ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 20 sisukord:
» KORD ON KORD ON KORD: Veel mõne reaga uuest seadusest. Raine Kalgre
» Viriseks natuke... Jüri Kängsep
» IMPRESSIOON: Eriti kaunis hommik. Vladislav K.
» KALAKOTT
» EESTI VETE KALU: Ogalik
» KALAVARUD: Põlula peegeldub Narvas. Priit Kupper, Tiit Paaver
» SININE RIST: Kas kalad kiirgavad? V.K.Kommentaar. Raivo Rajamäe
» SPINNING: Kuidas valida spinninguritva
» Nõuandeid spinningu korduvkasutamiseks
» Heite pikkus — mis seda mõjutab? Ülev Niisk
» FOLKLOOR: 2 üleskirjutust
» PÜÜGIRIISTAD: Spinninguritvu kauplustes
» NIPID & NÕKSUD: Plasttorust ridvapinal. Valguspulga korduvkasutus
» SÖÖDAD: Õngesöödad vene kalameeste arsenalist
» KALADE ELU: Kalastuskalender — bluff või päris, ehk mis on Solunar-teooria. Teet Vetikas
» SUVISED PALAD: 6x Herbert Tsukker
» PAJATUS: Uhhaa. Heino Salumaa
» Kaunis sõna. Randel Kreitsberg
» Patune algus. Raine Kalgre
» Enn Trompetipoeg Möira... Enn Mironov
» VÕISTLUSED: Ida-Virumaa lahtised MV (10.03.01); Kevadsärg 2001 (05.05.01); Ida-Virumaa lahtine (12.05.01); Spinning Suure-Jaanis (19.05.01); Järvalased Aesool ja Saunametsas (19.05.01)
» MÄLESTUSRAAMAT: Elu Siberis. Ronald Rüütel
» VEETAIMEDEST III. Helle Mäemets
» MAAILM: Sportlik Kalapüük Stocholmi südalinnas
» Juhus on plaani surm...
» Sõin ja jõin seal minagi. Vlad.Korzhets
» TSST! — KALA MAGAB...
» KAUPMEES: "Küti Äril" päris kodu. V.K.
» KALARISTSÕNA: Kaido Krass 99
» Kalastaja temaatiline sisukoond 1-20
 
Juhus on plaani surm...
Juhus on plaani surm, aga jutu alus

Ralf Mae

Ahvenamaa. Tänavustel reisidel osa-lenutele samastub see sõna erinevatele inimestele erinevate asjadega – meri, puhkus, palju haugi, suured säinad ja ahvenad, vikerforellid, päevitunud, päikese käes peaaegu ärakõrbenud näod, imeilus loodus, aga ka torm, kaotatud landid, otsastpääsenud kalad... Mis minule meenub? Viimane päev ligi kuuajalisest perioodist, mil ma Ahvenamaal peaaegu et elasin. Olin tabanud hulgaliselt sihvakaid hauge ja vöödilisi ahvenaid ning 3,2 kilose meriforelli, teinud endale peensusteni selgeks meie püügipiirkonna head ja halvad kalakohad, pildistanud loodust, vaadanud vahelduseks kalastamisele ära kõik Brändö ja Torsholma vaatamisväärsused, saanud korraliku “joodikupäevituse” näole ja kätele, jäänud sõbralikele poemüüjatele meelde kui eriliselt jäätisemaias eestlane...
Mida ma polnud veel saanud, oli Kala, kes i-le täpi peale paneks.

Oli minu Ahvenamaa-reisijuhiks olemise eelviimane päev ja grupiks kaheksa lätlast. Et tegu oli kindla sõprade ringiga, kel välja kujunenud omad naljad ja kes enamiku ajast minu jaoks arusaamatus keeles suhtlesid, ei tundnud ma end nende seltsis just nagu kala vees. Teadagi, kindel grupp, vanad sõbrad – mis minagi seal ikka... Niisiis piirdus minu töö seekord vaid sellega, et hommikuti täitsin kütusepaagid, kontrollisin päramootorid, vaatasin, et kõik sujub ja ülejäänud aja võisin sisustada oma äranägemise järgi.
Olin hommikul lätlased kalale saatnud ja pidasin plaani, mida päevaga teha. Kuna kalapüük oli end minu jaoks suuresti ammendanud, ehk nagu ütleb Hanno – olin end ülekalastanud, – otsustasin sõita Torsholmast Brändosse jäätist ostma ning pidasin plaani käia päeval praamiga ära Lappo saarel – sinna oli veel üks minu poolt külastamata külamuuseum jäänud. Pisut enne Brändöt silmasin aga silmanurgast tee ääres tuttavat kuju, spinning käes, kalastusretkelt naasemas. Kiire pilk tahavaatepeeglisse hajutas hetkega mu kahtlused. Pidurid ja tagurpidikäik. Nii kohtasin Heikit, vana tuttavat ning forellikütti Paide-mailt, kellest sai järgmisel, minu jaoks viimasel Ahvenamaa-päeval mu paadikaaslane ning minust kui kohalike olude tundjast tema “kalajohtaja”. Juhus on plaani surm, aga jutu alus – ilma selle pool- või täisjuhusliku trehvamiseta ei kirjutaks ma praegu kalastamisest, vaid võibolla ahvenamaalaste elu-olust läbi aegade.

Suretasin mootori välja ning lasin paadi triivi.
Olime terve hommiku seigelnud mööda merelahtesid, aga vaatamata erinevatele katsetatud lantidele ja meie umbtahtele midagi märkimisväärset kahjuks otsa polnud jäänud. Haugipoisse – neid küll, aga haugidest oli vähemasti minul tagasihoidlikult väljendudes juba kõrini. Muuhulgas olime juhtunud ühte madalasse lahesoppi, kus läbi vee paistvad ahvenad, haugid, säinad ja — nii uskumatu kui see ka ei tundu – poolemeetrises vees kaljusel põhjal peesitanud kolm ilusat vikerforelli meil käed värisema panid ja suures tuhinas korduvalt landid sassi ajasid, aga võtjaid neist ometigi polnud. Pärast paaritunnist pildumist võtsin vastu otsuse sõita püügipiirkonna põhjaosas asuvatese ma-dalatesse lahtedesse, kust eelnevate reiside ajal oli kenasti kala saanud. Üle saartevahelise lageda laevatee, läbi kitsa kanali, kus ahvenad parvedena paadi eest igas suunas põgenesid, karide vahelt ettevaatlikult läbi ja kohal me olimegi.
Esimesed visked ei andnud midagi peale “tati” – see on niisugune roheline niitvetikas, mis vähegi madalamas vees igal võimalusel landikonksude külge takerdub ning mille eemaldamine kaunikesti tüütu on. Pidasin plaani, et vahetan hallides toonides Husky Jerki ümber mingi pöörleva landi vastu – tuleb madalamalt ja ehk trehvab mõni ahvengi, ent mõnekümne meetri pärast tundus vesi lahes sügavamaks minevat – ei, siiski ei vaheta. Loopimine jätkus, aga miskipärast takerdusid landi kõhualused konksud järjest enam trossi taha, mis ilusad pikad visked ära nullis. Oma osa mängis siin loomulikult ka tuul. Tavaliselt ma trossi ei kasuta, vähemasti Eesti vetes mitte, kuna minu senises kalapüügipraktikas puudub juhtum, kus haug oleks ära läinud seepärast, et trossi vahel ei ole, ent Ahvenamaal on pisut teisel lood – ilma traatlipsuta naljalt keegi püüda ei riski. Kuna aga haug parajasti hammast murdis ning enamik veteröövleid viimastel päevadel ainult mokkapidi otsas olid, otsustasin vahepealse aja, mil me madalamast veest sügavama peale jõuame, sisustada trossi eemaldamisega.
Suurt usku midagi korralikku tabada mul polnud – ilm oli pilvitu, vesi väga selge ja ere päike paistis vette, muutes põhjas toimuva paari-kolme meetri peale vabalt jälgitavaks. Pealegi kudes haug viimaseid päevi, enamik kalu oli kalda ääres lausa poolemeetrises vees, aga suuri sealt ei saanud, standardmõõt oli umbkaudu kilo-paar. See-eest olid madala vee poisid superaplad, eriti just pöörleva landi peale.
Esimene vise sügavamas vees andis silma järgi hinnates nii 2,5 kilose haugipoisi, kes ilma pikemalt vastu punnimata paadini tuli, kust ma ta käega välja tõstsin. Kohe järgmise heitega hakkas otsa midagi kobedamat. Keerasin sidurit igaks juhuks natuke maha ja pärast pisukest väsitamist tõstis Heiki kahvaga paati silma järgi hinnates 4-5 kilose haugi. Polegi kõige hullem, mõtlesin – senine haugire-kord kuulus teise reisi Ilmarile, kel õnnestus kätte saada 5,8 kilone purikas. Vaatasin kala ja kahetsesin, et fotoaparaati paadis kaasas polnud – saanuks hea pildi.

Kolmas ja neljas vise tulemusi ei andnud. Viiendaga... Kerima hakanud, käis korraga ridvast läbi korralik rapsakas – ahhaa, jälle võttis! Sekundi-paari pärast aga tõusis landi juures, paarikümne meetri kaugusel paadist, vee peale midagi hirmsuurt ja tumekollast, tekitades hiiglasliku keerise. Mäletan, et kerimist jätkates jõudsin parajasti lõpuni mõelda mõtte, et mida ma küll siis teen, kui s e e nüüd otsa peaks tulema, kui järgmisel hetkel kaarduski ritv looka – taga!
Peatasin hetkeks kerimise ja tamiili pinge all hoides püüdsin selgusele jõuda, k u i suure vastasega õigupoolest tegu on. Tundus, et on küll suur, aga mitte eriti suur, vähemalt tõmmete järgi otsustades mitte, ja hinge hiilis pisuke pettumus, et võtjaks ei osutunudki pinnas käinud kala. Alustasin ridvaga “pumpamist” ning üritasin vastast aeglaselt ning ettevaatlikult paadi poole saada, mis näis õnnestuvat – visalt, aga sellegipoolest. Meenus, kuidas Guido neljandast reisist nädal tagasi 5,4-kilose tabas, konks vaid ühte haru pidi suunurgas, nii oli ka minu peamine kartus see, et liigse sikutamisega kala hoopis otsast ära ei lähe.
Mõne minuti “pumbanud”, sain vastase viimaks viie-kuue meetri kaugusele paadist. Olin silmadega juba tükk aega vee-pinda “õginud”, ja vaatepilt, mis nüüd lõpuks kala nähes avanes, pani käed värisema ja jalad tudisema. Veest paistev Kala – pikkust umbkaudu meeter, kõrge kollane külg helkimas – paiskas hetkega uppi mu ettekujutuse vastase suurusest. Möödunud aastal olin samast Ahvenamaalt tabanud seitsmekilose purika, aga nüüd teadsin juba kindlalt, et teises otsas on minu elu suurim kala. Ja siis hakkas pihta.
Ilmselt oli ka haug paati silmanud. Kala senine jändrikust, vettinud puunotist mitte eriti erinev käitumine muutus hetkega, ja end vaid viivuks meile näidanud, kadus ta jõulise sabalöögi saatel sügavustesse. Olin päris korralikus segaduses – teadsin, et tegemist o n suure kalaga, aga ei teadnud midagi sellest, kui sügavalt ja kustkohast on kala suhu haakunud lant. Sekundi jooksul käis peast läbi hulk mõtteid edasise tegevuskava kohta, üks segasem kui teine – kui lant on korralikult kahe konksuga kinni (mida ta muidugi kindlalt ei ole), on lootus haug siiski ehk tabada, ent kui lant on kurgus, lõikab kala hammastega minu 0,3 tamiili tõenäoliselt läbi (oli mul vaja see tross ära võtta!). Ja kui konks on kinni ikkagi mokaotsast, nagu viimasel ajal enamikel juhtudel, rapsatakse see sealt lihtsalt lahti... Ja mida teha päramootoriga – tõsta veest välja või mitte?
Ole rahulik, Ralf, ütlesin endale. Poole kõrvaga kuulsin Heikit paadi ninas midagi seletamas, aga kohale see loomulikult ei jõudnud – peamine oli hetkel see, mis toimus vee all, ja kuidas edasi toimida.
Keerasin siduri võimalikult maha, vältimaks lahtirapsamist või purukslõikamist – suurte kalade puhul on märksa tõenäolisemad kõikvõimalikud äärmuslikud variandid, – aga mõne hetke pärast avastasin end dilemma eest: rullil oleva tamiili hulk kahanes piduri kärina saatel hirmuäratava kiirusega. Kui ligi pool tamiilist oli maha veetud, otsustasin riskida, ja hakkasin sidurit vaikselt koomale pooma, ent peagi märkasin hirmuga, et sellest mingit kasu ei ole – mahajooks jätkus, nagu po-leks midagi muutunud. Kalkuleerisin kii-ruga – 100 meetrit sai peale pandud, iga püügipäeva hommikul meeter-poolteist maha, seega umbkaudu 70 meetrit alles, aga sellest vist vähemalt 50 juba väljas – kisub jamaks! Kui viimaste tamiilikeerdude alt pool juba paistma hakkas, olin siduri viimase piiri peale timminud – veel juurde keerates tõmmanuks haug tamiili lihtsalt puruks. Peast käis läbi mõte panna Heiki aerutama või sõita mootoriga kalale järgi, aga aega oli jäänud liialt väheks, tamiil oli lõpukorral. Nii need kalamehejutud äraläinud s u u r t e s t sünnivad; jätsin mõttes kalaga juba hüvasti, kui mahajooks viimaks peatus. Vaatasin – no vähemalt viis meetrit tamiili jäi poolile ju ikka alles kah!
“Pumpamine” algas taas. Huvitaval kombel ei rabelenud kala eriti, mis võimaldas ta suh-teliselt kiiresti eemalt taas paadi lähedusse saada. Lohutasin end mõttega, et suurem toss läks esimese sööstu peale, ja vaatamata kinnipoodud pidurile ei tulnud lant lahti ega katkenud ka tamiil – ju oli seekord õnne... Kala paadi kõrvale tõmmates sain teda tähelepanelikumalt sil-mitseda, ent oh häda! – tamiil kadus haugi lõugade vahele, kuid lanti ei paistnud sentimeetri jagugi! Ja kohe tuli teine sööst.
Seekord ei suundunud vetehunt kaugustesse, vaid paarikümne meetri kaugusele põhja. Teadmine, et trossi ei ole ja lant istub kurgus, tegi ettevaatlikuks ja pani parema käe jälle piduriga mängima – sööstu ajal maha, kerimise ajaks pisut peale... Üritasin “pumbata”, aga haug istus põhjas justkui rondi taga ja paadi poole ei tulnud poolt meetritki. Hoidsin ritva paraja pinge all, ja mis mul üle jäi – ootasin, kuni minu tahtmine peale hakkas jääma ning kala taas liikuma läks. Ehk nüüd...
Looda sa – kolmas välkkiire sööst läks paadi alla. Tegin elu kiirema ümberpaiknemise ruumis, hüpates üle landikastide ja muu paadipõhjas oleva ninasse ja saades tamiili nibin-nabin ümber paadinina mööda juhtida. Vaid korraks toimus väike takerdumine esimesse kinnitusnööri, aga enda arvates olin piisavalt kiire.
Vaatasin korraks kõrvale – Heiki oo-tas juba kahvaga. Tahtsin, maksku mis maksab, oma kala ise kahvaga haarata – mine tea, mis teine oskamatusest või ähmiga teha võib, aga kui ise haaran ja kala minema pääseb, siis tean vähemalt, et ise olin saamatu. Pealegi võtan ma oma ka-lad alati ise välja. Lihtsalt põhimõtteliselt – minu kala, minu võitlus. Antud juhul veendusin aga kohe, et üksi ma selle fossiiliga hakkama ei saa – ühe käega lihtsalt ei ole võimalik hoida ritva, mängida piduriga ning juhtida haugi. Pealegi olid käed suurest punnitamisest krampis – elu suurim ikkagi.
Neljanda sööstu põhjuseks näis olevat see, et Heiki pani kahva vette ja üritas haarata siis, kui kala juba paadi kõrval oli. Aga selles põgenemises ei olnud enam endist minekut – pigem lihtsalt viimaseid jõuraase koondav meeleheitlik pingutus, justkui aimanuks kala oma edasist saatust ja püüdnuks seda veel viivuks edasi lükata... Kümnekonna meetriga asi ka piirdus. Ütlesin “pumpamise” ajal Heikile, et pane kahv juba enne vette valmis ja katsu võtta sabapoolt – eeldasin, et üks sööst võib veel tulla, ent ühest hetkest alates käis kõik imekiiresti – kala oli äkki paadi kõrval, seejärel kuidagimoodi poolkeskelt haaratuna kahvas ja hops!, paadis.
Vaatasin paadipõhjas lebavat haugi – mitte nüüd niiväga pikka, kuid paksu, selg nagu sportlase sääremari – ja, kätt üle kala ulatades, ütlesin: “Noh, Heiki, anna patsi kah!”

Kuni kuuekiloste raskuste kaalumiseks mõeldud Vonka vedrukaalu osuti vajus haugi raskuse all kolksti, lõppu, ning me-tallrõngas, millest ma kaalu hoidsin, jooksis lahti ja sirgeks. Mökkist leitud margapuu näitas palkkala kaaluks pisut üle kümne kilo, lätlaste vedrukaal täpselt kümme kilo. Pikkuseks mõõtsime 104 cm ilma sabata.

Kalapüügi juures ei olevat tähtis mitte protsess, vaid see, kuidas sellest hiljem rääkida saab. Rääkinud olen päris pikalt – aga tagantjärele tundub protsess ise ik-kagi olulisem. Seda enam, et sellest kalast peale protsessi ja võimaluse öelda, et olen püüdnud kümnekilose, muud eriti ei saanudki.
Sellest, kuidas ma öösel mööda Brändöt ringi sõitsin ja tunnistajaid otsisin, et Soome 10-kiloste klubisse pääseda, ehk mõni teine kord.


R.M.