ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 22 sisukord:
» KALAKOTT
» KALATABEL
» Kalastaja karikad 2001
» EESTI VETE KALU: Jõesilm
» Sabanejev silmukalast
» Oskar Loorits silmupüügist Narva Jõel
» TALIÕNGEKOOL: Kirptirgust, mängust ja mängitamisest. Ralf Mae
» Veel Kirptirgust
» NIPID & NÕKSUD
» KOGEMUS: Jõeforelli talipüük
» PÜÜGIPAIK: Uitmõtteid Pärnu lahel. Saarmas
» MUREMEELI / KALAVARUD: Sikut-sikut sindrinahk. Leili Järv
» KOGEMUS: Kohapüügist Suurel Emajõel
» PÜÜGIPAIK: Narva valss
» RAHVAPÄRIMUS: Haug — muistne vete peremees. Mall Hiiemäe
» ARHIVAAR: Kala eestimaalaste toidulaual 500 aastat tagasi. Kalle Kroon
» KALAMEHEJUTT 2001: 4 X Kalju Rohtla, Vello Pae, Sulev Koppel, Jüri Paet, Heino Sõrm, Toivo Kruusmann, Tõnu Kirs
» PAJATUS: Kalapüügi võimalikkusest Eesti kaitseväes. Randel Kreitsberg
» VESTE: Hispaania kärbes. Jaan Tangsoo
» VÕISTLUSED: "Vladi 50" (09.09.01), Tallinna Kalaspordiklubi MV (23.09.01), "Sügissärg 2001" (14.10.01), Balti Karikas õngitsemises (7-8.07.01), Eesti-Leedu maavõistlus (6-7.10.01), Eesti MV talipüügis (13.01.02), õngitsemise EM ja MM, võistlusõngitsejate
» NÕUKODA: Infopäevad Dublinis; Forelliseminar Paides; Ikka see valulik Sindi pais(e).Endrik Tõnsberg
» UUDISEID EESTI VETELT
» TOIMUMISI: "Jutuka" kokkutulek
» Ilmus "Eesti mageveekalad"
» KALARETK: Naissaarel punase järel.
» MAAILM: Ramsholmi suvi. Harri Ots
» Talitirgutusest Soomes. Markku Juuti
» O tempora, o mores! Vladislav Korzhets
» KALARISTSÕNA: Kaido Krass
» Tsst! — kala magab...
 
PÜÜGIPAIK: Narva valss
Vladislav Korzhets


"Kas Narva kalu tead, holilahoo...?

Oktoobri keskpaik. Telefoniuudised Narva jõest saadavatest koha- ja lõhesaakidest on röövinud meilt meelerahu ja sööstame reede pärastlõunal Hanno Mazdaga, paat sabas, Narva poole. Jõuame veel enne tööpäeva lõppu keskkonnateenistusse lubasid vormistama, siis panka maksma, siis tagasi keskkonnateenistusse, ning olemegi viimaks kolmepäevase püügilitsentsi ja erilõigul püüdmise loa omanikud. Hanno arvutab kokku, et kalaleminekuks peab meil auto, paadi, treileri ja kõige muu jaoks olema 22 erinevat paberit. Ja ongi.

Teise Tallinnast tulnud paatkonnaga kohtume juba Narva-Jõesuus ning kamba peale üürime tühjas puhkekorpuses luksusliku sviidi, kuid enne kaupleme selle hinna mõistlikuks, poole peale. Siis saun ja kalamehejutud.

Järgmisel hommikul otsime Narva-Jõesuu ja Narva vahelisel maanteelõigul tank-monumendi kandis üles teeotsa, kust saab paadiga vee äärde sõita. Siis paatidesse ja jõele.

Narva jõgi on Eesti kalarikkaim jõgi ja see teadmine teeb hinge ootusärevaks. Ööselgi ärkasin mitu korda ja kuulasin akna taga merel möllavat tormi — et kas kannatab ikka paadiga veele minna. Hommikul on jõgi küll karune ning tuul ajab paati lausa vastuvoolu, aga asi pole liiga hull, kui just parasjagu ei saja. Vahepeal paraku sajab, siis on väga niru värk.

Alustame sellest, et üritame koha püüda. Peale meie on jõel näha veel mõnda kalameeste paati, jõe keskel on ankrus aga vene poole pealt pärinev piirivalvelaev, millelt samuti tegeletakse kohapüügiga. Erilist kalasikutamist pole näha.

Paneme paadi ühe lootustandva koha peal ankrusse, venepoolsel kaldal on siin ka ridvamehi. Teen heite maimukujulise punase võdikuga, lasen sel vajuda ning siis, poole maa peal, naksab keegi. Uus heide, taas naksab ning esimene koha tulebki paati. Paari heite pärast jääb aga võdik põhja kinni, arvatavasti silmutorbikute ühendusnööri külge ja kätte ma seda ei saagi.

Hakkame proovima püüki põhja kohal veetava vabinalandiga. Asi näeb välja nii, et põhinööri otsa seotakse tonkatina, sel-lest 30-50 cm kõrgemale aga ligi meetrise lipsuga vabinalant. Põhja mööda lohisevat tonkatina ja põhja kohal ujuvat lanti veetakse allavoolu kandudes paadi järel. Meid segab tugev tuul, mis on asja tagurpidi käima pannud — tuuletriivis liigume vastuvoolu ja allavoolu sõitmiseks peame kasutama mootorit. Jõel on lained nagu merel ja tahtmatult tulevad rakenduse vedamisse sisse liiga järsud jõnksud. Meile saab ruttu selgeks, et nii head kohavõttu, nagu siin oli tuttavatel eelmisel nädalavahetusel, pole meil põhjust loota, hea kui kasvõi midagi saame. Midagi me saamegi, sellel päeval rohkem küll mina, aga minu kuuest kohast ei venita ükski kiloni välja.

Narva jõgi oli sel nädalavahetusel ootamatult karm. Vinges põhjatuules jooksid veepinnal "jänesed" otsekui merel. See tegi paadijuhtimise tavalisest märksa vaevalisemaks. Jõgi pani meid justkui proovile, et kas oleme siia ülbitsema tulnud või mis...






Samas hakkab kohalik kalamees meie silme all järjepanu kohasid välja võtma. Sõidame juurde, teeme juttu, mees näitab lahkelt oma rakendust ja lanti. Teeme kõik täpselt järgi, isegi täpselt samasuure ja samades värvides landi panen, nimelt Magnumi, aga ikka jäävad asjad samamoodi: tema saab palju, meie napilt. Oskuste vahe, mis muud. Mehe vasem käsi on pidevalt ametis päramootori hoovaga ja ta suudab paati tugevas tuules ja lainetuses sujuvalt samal kohal hoida, samal ajal teise käega lühemapoolse ridva otsas pehmelt võdikut mängitades. See on kõrgem pilotaazh, mida meie ei hakka üritamagi. Lõunapausiks tuleme mõlema paatkonnaga kaldale ja teeme tule üles. Tuul on külmatunde hõlma alla ajanud, selg aga loksuvas paadis istumisest üsna läbi. Ka teise paatkonna mehed on saanud paar haugi ja kohakest, ei mingit eri-list kalamöllu.

Pärast lõunat saame veel paar kala, kuid püügi lõpetame varem, kui algselt plaanisime — tuul, lained ja vihm võtavad võhmale. Külma ajab kontidest välja õhtune saun.

Järgmisel hommikul oleme taas paadiga jõeveel, aga vastu peame vaid kesk-päevani. Kohasid saab nüüd peamiselt Hanno ja üldskoor hakkab viiki jõudma. Tõdeme, et kohapüügi peenemad nõksud jäid meil sedapuhku kätte saamata, kuid rahul oleme ometigi — pole meist kumbki varem järjepanu nii palju kohasid kätte saanud.

Tuulelaines loksumisest isu täis, otsustame paar tunnikest loopida lanti kaldalt, elektrijaama alt, seega päris Narva kesk-linnas. Sealt leiame eest tuttavaid kalamehi, nii tallinlasi kui ka narvakaid. Kohtame ka siinset kalastamisfanaatikut Sergei Savjalovit (vt. teda koos 13,3 kg lõhega lk 12) ja saame teada, et meid kohapüügil nõustanud mees on tema isa. Isa noomib telefoni teel poega, et too kohapüügile pole tulnud, ta ise on juba oma 15 kilo "rattapulki" välja sikutanud, aga Sergei teatab uhkelt, et himustab täna vaid "punast".

Tuul, muide, vaibub nagu imeväel ja meie silme all sikutatakse välja paarikilone isane lõhe. Proovin minagi. Lanti tuleb vedada üsna madalalt, põhja kohalt, ning ma jään kähku paarist landist ilma. Teadjamad mehed ütlevad, et siin pole mingi kunsttükk päeva jooksul ka kümmekond lanti jõkke jätta, sihuke põhi on. Täna aga eelistavat lõhe lapikumat, aeg-lase vonksuga plekki, tegelikult haugilanti. Minu kõrval võetakse välja veel üks lõhe. Jooksen seda pildistama, aparaat nina ees, komistan kivi taha ja löön sääretoru veriseks. Valus on ja viha teeb — teised saavad kala, mina muhke.

Siis jääb mul järjekordne lant põhja. Sikutan — ei tule! Poolil on mul FireLine, mida käega katki ei tõmba. Mässin selle ümber puuroika, rebin jõhkra jõuga ja näe, nöör ei katke landi juurde seotud sõlmest, vaid siitsamast, roika lähedalt. Absurdum! Nüüd jääb mu poolile nii vähe nööri, et mu heited ei küünigi enam jõe keskele, lõhekoelmuni.

Paadis äraloksunud selg tuikab. Istun maha ja mõtlen — siin ma nüüd olen, jõgi nina all lõhesid täis, püügiluba taskus, aga mul ei klapi kohe mitte miski. Ja siis tuleb Hanno, nägu naerul, lõhekala näpu otsas.

"Lähme ära!" ütlen ma talle. "Jube igav on."

"Olgu pealegi, võid mu karbist mõne landi laenata," saab ta minust aru.

Ma kiusu pärast ei laena, mulle meeldib täna vinguda ja viriseda. Pikutan niisama kaldal ja ootan, mis edasi saab.

Vees käib võimas jumakas. Sergeil on otsas suur kala, silma järgi hinnates 5-7 kilo. Olen, plaksti!, püsti, fotokas jälle nina ees. Aga 0,28 milline monofiil ei pea vastu. Sergei sõimab ennast kogu slaavi lopsakusega — et ta tamiili jämedama vastu ei viitsinud vahetada, ehkki oli veel vee-rand tunni eest enesele ütelnud, et peaks panema peale kas 0,30-se või koguni 0,35-se.




Jalutan Hanno juurde, kes püüab sadakond meetrit kõrgemal ja teen seda just parajal ajal, sest saan pildi peale, kuidas ta järjekordse lõhega jändab. Ja siis ta saab veel ühe lõhe. Ja siis veel ühe koha ja...




"Ah, nii väikesed, pole kolme kilogi..." ütlen mina. "Kas hakkame nüüd minema?"

Varsti lähemegi. Hanno on paari tunniga saanud kolm lõhet ja särab kui päikene. Kuidas ma ka ei proovi, ei õnnestu mul tema tuju rikkuda.




Minu silme all võtsid 6-7 meest sellel pärastlõunal välja kümmekond lõhet. Oleme juba Sillamäel, kui telefon heliseb ja Marko teatab, et nüüd sai Sergei kätte 4,5 kilose, tänapüütuist suurima.

"Ja seepärast, sõbrake armas, võta kala kui võimalik Narvast," ümisen mina Narva valsi viisil. Pole mu tujul tegelikult viga miskit.

Tekst ja fotod:

Vladislav Korzhets