ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 22 sisukord:
» KALAKOTT
» KALATABEL
» Kalastaja karikad 2001
» EESTI VETE KALU: Jõesilm
» Sabanejev silmukalast
» Oskar Loorits silmupüügist Narva Jõel
» TALIÕNGEKOOL: Kirptirgust, mängust ja mängitamisest. Ralf Mae
» Veel Kirptirgust
» NIPID & NÕKSUD
» KOGEMUS: Jõeforelli talipüük
» PÜÜGIPAIK: Uitmõtteid Pärnu lahel. Saarmas
» MUREMEELI / KALAVARUD: Sikut-sikut sindrinahk. Leili Järv
» KOGEMUS: Kohapüügist Suurel Emajõel
» PÜÜGIPAIK: Narva valss
» RAHVAPÄRIMUS: Haug — muistne vete peremees. Mall Hiiemäe
» ARHIVAAR: Kala eestimaalaste toidulaual 500 aastat tagasi. Kalle Kroon
» KALAMEHEJUTT 2001: 4 X Kalju Rohtla, Vello Pae, Sulev Koppel, Jüri Paet, Heino Sõrm, Toivo Kruusmann, Tõnu Kirs
» PAJATUS: Kalapüügi võimalikkusest Eesti kaitseväes. Randel Kreitsberg
» VESTE: Hispaania kärbes. Jaan Tangsoo
» VÕISTLUSED: "Vladi 50" (09.09.01), Tallinna Kalaspordiklubi MV (23.09.01), "Sügissärg 2001" (14.10.01), Balti Karikas õngitsemises (7-8.07.01), Eesti-Leedu maavõistlus (6-7.10.01), Eesti MV talipüügis (13.01.02), õngitsemise EM ja MM, võistlusõngitsejate
» NÕUKODA: Infopäevad Dublinis; Forelliseminar Paides; Ikka see valulik Sindi pais(e).Endrik Tõnsberg
» UUDISEID EESTI VETELT
» TOIMUMISI: "Jutuka" kokkutulek
» Ilmus "Eesti mageveekalad"
» KALARETK: Naissaarel punase järel.
» MAAILM: Ramsholmi suvi. Harri Ots
» Talitirgutusest Soomes. Markku Juuti
» O tempora, o mores! Vladislav Korzhets
» KALARISTSÕNA: Kaido Krass
» Tsst! — kala magab...
 
KOGEMUS: Kohapüügist Suurel Emajõel


Veiko Bergmann

Viimastel aastatel on Suur-Emajõgi muutunud üheks kohapüüdjate meeliskohaks. Paljudel on veel meeles, et õndsal sotsialismiajal oli Emajõest (lepime kokku, et nüüd ja edaspidi räägin selles artiklis Suur-Emajõest) koha püüdmine suhteliselt haruldane asi. Võrreldes nüüd juba eel-mise sajandi kaheksakümnendate aas-tatega on aga Emajõe vesi tunduvalt puh-tamaks muutunud järk-järgult valmivad Tartu reoveepuhastusseadmed, suuresti on vähenenud Tartus asuvatest tööstus-ettevõtetest ja ka põllumajandusest tulenev reostusmaht. Ja tundub, et see kõik on kohale meeltmööda.

Kuidas käib siis kohapüük Emajõel ja mida selle juures tuleks silmas pidada. Pakun, et teadlik kohapüük Emajõel harrastuskalameeste poolt algas kuskil kümmekond aastat tagasi. Ei tahaks küll kii-delda, kuid tundub et kohapüügiga alustas minu hea sõber J. koos oma äiaga, elupõlise kalamehega. Sügisel mingil ajal septembris viidi naispere Emajõe Suursoosse jõhvikale ja mida muud siis ikka igavusest teha, kui kala püüda. Prooviti nii spinningut loopida kui ka sikuskaga vehkida, kuigi jõepüügil viimasele erilist lootust küll ei pandud. Aga peale Ahja suuet pikkadel sügavatel sirgetel hakkas sikus-kaga kala tulema esimesel korral saadi neli koha ja üks haug. Kusjuures kohad oli kaalus 1,5 kg kuni 2,5 kg. Et tegu polnud juhusega, selgus juba järgmisel nädalavahetusel, kui sõbra äi sai üksinda kalal käies kolm koha.

Ja nii asi alguse sai. Järgmisel kevadel läksin juba ise sõbra äiaga kaasa ja olin ausalt öeldes üsna skeptiline. Seda enam, et teised kalamehed, kes nägid meid paadis suvalises kohas sikuskatega vehkimas, pidasid meid vist natuke napakateks. Esimese korra tulemuseks oli aga kahe peale seitse koha, kõik umbes kahekilosed poisid. Järgmistel kordadel polnud tulemused kehvemad. Jutud Tartu linna peal liikusid ja varsti polnud me ainukesed, kes läksid ekstra koha püüdma. Mõni päev oli olukordi, kus paat oli paadis kinni ja käis üleüldine sikuskakiskumine. Ja vahelduva eduga on kohapüük käinud kuni tänase päevani, ainult sikuska on välja vahetanud võdik ehk nagu siinkandis öeldakse —kummilutu — ja suvisel ajal proovitakse üha rohkem püüki kalalihatüki või mai-muga söödastatud tonkaga.

Et lugeja saaks kogu püügiprotseduu-rist parema ülevaate, proovin talle edastada ühe reaalselt toimunud püügiretke. Ma ei pea ennast ega oma tuttavaid min-giteks Emajõe kohapüügi korüfeedeks, aga päris poisikesed me antud alal ka pole.

Kalale lähme tavaliselt kolmekesi mina ise, sõber J. ja sõbra äi. Asendamatuks abimeheks on meile seejuures sõbra ja ta äia poolt ehitatud laev ehk suupärasemalt lodi. Endisest merepäästepaadist tehtud, traktorimootoriga, roolikambriga, kabiiniga, kus neli meest magama mahuvad, väikese ahjuga sellisena rahuldab lodi meie vajadused täielikult.

Kuna tegemist oli augustikuise kala-retkega, vajasime kohapüügiks maimu. Oleme teinud väikese maimunooda ja enne jõe peale minekut tõmbame tavaliselt paar noodatäit maime (lepamaimud, särjed, nurud, ahvenad, viidikad). Tulemused on nii ja naa, mõnikord on ühes noodapäras paarkümmend maimu, teine-kord ainult paar tükki. Seekord saime kahe noodaveoga kokku umbes viisteist-kaks-kümmend maimu. Muidugi on soovitav kaasa võtta ka usse, seda juhuks, kui koha ei taha võtta, et oleks võimalus proovida kedagi muud kala. Ja siis asumegi oma lodjaga teele, sleppi võtame tavaliselt ka väikse mootorpaadi nagu päästepaadiks või nii.

Kohapüügil on tähtis kohavalik ja seda otseses mõttes. Meie eelistuseks on Emajõe alamjooksul asuvad sügavamad hauakohad, mis asuvad suhteliselt sirgetel jõelõikudel. Lemmikuteks on peale Ahja jõe suuet olev sirge ja Praaga sirge. See-kord valisime Praaga sirge. Olles jõudnud väljavalitud kohale, seome laeva kalda külge kinni, ahter jõe poole, sest laeva ahtris on mõnus pikk pink, mille pealt hea tonkasid jälgida ja väikest õlut rüübata. Edasi järgnebki õngede sisseviskamine. Tonkad on tavalised tundliku otsaga spinninguridvad, inertsivaba rulliga ja liikuva tinaga ning kahe lipsuga. Tamiili läbimõõt on 0,32-0,35 mm. Kohapüügil kasutame suhteliselt suuri konkse. Parimad on Mustadi konksud säärel asuvate väikeste kidadega, mis aitavad sööta paremini kinni hoida. Konksud söödame maimu või kalalihatükiga, kusjuures meie kogemus ütleb, et maimu tahab koha rohkem. Maim tuleb suhteliselt kõvasti konksu otsa ajada, et ta sisseviskamisel otsast ära ei lendaks. Pole olnud erilist vahet, kas maim elab või on surnud. Paremini meeldivad kohale niinimetatud valged maimud särg, viidikas, nurg, lepamaim.

Ja siis pole muud midagi teha, kui oodata. Üks mees jääb tavaliselt laeva peale tonkasid vaatama ja kaks meest lähevad väikese paadiga tuuri tegema ehk võdikuid loopima. Nii ka seekord, allakirjutanu valik oli antud korral tonkapüük. Kalamees, kes pole varem koha püüdnud võib olla üsna üllatunud, kui koha võtmist näeb. Tonka ots väriseb ja võbiseb õrnalt nagu oleks tegemist suvise nuruga, aga sellest ei tohi lasta ennast petta selline see koha võtmine ongi. Üldiselt võib öelda, et nii õhtune kui ka hommikune koha võtmine jäi kindlalt piiritletud paaritunnise ajavahemiku sisse ja seda aega tuli agaralt ära kasutada. Seoses kella keeramata jätmisega on aga õiged püügiajad kuidagi imelikuks muutunud, näiteks eelmisel suvel tuli õhtuti koha kõige paremini ajavahemikul kella kuuest kaheksani. Konkreetsel juhul oli kell vist veerand seitse õhtul, kui käis esimene värin läbi ridvapitsi. Läbi pea käis uitmõte, et näe!, särg või nurg väristab ussi, kuid samas tuli koheselt meelde, et konksude otsas on ju maimud. Kui ridvaotsa värin intensiivsemalt kordus, haakisin ja otsas kala oligi. Lodja juurde kerimine polnud eriline probleem, sest koha ei ole õnge otsas teab mis suur võitleja, veidi jantimist kahvaga ja esime-ne koha paadis oligi. Kui sõber J. ja ta äi väikese paadiga võdikuid loopimast tagasi tulid, oli mul maimuga saadud juba neli koha. Nende saak oli kahe peale üks koha. Ei jäänud neil ka muud üle, kui asuda tonkaga kala jahtima. Õhtuse ja hommikuse püügiga saime tol korral kokku kolmteist koha keskmise kaaluga ca 1,5 kg. Suurim võis olla umbes 2,2 kg. Kuna tegemist oli augustikuuga, siis andis maimuga püük paremaid tulemusi kui spinninguga landi ja võdiku loopimine. Kevadel, peale koha kudemist, on aga vastupidi. Maimuga püügil oleme peale koha saanud ka ahvenat, haugi ja angerjat.



Augustikuu jooksul käisime kokku kolmel korral koha proovimas ja ilma saagita ei jäänud kordagi. Aga püügiväliselt olid need kolm kalapüüki ka kergelt humoorika alatooniga. Kuna meil lodjas on sees väike pliit, mis on tubli tegija nii soojendamise kui toiduvalmistamise seisu-kohalt, siis on enne magamaminekut meil tavaks saanud keeta üks mõnus tee, mida on hea laua taga koos pitsikese kangemaga rüübata. Teepakid asuvad laevas kapis, siis on asi alati hooletu. Augusti esi-mese püügiõhtu lõppedes hakkasime teed keetma, vesi oli kannus kuumaks aetud ja jäi üle vaid kapist teepakid otsida, aga mida polnud, seda polnud. Sõbra äi leidis küll, et kuum vesi suhkruga on ikka parem kui mitte midagi. Järgmine nädalavahetus olime taas kalaretkel. Juba kaldal varustust laevale laadides korrutasime üks-teisele, et teepakid saaks kaasa võetud ja õhtul, kui vesi sai kannus keema aetud, olid ainukesena muidugi puudu teepakid, mis olid jäänud kaldale sõbra äia suvemaja kööki laua peale. Kaks nädalavahetust kuuma vett juua oli juba liig. Kaks nädalat hiljem olime jällegi kalavetel ja seekord pani sõber J. teepakid linnas oma taskusse valmis. Õhtul sai tavapärast protseduuri järgides vesi keema aetud ja kruusidesse valatud ning ennäe imet!, ka teepakid sisse likku pandud. Lisasime veel suhkru ja tilga Jägermeistrit — milline aroom. Sõbra äi võttis esimese lonksu ja muutus kuidagi mõtlikuks, seejärel võtsin oma tassist mehise lõuatäie. Tee võis olla ju hea, aga kolme lusikatäie soolaga polnud mu maitsmismeeled harjunud. Ja tuligi välja, et olime kõik kühveldanud teetassi soola suhkrut me seekord muidugi laevast ei leidnud.


Natuke tahaks ka rääkida kevadisest kohapüügist. Siin tuleb jälgida seda, et kohapüügi keeluaeg on kuni 15. juunini. See aga on aeg, mil koha võtab üliagaralt ja seda on näha ka sel ajal jõe peal ole-vast paatide hulgast. Pole harvad korrad, kus need niinimetatud kalamehed tõmbavad päeva jooksul välja 50-60 koha ja seda mitte võrguga, vaid spinninguga võdikut loopides. On üldteada, et paljud Tartu töötud teenivad omale niiviisi elamisraha. Kahjuks kohtab just sel ajal inspektoreid