivi, millel seistes ning suurele kivile toetudes on väga mugav lanti heita libedal pinnal on iga tasakaalu säilitada aitav abivahend tere-tulnud. Ent nüüd seisan uue probleemi ees valitud kohale lähenedes on vesi üldi-selt küllaltki madal, ent just kivide ees avastan sügavama "randi", millest ülesaamine on paras katsumus lained kipuvad nibin-nabin üle kummiku lööma. Kirun end veelkord, et kummipükse pole soetanud, ja mööda põhjas olevaid väiksemaid kive ukerdades ja akrobaatilisi liigutusi tehes jõuan kuidagi lõpuks sihtmärgini. Nüüd saan esimest korda mahti rahulikult ringi vaadata ja avastan, et ka Hanno on ülejäänud seltskonnast irdunud ning suundub läbi mere kahlates minu naabrusesse ju sai kah aru, et punast püüdes ei ole seltsis mitte segasem.

Alustame loopimist küllaltki lähestikku, paarikümnemeetrise vahega, sekka puhume juttu. Poole tunni jooksul ei toimu kummalgi midagi, ja vaikselt hakkab ligi hiilima tundmus, et meist jäävad punased ka seekord merre. Ühel hetkel aga, lanti veest välja tõstes, näen vilksamisi paari-kolme meetri kaugusel kivist tumedat varju vilksatamas. Ahaa keegi ujus järele! Teatan sellest ka Hannole ning heidan landi võimalikult samasse kohta, kuhu eel-mise heitega. Poole kerimise peal, mulle endalegi ootamatult, rapsatakse rullivänt peost lahti. Teen kuidagimoodi haakelöögi ja tunnen, et keegi on otsas! Kõik, mis nüüd järgneb, toimub väga lühikese aja jooksul. Tõstan ridva instinktiivselt õhku ja jõuan kerida umbes neli-viis ringi, kui merest sööstab hõbedane kogu ja teeb "küünla", tõstes endaga kogu ulatuses veest välja ka tamiili. Jõuan veel fiksee-rida, et päris ilus kala, kui järgmisel hetkel kerin enda poole juba tühja lanti. Sülitan.

Hanno, kes kõike seda jälginud on, siu-nab, et lasin õhtusöögi minema. Järgnevad õpetussõnad selle kohta, et meres ei tohi ridvaotsa kõrgele õhku tõsta erinevalt jõgedest, kus toimetamisega ma harjunud olen, ei vedele merepõhjas risu, millest on vaja kala eemale hoida. Õige ta ju on. Kokkuvõte kõlab ridvaots alati vastu vett, ja las kala ujub vabalt ringi.

Järgmise pooltunni jooksul ei juhtu aga kummalgi enam midagi. Hanno otsustab liikuda tagasi, vaatama, kuidas läheb saks-lastel, mina jään kivile ja jätkan pildumist kummikutega libedatel kividel turnimine ei vaimusta mind kuigivõrd. Pealegi üks kala siin ikkagi ju oli, miks ei võiks neid veelgi ringi ujuda?

Tükk aega loobin endiselt justkui kaevus. Näen eemal, läheneva päikeseloojangu taustal mitmeid päris suuri elukaid veest välja hüppamas, ent viskama ei ulatu sinnani ka parima tahtmise juures. Pean plaani, et lähen ja võtan paadi, kui äkitselt vilksatab landi taga tume vari, vähe aja pärast teine...






Need mehed, kes ei varjagi rahulolevat naeratust , pole küll sakslased, vaid ehtsad eesti kalamehed, meriforellid aga on püütud eelmisel kevadel Naissaare ümbrusest.



Ootamatult läheb lahti midagi, millele ma mõistlikku selgitust anda ei suuda. Kalad hakkavad lanti haarama järjest justkui oleks äkitselt mingi signaal antud, et vaat sellest hetkest hakkame nüüd toituma! Ainult et... Mõni on otsas meet-rikese, teist õnnestub natuke väsitadagi, paar tükki saan lausa kivi kõrvale, käe-ulatusse, ent resultaat on üks ja seesama kõik pääsevad lahti. Loendan poole tunni jooksul neliteist (!) võttu, aga suurimaks saavutuseks on see, et saan kahte kala väljavõtmisel kobistades enne äraminemist katsuda!

Nutt on kurgus või on see jõuetu meeleheide. Käed värisevad ja närvid on läbi meri on kalu täis, nad mängivad pinnas, võtavad lanti ja jäävad otsagi, aga midagi suudan ma ikka nii valesti teha, et ühtegi kätte ei saa. Lant näikse olevat õige, konksud on teravad, haagin justkui õigel ajal, väsitada kah nagu üritan, aga ikka... Püüan meeleheitlikult meelde tuletada mõnd Reinu tarkust selle kohta, kuidas punase otsajäämise korral toimida aga neid ei ole. On küll kalakohtade, lantide kuju ja mängu, võtuaegade ja kõige muu kohta, aga seda, mida hädasti vaja, ei meenu mitte ainsatki. Otsustan, et kui järgmine otsa tuleb, ei üritagi temaga kivi juures midagi ette võtta, vaid kahlan vaikselt kaldale ja proovin kala vedada mada-lasse vette, kus tal kuigi palju mängimis- ja ujumisruumi ei jää eks seal paista, mis saab.

Ei tulegi kaua oodata ühel hetkel käib taas rapsakas läbi ning ritv kaardub looka. Jälle taga! Nüüd aga toimin teisiti keeran sidurit maha ja, tamiili pinge all ning ridvaotsa vee ligidal hoida püüdes, alustan piinarikast teed kalda poole. Jalgealune on libe, ja kui kividetaguse süvendi ületamine on juba ilma kalatagi paras katsumus, siis nüüd olen sunnitud rakendama kõiki oma oskusi, et püsti jääda, mitte märjaks saa da ja samal ajal punast ohjes hoida. Kuidagimoodi läheb asi korda, ent ühte kummikusse tuleb vesi ikkagi sisse. Ülla-taval kombel ei avalda meriforell tugevat vastupanu, vaid laseb end suhteliselt vabalt kalda poole juhtida. Madalas vees muutun julgemaks ja mõttes kõiki vetejõude paludes, et ma s e l l e nüüd ometi kätte saaksin, jätkan sikutamist pisut tugevamini. Kui forell on jõudnud paarikümne sentimeetri sügavusse vette, jagab ta ära, et asi pole õige, ja korraldab tõelise vabanemisaktsiooni, vett fontää-nina laiali pritsides. Niipalju siis sellest punasest, mõtlen, aga ei pidur käriseb ja kala sööstab mere poole. Järelikult oli õnne, jäi endiselt otsa! Ühel hetkel hoog vaibub ja mina hakkan jälle tööle kuigi vastane rabeleb ning püüab taas mada-lasse sikutatuna kivide taha varjuda, tuleb ta siiski kalda poole. Minutikese lasen kalal veel ringi ujuda, siis otsustan riskida ja tõmban ta "üle madala vee" ühe jutiga kalda kiviklibule.

Minu esimene punane merest! Rõõm on ülevoolav ja tõenäoliselt ulatub ka ligi pool kilomeetrit eemal kalastavate kaaslaste kõrvu. Valan kummikust vee välja, väänan sokid kuivaks, ja tõmmanud rahustuseks ära ühe suitsu, siirdun vaikselt taas tuttavate kivide poole. Seekord jätan kaldale ka seljakoti, et vees lihtsam turnida ja tasakaalu hoida oleks.

Kümmekond minutit on justkui vaikne, ent siis toimub järjekordne võtmine. Tõmmete järgi otsustades ei ole tegu nii suure kalaga, kui oli esimene, aga väärilise vastasega siiski. Alustan tuttavat teed kalda poole, ent olles just üle sügava randi jõudnud ja kergendatult ohanud, teeb forell eemal kaks küünalt järjest ja kaob sügavustesse. Mina aga vannun kolmekordseid ja kerin enda poole tühja lanti. Hakkab jälle pihta!

Järgmise kala saan otsa õige varsti ja pärast küünlaid, väsitamist, akrobaatikat ja libastumisi ime- või õnnekombel suhteliselt kiiresti kaldale. See ei ole nii suur kui eelmine, ent siiski ilus kala ja minu eneseusk tõuseb mõne palli. Istudes ja järjekordset suitsu tehes näen, et eemal-olev seltskond hakkab vaikselt loopides minu poole liikuma.

Järgmised kaks kala pääsevad jällegi lahti üks siis, kui olen tema kaldalesaamises juba pea' kindel ja teine, tõmmete järgi otsustades ilus kala, oskab eemal kuidagi sedasi kahe kivi vahele kinni ujuda (ja end loomulikult lahti rapsida), et ma sealt landi kättesaamisega hiljem hulk aega vaeva näen. Kirun ja vannun, aga mitte enam nii kurjalt, kui alguses. Lohutan end sellega, et kaks kala olen ma ju juba saanud peaksin esimese korra kohta igati rahul olema.

Loobin edasi. Kolmas ja viimane meri-forell on väikseim, mille ma sel õhtul veel otsa ja kätte saan päike on äsja loojunud ning võtud hakkavad harvemaks jääma. Võrreldes eelmistega sikutan ta kaldale praktiliselt kohe, ilma pikema väsitamiseta. Samal ajal jõuab minu juurde ka ülejäänud seltkond, ning kaldakividel leba-vaid kalu nähes pannakse landid kiiresti vuhisema. Miskipärast aga äkitselt olu-kord muutub koht, kus minul enne võtud järjest toimusid, on nüüd justkui välja surnud mitte ainsatki tonksu, kuigi teen enda meelest kõik täpselt samamoodi nagu enne. Küll aga hakkab võtma kaaslastel, ja mõne aja pärast sikutab üks sakslastest kaldale täiesti arvestatava meriforelli mis minu rõõmu sugugi ei kahanda, sest olen "omad" juba võtnud ja rohkemgi saanud, kui loota julgesin. Min-gist ajast alates aga lõpeb võtt kui noaga lõigatult neilgi, ning kartes pimeda peale jääda (Naissaare sadama valgustähistus ei kuulu eeskujulikeimate kilda), asume tagasiteele paadi poole, et sellega "reidil" ankrus olevale laevale sõita.

Laeval olles saan lõpuks kauaoodatud võimaluse kalu kaaluda. Esimene taba-tuist, suurim, kaalub 3,7 kg, järgmised vastavalt 2,5 ja 1,6 kg. Kokku õnnestus meil esimese õhtuga tabada kuus meriforelli, millest kolm pisemat valmistame majutuskoha köögis siberi moodi. Fileed saab täpselt nii palju, et jätkub kalaseltskonnale õhtusöögi alla ja peale, saunas nosimiseks ning veel ka hommikusöögi kõrvale. Saks-lastes seguneb hämming ja piiritu imestus (raske isegi öelda, kumba enam) Naissaarest nende maal olevat asjad niiviisi, et väga kõva kalamees on see, kes kümnest korrast kahel kalaga tagasi tuleb; tavaline on see, et hooajaga saadakse neli-viis kala. Tõsiasi, et siit nelja tunniga kuus meriforelli saadi, ei anna neile pikka aega rahu ning uuritakse, kuidas ma püüdsin ja millega täpselt. Mina demonstreerin ühte oma kahest landist ja muhelen endamisi.

Järgmisel hommikul on tuul tugevnenud ja pöördunud meile ebasobivasse suunda, seega ei saa me kalastamiseks kasutada sama kohta, mida möödunud päeval. Varavalges asume Naissaare sa-damas laevale ja sõidame saare teise otsa. Kuna tuul on tugev ja laine suur, on kivide vahel väikese paadiga maabumine mõneti problemaatiline, aga hakkama me saame. Hanno aga sõidab laevaga tagasi sada-masse, tuulevarju, ning plaanib veel natuke magada. Ilm on võrreldes eelmise õhtuga pea' tundmatuseni muutunud taevas selgineb ning puhuti on tuul nii tugev, et segab tõsiselt landiloopimist. Saksa kalamehed annavad esimestel tundidel vaatamata vaenulikult ilmale endast parima, ent kala on justkui kaldast kadunud. Viietunnise loopimise järel keegi midagi saanud ei ole, ehkki tööd on tehtud kõvasti. Umbes poole üheteistkümne paiku istu-takse maha ja jäädakse ootama aega, mil laev järgi tuleb, mina aga otsustan läbi kammida veel paar eemal asuvat kivide-tagust mis ikka niisama istuda ja aega surnuks lüüa.

Kümnekonna heite pärast kaardub ritv ootamatult looka. Taga! Miskipärast olen mööda kive kalda poole siirdudes üsna kindel, et saan kala kätte ehkki vastane esialgu grammigi järele ei anna. Jõulise vastupanu järgi otsustades on lanti haaranud üsna suur elukas. Huvitaval kombel ei kipu ta aga pinda küünlaid tegema, vaid eelistab vee alumistes kihtides toimetada vist seepärast, et sügavust üsna üksjagu ning ruumi ringi ujuda küll. Nii me pusime õnnestub minul mõned meetrid tamiili peale kerida, jookseb see kohe jälle kärinal maha. Varsti hakkab minu tahtmine siiski peale jääma ning vaikselt läheneb vastane kaldakividele. Lõpuks juhin väsi nud kala päris kivi kõrvale ning, ise põlvili laskudes, haaran lõpuste tagant. Imekombel saan kohe esimese korraga korraliku haarde ning tõstan parajasti meriforelli veest, kui sakslased jooksuga kohale jõuavad. Ei olegi nii suur elukas, nagu vastupanu järgi eeldada võis silma järgi hinnates õige pisut kopsakam kui möödunud päeva suuruselt teine. Landist paistab suust vaid pöörlaots. Saksa kalaseltskonna vanim liige ei oska öelda a-d ega o-d nendib vaid, et tema loopinud samas kohas hommikul kolm tundi, ent tulemusteta. Mina aga ei oska muud öelda, kui et "beginners are said to be lucky guys" algaja õnn, muud midagi. Ausalt öeldes olen isegi üllatunud.

Järelejäänud tunnikese loobivad kõik hoolsasti ning taastärganud lootusega, ent rohkem võtte kellegi ei ole. Minul aga õnnestub oma lant põhja mingi kolaka külge haakida, ning tegelen vähemalt kolmveerand tundi selle lahtipäästmisega ja libedatel kividel ukerdamisega otsustan, et juba neli kala välja toonuna on tegu väärt landiga ning niisama lihtsalt seda põhja jätta ei raatsi. Saan ta koos suurde adrupuhmasse mähkunud armatuurijupiga kätte just siis, kui Hanno laevaga saarenuki tagant välja ilmub ja vilet annab.

***

Pärastpoole, kui Pirital sildume, on ime-line ilm päike paistab kevadiselt soojalt, taevas on pilvitu, tuul praktiliselt vaibunud ja Pirita jõel käib täie hooga kevadine särje- ja vimmapüük. Oma elu esimesi punaseid kaile tõstes tundub jõepealne tegevus, mida teistes tingimustes ja olu-des tavaliselt vägagi naudin, sel hetkel täiesti mõttetuna justkui ussi leotamisena porilombis.
Suuruselt teise kala kingin sakslastele.