ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 21 sisukord:
» KALAKOTT
» KOGEMUS:
» EESTI VETE KALU: Säinas. Leili Järv
» KOGEMUS: Nirvaana Endla järvel. Saarmas
» MUREMEELI: Kalastuskaardist
» Riigikontroll tuvastas...
» NÕUKODA: Huvikalastuse nõupäevad Aardes.
» Seminar "Jõevähk Eestis" Õppepäev Sindi kalakasvatuses. Endrik Tõnsberg
» KORMORAN: Kalurite kurjad konkurendid. Triin Veber
» UUDISEID EESTI VETELT
» TOIMUMISI:
» Poistelaager 2001. Ralf Mae
» "Jutuka" kokkutulek. Vladi
» Koelmu Rajamine. Vladislav Korzhets
» ULGUUUDISEID
» JUHTUM: Mink sumba kallal. Vladislav Korzhets
» SELTSIS SEGASEM: Suur kala-püüdmise võistlus Põltsamaa jõe peal. Kalev Maarand
» VÕISTLUSED: Baltic Cup castingus (7-8.07.01); Kalevi lahtised MV õngitsemises (30.06.01); Väikelinnade suvemängude õngevõistlus (01.07.01); Eesti MV õngitsemises (11-12.06.01); Tallinna veteranide õngevõistlus (13.08.01); Lõuna-Soome - Tallinn (18-19.08.0
» KALAPALAD: 3x Herbert Tsukker
» PAJATUS: Meenutab Enn Trompetipoeg... Enn Mironov
» Linnujaamas angerjaid püüdmas. Hanno Kask
» VEETAIMEDEST IV: Helle Mäemets
» KODULUGU: Meenutab Manivald Kuik
» KALAMEHEJUTT: Vladislav Korzhets
» MAAILM: Oneegat ava(sta)mas. Vladislav Korzhets
» NIPID & NÕKSUD: R.M. ja V.K.
» KALARISTSÕNA: Kaido Krass
» PAJAS JA PANNIL: Ahvenamaa hõrgutis. Ralfi-onu
 
EESTI VETE KALU: Säinas. Leili Järv
Säinas



Leuciscus idus L.

maakeeles ka säinam, säinakas ja rupakala.
Saksa keeles - Aland;
inglise keeles - ide;
soome keeles - säyne;
läti keeles - alants;
vene keeles - jaz

Säinas on luu-kalade klassi päris-luuste alamklassi kuuluva karpkalaliste seltsi üheks karplaste sugukonna levinuimaks liigiks.


Säinas on külgedelt lamendunud ja ühtlaselt ümardunud kõhuga hõbejas kala. Tema seljauim algab kõhuuime alusest veidi tagapool ja on, sarnaselt pärakuuimega, kas sirge- või siis kergelt nõgusa servaga. Säina suu on mõõdukalt suur. Suulõhe ulatub tal vaid ninasõõrmete alla ning on otsseisune. Harjumatule silmale raskesti eristatavate karplaste kõige paremaks määramistunnuseks on nende neeluhambad. Säina, tipul konksjalt paindunud siledapinnalised, neeluhambad asetsevad kahes reas. Ainult väga harvadel juhtudel võivad neeluhammaste mälumispinnad olla pisut voldilised. Säina selg on suhteliselt kitsalt värvunud tumehallist mustjasroheliseni, kõhu alaosa on värvunud samavõrra valgeks. Harvadel juhtudel omandavad säina küljed kuldse läike, seda enamasti juba väga vanade kalade puhul. Uime- dest on selja- ja sabauimed hallid, ülejäänud aga punakad.

Nagu kõigil karplastel, nii ka säinal esi-neb pulmarüü, mida nimetatakse helmes-katteks. Helmeskate on eriti tugevalt välja kujunenud Nasva ja Väinamere säinas-tel. Magevees elutseval säinal helmeskate nii tugev ei ole.

Ühena vähestest meie kalade hulgast on säinastel selgelt välja kujunenud sugu-line dimorfism, s.o. suguline erikujulisus. Nimelt on isastel säinastel rinnauimede esimesed kiired silmapaistvalt jämenenud. Emastel on rinnauimede kiired enamvähem ühtviisi õrnad.

Säinast leidub praktiliselt kõigis Euraasia mandri Arktilise ookeani valgalasse kuuluvates aeglasevoolulistes jõgedes ja nendega ühenduses olevates järvedes Murmanskist Leena jõgikonnani välja. Samuti asustab ta edukalt riimveelisi merelahtesid Doonau ja Kubani jõe deltaaladel ning Läänemere rannikumerd, v.a. selle edelaosa. Meil kohtab säinast kogu rannikumeres ja praktiliselt kõigis suuremates siseveekogudes ja vooluvetes.

Säinas on valdavalt paikse eluviisiga. Ulatuslikumaid ja karjalisi rändeid võtab ta ette tavaliselt vaid kudeperoodil. Siis liiguvad suured säinakarjad võimaluse korral jõgedes ja merelõugastes paiknevatele koelmutele. Väinameres ja saarte rannikumeres elavad säinad koevad edukalt ka riimvees. Nii peetakse Väinamere üheks tähtsamaks säinaste koelmualaks Kasari jõe kõrval Haapsalu-Tagalahte ja Saunja lahte. Saaremaa lõunaranniku riimvetes elavate säinaste suurimaks ja produktiivseimaks kudealaks on Nasva jõgi koos Mullutu ja Suurlahega. Kevadisel kudeajal võib säina ränne Nasva jões olla kohati nii arvukas, et seda võib jälgida lausa kaldalt. Karja juhtkalad ujuvad nii pinna lähedal, et nende seljad lõikavad jõevett. Eesti põhjaranniku mere-lahtedes leidub säinast suhteliselt vähe ning seetõttu ei toimu ka siinsetesse jõgedesse eriti arvukaid kuderändeid. Magevetes elavad säinad võtavad samuti soo jätkamiseks ette rändeid vooluvette. Need on aga märksa väiksema ulatusega. Nii koeb Võrtsjärve säinas Väikese Emajõe luhtadele ja Peipsi säinas reeglina Kalli ja Koosa järvede sissevooludel ning Narva jõe ülemjooksul. Magevete säinaste kohta ei oska küll öelda, aga meres elavad säinad kogunevad hilissuvel veelkord suurtesse parvedesse. Siis võetakse ette sageli üpris pikki toitumisretki, et mada-lates soojades merelahtedes ennast seal ohtralt leiduvate merekarpidega talvitumiseelselt nuumata.

Säinas on suhteliselt pikaealine kala. Meres elades saavutab ta suguküpsuse alles 7-8 aastaselt, üksikud isased ka 6 aastastena. Erinevates mageveekogudes saabub suguküpsus erinevalt. Nii saavutab Võrtsjärve säinas suguküpsuse 5-7 aasta vanuselt, Peipsis aga juba 4-5 aastaselt. Sugupoolte arvuline vahekord on säina-populatsioonis, kuigi mitte oluliselt, kallutatud emaste kasuks. Säinal, nagu paljudel teistelgi mageveekaladel, on riimvees elades keskmised viljakusnäitajad mõne-võrra suuremad. Kui Võrtsjärve säinaste keskmine absoluutne viljakus on E. Pihu andmetel veidi üle 70-tuhande marjatera, siis Nasva kudekarja säinal on see 78 tuhat ja Kasari kudekarja säinal koguni ligi 130 tuhat tera.

Säinas on meie vetes üks esimesi keva-disi kudejaid. Ta vajab marja lõplikuks valmimiseks ja kudemiseks vaid +2ºC kuni +8ºC vett. Nii juhtub sageli, et hilisel kevadel koeb säinas edukalt ka jääkatte all. Tavaliselt toimub kudemine aga siiski vahetult pärast jääminekut. Huvitav on märkida, et magevetes elav säinas koeb ajaliselt hiljem, kui tema meres elav suguvend, sest ta vajab marja lõplikuks küpsemiseks pisut kõrgemat veetemperatuuuri: näiteks Võrtsjärve säinas koeb alles 5-9ºC juures. Säinas koeb sarapuude õitseajal. Seega, kalamehed, kui lepatu-kast möödute, heitke pilk sarapuudele. Kui sarapuu-urbade soomused hakkavad ava-nema, siis on aeg küps, et seada end säinavetele minekuks valmis.

Paikkonniti eristavad kohalikud elanikud säinal mitmeid kudejärke. Võrsjärve kalurid eristavad säinal kolme kudejärku: 1) õige varane, s.o. kohe aprillis pärast särge; 2) enne latikat ja 3) päris soojaga kudemine, see eristatakse veel kudemata marja esinemise põhjal. Nasva kalurid eristavad kudejärke säina jõkketuleku järgi: 1) jääsäinad (keskmise suurusega esimesed kudejad); 2) rohusäinad (umbes kilosed kalad); 3) roosäinad (kõige suuremad, kes ilmuvad ajal, millal pilliroo tipud veest hakkavad välja paistma) ja sooja-vee säinad (suhteliselt väikesed ja viimased kudejad). Vanad Nasva kalurid eristavad säinastel veel ka sügisesi tõusjaid. Kas see ka nii on, seda peavad tõestama eelseisvad uuringud. Siinkohal tu-leks tähelepanu juhtida ühele erinevusele magevees ja meres elava säina kudemiste järjekorra vahel. Võrtsjärve esimene säinas koeb pärast särge (N. Mikelsaare andmed)! Nasva ja Kasari jõkke tõuseb säinas haugi järel esimese kudejana. Talle järgneb teib ja alles siis särg.

Säinas koeb suurveest üleujutatud jõelammidel eelmise aasta kuivanud taimede vartele. Koetakse madalas, valdavalt vaid 0,5 meetri sügavuses vees. Sügavamale kui 1,5 m koetud mari hukkub. Selline mitmes laines kudemine aitab paremini koelmuid, eriti kui neid on vähe, ja täisulikumalt vastsete ning maimude toidubaasi veekogudes ära kasutada.

Säina kudemise edukus sõltub eelkõige suurvee ulatusest ja kestvusest. Ei ole harvad juhud, kus väikese ulatusega suurvesi on sundinud säinaid kudema väga kitsale alale ning kiire veetaseme langus jões on jätnud praktiliselt kogu viljastatud marja kuivale. Nii võib mõnel ebasoodsal aastal järelkasv praktiliselt puududa. Just sellest ongi peamiselt põhjustatud säina-populatsioonidele iseloomulikud suure ulatusega arvukuse kõikumised. Kuna säina elutsükkel on suhteliselt pikk, siis ühe põlvkonna “vahele jäämist” märkame meres alles 7-8 aasta pärast.

Kui säina kudepaik on kiiremavoolulises vees, siis võib säinas oma marja heita ka kividele. Nii on arenevale marjale tagatud hea ventileeritavus, mis on hädavajalik pikka aega marjakestas arene-vale vastsele. Koorunud vastne kantakse vooluga vaiksemasse kohta, kus ta kleepub nüüd juba taimedele ja areneb kuni aktiivse ujumise alustamiseni rippuvas asendis. Mari on tundlik setetega kattumise suhtes. Vabanenud vastsed laskuvad allavoolu nende tulevastesse elupaikadesse.

Meres koeb säinas peamiselt eelmise aasta mändvetikate väljadele, kuigi võimaluse korral püüab ta oma marja lasta kõvale liivapõhjale ja/või kividele.

Säinaste põhitoit on mitmesugused limused: lamekarbid, rannakarbid, punn- ja vesiteod jt. ning nad on veekogude limustevaru üheks põhikasutajaks. Ära ei ütle nad ka kirpvähilistest ja merikilkidest ja isegi kalamaimudest, s.t. et säinas käitub mõnikord ka röövkalana. Nende magu-dest on leitud luukaritsa jäänuseid ja kalamarja.

Meie vetes elavatest karplastest on säinas üks kogukamaid. Nii võib vanematest kirjalikest allikatest leida teateid 8 kilostest ja ligi 80 cm pikkustest säinastest. Soome suurimaks säinaks loetakse 1939.a. registreeritud 5,2 kg raskust säinast. Eesti Mereinstituudis on meie suurima säinana registreeritud 2,5 kg raskune ja 53 cm pikkune (ninamikust sabauime lõpuni) kala, mis püüti Malvo Muti poolt 1974.a Kasari jõest. Paarikilosed säinad ei ole Eestis mingid haruldused ja neid püütakse praktiliselt igal aastal.

Ta on üsna kiirekasvuline kala, olles 3-aastasena keskmiselt 18-19 sentimeetrine; 5-aastasena 27-28 sentimeetrine ja 8-aastasena 38-40 sentimeetri pikkune. Kasvutempo aeglustub oluliselt koos suguküpsuse saabumisega, s.t., olenevalt soost, 6-9 eluaastal. Kõige vanemaks määratud säinas oli 15-aastane ja 55 cm pikkune emane kala Nasvalt.

Üheks võimaluseks kaitsta kalavaru on kehtestada konkreetsele liigile alamõõt. Alamõõdu suuruse määramisel lähtutakse suguküpsuse saabumise keskmisest suurusest (pikkusest). Nii on see säina puhul meres 38 cm ja sisevetel 32 cm.

Säinast hinnatakse kui kiirekasvulist ja maitsvat kala. Mõningal määral häirivad tema kasutamist, eelkõige väiksemate isendite puhul, roodluud. Säinal esineb loodusliku individuaalse kõrvalkaldena nn. kuldsäina vorm, mida on juba sadakond aastat inimeste poolt dekoratiivvormina kasvatatud. Kuldsäina ja hariliku säina hübriidi iseloomustab eriti kiire kasvutempo ning selle kasvatamist on soovitatud ja kasutatud karbitiikide produktiivsuse tõstmiseks kuni 40% võrra.

Eestis on tegeldud ka säina ümberasustamisega teistesse mageveekogu-desse. Esimesed sellelaadsed katsed teh-ti juba 1923.a., kui Emajõkkke ja Saadjärve lasti sisse säinamaime. 1939.a. Nasva jõkke lastud 200 000 säina vastset on siiani kõige ulatuslikum sellelaadne aktsioon.


Leili Järv