ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 21 sisukord:
» KALAKOTT
» KOGEMUS:
» EESTI VETE KALU: Säinas. Leili Järv
» KOGEMUS: Nirvaana Endla järvel. Saarmas
» MUREMEELI: Kalastuskaardist
» Riigikontroll tuvastas...
» NÕUKODA: Huvikalastuse nõupäevad Aardes.
» Seminar "Jõevähk Eestis" Õppepäev Sindi kalakasvatuses. Endrik Tõnsberg
» KORMORAN: Kalurite kurjad konkurendid. Triin Veber
» UUDISEID EESTI VETELT
» TOIMUMISI:
» Poistelaager 2001. Ralf Mae
» "Jutuka" kokkutulek. Vladi
» Koelmu Rajamine. Vladislav Korzhets
» ULGUUUDISEID
» JUHTUM: Mink sumba kallal. Vladislav Korzhets
» SELTSIS SEGASEM: Suur kala-püüdmise võistlus Põltsamaa jõe peal. Kalev Maarand
» VÕISTLUSED: Baltic Cup castingus (7-8.07.01); Kalevi lahtised MV õngitsemises (30.06.01); Väikelinnade suvemängude õngevõistlus (01.07.01); Eesti MV õngitsemises (11-12.06.01); Tallinna veteranide õngevõistlus (13.08.01); Lõuna-Soome - Tallinn (18-19.08.0
» KALAPALAD: 3x Herbert Tsukker
» PAJATUS: Meenutab Enn Trompetipoeg... Enn Mironov
» Linnujaamas angerjaid püüdmas. Hanno Kask
» VEETAIMEDEST IV: Helle Mäemets
» KODULUGU: Meenutab Manivald Kuik
» KALAMEHEJUTT: Vladislav Korzhets
» MAAILM: Oneegat ava(sta)mas. Vladislav Korzhets
» NIPID & NÕKSUD: R.M. ja V.K.
» KALARISTSÕNA: Kaido Krass
» PAJAS JA PANNIL: Ahvenamaa hõrgutis. Ralfi-onu
 
KOGEMUS: Nirvaana Endla järvel. Saarmas
Nirvaana Endla järvel



Et kõik algusest peale ilusasti ära rääkida, peab alustama sellest, et kevadel nägi ilmavalgust Kalastaja jututuba. Ükski uus asi ei sünni siia ilma valu ja vaevata, nii ka jututuba - alul oli asjast teadlikke vähevõitu ja eks tuba ise oli ka pisut toores nii korralduselt kui ka töökindluselt. Siiski võisid agaramad kasutajad tunda rõõmu taolisest suhtlusvõimalusest verevendade-kaaskannatajatega ja eks sai tuba ka päev- päevalt küpsemaks, kasutajaid liitus aga pea-aegu iga päev.... Hetkel julgeks väita, et peale kümnekonna tiheda jutleja on ka oma kolmkümend “pühapäevakülalist” olemas ja seda polegi ju mitte vähe. 25.-26. augustil toimus ka esimene jututoa kokkutulek Nõuni järve ääres, aga loodetavasti saab see sündmus oma loo Kalastaja kaante vahele. Niipalju siis sissejuhatuseks...

Juuli keskel tundis PaulPike* (*- antud jututoa kasutajate hüüdnimed) jututoas huvi Endla järve kohta. Kuna keegi suurt midagi tarka öelda ei teadnud peale selle, et linaskit ja haugi seal tublisti on, võttis mees ette ja uuris asja omal käel. Juuli viimase nädala alul tuli ta siis jutukas välja tagasihoidliku tekstiga “minu viimase aja tulemused on järgmised: Endla järvelt 5 linaskit, kaaluga vahemikus 1,2-1,8 kg” Järgnes vaikus — kas mees teeb nalja või on jutul tõsi taga? Jan pro-votseeris omalt poolt: “PaulPike teeb nalja, kes veerandit usub, on poole petta saanud”.

Kuid ei, polnud tegemist ei nalja ega “kalamehejutuga” — PP oli olnud nädalavahetusel koos sõpradega Endla järvel ja kõik nad olid käe linaskiga valgeks saanud, alla kilo polnud neist kaladest ükski olnud. Noh, sellega vaikus jutukas ka lõppes — küsimusi sadas nagu (presidendi, peaministri) ... pressikonverentsil: millega, kuidas, mis kell, lipsu tamiili paksus, ujuki kandejõud, konksu suurus jne. Kõige suurem üllatus seisnes selles, et kuna seltskonnal olid ööussid suure kuumaga käest läinud, pidid nad üritama püüki konservmaisiga ja selgus, et see oligi linaski jaoks parim sööt — erksates värvides ja piisavalt suur, et särg pahandust ei saaks teha. Teine ime oli see, et edukad mehed olid kohta sisse söötnud ainult püügile eelnenud õhtul. Tavaliselt linask, va veni-villem, nii kiirelt ikka kohale ei torma. Eks järgmiseks nädalavahetuseks oli olemas ka uute katsetajate tandem — Vladi ja Saarmas, kes pidid kindlaks tegema, kas oli tegemist erandliku vedamise ja võtuhooga või ongi Endla niisugune järv, kust saab linaskit õngitseda ilma päevi kestva sisse-söötmiseta.

Reede pärastlõunaks olime Kärdes ja algas pisike Erna retk läbi rabamaastiku — autode parkimikohast paadisillani tuleb käia ca 2,5 km mööda jalgrada, kogu püüdmis- ja ööbimisvarustus seljas. Ülla ees-märgi nimel ei olnud see sugugi kontemurdev, seda enam, et me ei teadnud, kui vaevaline saab olema järgmisel päeval tagasitee. Ega rabas vist tavaliselt nii kiiresti ei liiguta nagu meie Vladiga kohale minnes: pilk oli suunatud ette, tõotatud järve poole, elu tundus ilusam kui kunagi varem. Ei olnud meil aega ka telke üles seada ega hinge tõmmata — kohe paati ja sõudma. Et olin PaulPikega resultaadi kindlustamise huvides enne kohtunud ja pisikese spikri saanud, lootsime, et koht, kuhu me end ankrusse seadsime, on õige. Asusime sisse söötma/püüdma.

Kell võis olla nii mõned minutid viis läbi, kui Vladil õnnestus esimene jurakas otsa haakida ja see, mis järgnes, oli just see elamus, mida me otsima olime tulnud. All liigutas end tõeliselt suur linask, kes ei soovinud mitte sugugi keskkonda vahetada ja ei lubanud meile isegi seda rõõmu, et oleks end korrakski näidanud. Endla linaskid on nii tumedat karva, et neid ei näe vee all ka siis mitte, kui nad on peaaegu pinnas. Kala suurusest saab aimu ainult tema toimetamiste vägevuse ja soliidsuse põhjal. On neilgi nii, et pisem poiss rahmeldab palju ja paksem härra aeglaselt, kuid suurema jõuga. Esimene vasikas läks aga aia taha — suutis end heintesse kinni tõmmata ja see oli 0,16 lipsu kurb lõpp — ritv ei saanud enam kala sööste summutada ja nii tuli õppetund, et heintesse laskmine on võrdne kala lahtipäästmisega. Kogemuse võrra rikkamad, jätkasime püüki ja ei tulnudki kaua oodata, kui võtud järgnesid üksteisele. Esimesel päeval tegime küll suhteliselt palju praaki kuid lõpptulemusel ei olnud viga: Vladil 6 võttu, 4 kätte ja kolm sumpa (üks linask lasi jalga sumpa sisenemisel), minul 3 võttu ja kaks sumpa. Viimast võttu ma pimedas enam ei näinud ja ega siis ka haakimine õnnestuda saanud. Lootsin ise salamisi, et järgmisel päeval on linaskid pisut õig-lasemad — ei pea ju Vladil ALATI rohkem õnne olema kui kaaslastel.

Telkimiskohas selgus, et enne tühjalt seisnud plats on telke-inimesi täis ja meil tuli metsa all omale koht tähistaeva all leida. Et rabamets on meeldivalt pehme pinnasega, polnud sest suuremat lugu ja ega siis uneaega palju polnudki võimalik lubada. Kell 2 algas laagriplatsil sagimine — esimene seltskond läks juba järvele. Meie pidasime pool tundi kauem vastu, aga see oli ka viimane piir — nagunii koosnes une-nägu natüürmortidest lookas õngeritvade ja uppuvate ujukitega... Järvel selgus, et olekski ehk pidanud natuke varem kohale jõudma, võtt käis juba täie hooga... Ja rõõmu jagus kuni kella kümneni välja. Siis otsustas Vladi,et veel üht linaskit rohkem ta rabast välja vedada ei suuda. Sinna-maani oli ta hommiku jooksul sumpa lisanud 8 kena looma minu kahe vastu. Eks kaks kena linaskit ühel hommikul ole ju ülihea saak, aga vaadates Vladi supervõttu puges mu hinge kahtluseuss — (mitte kadeduseuss, vähemasti ei tunnista ma seda) kas ma ei tee midagi valesti, et see võttude suhe üks kolmele on. Kõige hullem oli lugu siis, kui Vladi hakas ahvenaid õrritama, lootes, et ma sel ajal vahet pisut kahandan. Jättis aga samal ajal 2 õnge erilise tähelepanuta püüki. Üritasin pakutud võimalust poole tunni jooksul igati ära kasutada, aga ei saanud ühtki kala. Nüüd otsustas Vladi, et küllalt ahvena narrimisest ja hakkas linaskiõngi välja võtma. Samal hetkel kadusid mõlemad ujukid vee alla ja mul tuli talle appi minna, muidu oleks üks õng minema jalutanud. Sellise ülekohtuga see püügipäev siis lõppeski. Ainus lohutus mulle oli see, et minu suurim oli 2,1 kg Vladi “ainult” peaaegu kahekiloste vastu. Kui arvestada, et meil mõlemil olid kogu aeg 0,16 lipsud, võib vist küll õnne või STROFTI firmat tänada.

Sellest, mismoodi Vladi oma kalad õngede kotti ära pakkis ja kuidas koti kanderihmad kõik rebe-nsid ja kuidas ta ikkagi autoni jõudis, lubas Vladi ise kunagi kirjutada loo pealkirjaga “Ahnus kõige kirkamates värvides”. Mina aga olin oma “kesise” saagiga tema taga tulles kogu aja murelik, sest eelmisel päeval oli Vladi miskit oma aeg-ajalt jupsivast südamest rääkinud. Siiski läks kõik õnnelikult ja järgmise päeva õhtuks olid mõlemil saagid küpsetatud-suitsetatud-sülditud.

Nüüd, mil retk oli kinnitanud lootust, et Endla on õngitsejate paradiis, järgnesid dessandid riburada. Kõik, kes vähegi õngitsemisest pidasid ja aega leidsid, said oma osa ja pettunud pole siiamaani keegi. Viimasel retkel sain üllatuslikult ka Vladit revanšeerida — mingil hetkel oli meil seis 5:1 minu kasuks. Kuna aga Vladil olid kaasas ujuki valgustused, sai ta pimeda tulekul minu edu kahandada, samal ajal, kui mina silmi punni ajasin ja klaasistunud pilguga pimeduses oma ujukit otsisin.

Pisut käikude resultaatidest kokkuvõtet tehes oleks tulemus selline: suurim linask jäi kaalumata, aga silma järgi võis ta olla 2,5-2,6 kg, püüdjaks Ph1, suurim saak ühe õhtu ja hommikuga 19 linaskit, saajaks Ralfi-onu, pisim saak 2 linaskit, püüdja jäägu anonüümseks. Kõige väiksem linask 1,1 kg, püüdjaks taas Ralf. Veel on saadud ca 2 kg kuldkoger ja päris paras purakas säinas. Muud pisemat siin ära ei maini, kui et see särg, keda me üritasime vältida, oli ka ikka ca 200 grammine, seega ilus kala teiste tingimuste ja eesmärkide korral. Juulis-augustis haug veel peaaegu ei toitunud — madala veega Endla järve vesi oli tema jaoks liiga soe, küll aga pidi ta vee jahenedes kõik paastuaja tasa tegema, nii et paistab, mis ses suhtes tulevik toob.





Et jutt liiga pikaks ei läheks, annaksin siinkohas pisikese spikri neile, kel Endlalemineku plaan ja unistuseks linaski(te) tabamine. Võimalik, et siin ka mõned ebatõed peidus on, aga lühidalt oleks seniste käikude kogemus järgmine:
— püügikoht on mõttekas valida tokkide järgi, mis tähistavad eelmiste püüdjate püügipaiku;
— parem on paat kinnitada tokkide kui ankrutega — ei vii suurema tuulega paati otse püügitsooni ja jääb ka märk maha oma kohast;
— kui vabu tokke ei leidu, tuleb samast järveosast leida auk pinnani ulatuvates heintes ja alustada sissesöötmist — tulemus ei pruugi olla viletsam kui vanas kohas, võib juhtuda, et on isegi parem;
— enamasti on tokkide juures põhimõte “kes ees, see mees”, mingit “minu toki” õigust ei praktiseerita Seetõttu peaks tokkidel olema ikka hiljemalt selleks ajaks, mil valgeks hakkab minema, enamasti on ka võtt siis juba käimas. Juuli soojade ja lühikeste ööde ajal on ehk targem teha püüki ka kogu pimeda aja, linask ei paista unele minevat. Valguspulgad ujukitele on mõistlik kaasas hoida;
— ilma kahvata pole mõtet püüdma hakata. Sump kaasa, et kala järvelt lahkumi-seni elus hoida, linask on väga vintske vennike sumbas elunema;
— sissesöötmiseks sobivad kõik traditsioonilised pudrud ja segud, ka vaniljekohupiim võiks neis sisalduda. Peibutamisel oli väga hea TRABUCCO linaski-kogre-sööt. Raskema tengelpunga olemasolul võib seda ka sissesöötmisel kasutada — tulemus on ülihe;
— kuigi kohalikud mehed püüavad 0,25 tamiili ja elavsöödaõngele sobivate ujukitega, näitab saagi võrdlus, et targem on anda kalale ka lootust ja nautida rohkemaid võtte, st. kasutada 2-3g tõstejõuga ujukeid, põhiliin 0,18, lips 0,16 , konks nr. 6-8, soovitaks pika varrega. Miskipärast tundus konksu pikk vars olema soodne võttude sagedusele. Püük põhja kohalt, kuid siiski min 5cm, isegi 10cm kõrgemalt — siis on laisavõitu linaskil kergem haarata konksuga sööta kui muid söötasid, mis seal sisesöötmisest-peibutami-sest on põhja peale jäänud.
— kala võtt polegi ajaliselt niiväga nor-meeritud, nagu esialgu uskusime — võtte võib olla kogu päeva jooksul, küll aga mitte suuri võtuhooge, kus kahel paadisolijal tuleb samal ajal kala väsitada.
— parim sööt on magus (suhkruga) konservmais, mille teri on konksule lükitud kuni 5 tk. Ööuss ja sõnnikussi pundar oleksid ka muidu linaskile sobivad, aga särg ja ahven nullivad nende söötade kasutamisvõimalused. Kui ahven juba maisigagi vahepeal õnge otsa tuli, mis siis veel ussiga püüdmisest rääida. Suurepärane sööt on ka “võileib” maisi ja ööussiga, oli hetki, mil see tundus parim.

Nii, sedapalju siis selleset, kuidas linaskit Endla järvel püüda. Mismoodi aga hankida Endla rabas liikumise luba ja broneerida paat (paatide arv on sellel järvel piiratud), jäägu huvilistele koduseks ülesandeks. Olgu see siis sõelaks tulihingeliste õngitsejate ja pühapäeva-kala-meeste eristamiseks — kõik ei mahu marjamaale. Veel ehk niipalju, et esimesest aprillist kuni esimese juulini on järv täielikult suletud, seda siis põhikalade — linaski ja haugi eduka kudemise toetuseks.

Maisipurk kaasa ja kivi kotti!


Saarmas