ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 20 sisukord:
» KORD ON KORD ON KORD: Veel mõne reaga uuest seadusest. Raine Kalgre
» Viriseks natuke... Jüri Kängsep
» IMPRESSIOON: Eriti kaunis hommik. Vladislav K.
» KALAKOTT
» EESTI VETE KALU: Ogalik
» KALAVARUD: Põlula peegeldub Narvas. Priit Kupper, Tiit Paaver
» SININE RIST: Kas kalad kiirgavad? V.K.Kommentaar. Raivo Rajamäe
» SPINNING: Kuidas valida spinninguritva
» Nõuandeid spinningu korduvkasutamiseks
» Heite pikkus — mis seda mõjutab? Ülev Niisk
» FOLKLOOR: 2 üleskirjutust
» PÜÜGIRIISTAD: Spinninguritvu kauplustes
» NIPID & NÕKSUD: Plasttorust ridvapinal. Valguspulga korduvkasutus
» SÖÖDAD: Õngesöödad vene kalameeste arsenalist
» KALADE ELU: Kalastuskalender — bluff või päris, ehk mis on Solunar-teooria. Teet Vetikas
» SUVISED PALAD: 6x Herbert Tsukker
» PAJATUS: Uhhaa. Heino Salumaa
» Kaunis sõna. Randel Kreitsberg
» Patune algus. Raine Kalgre
» Enn Trompetipoeg Möira... Enn Mironov
» VÕISTLUSED: Ida-Virumaa lahtised MV (10.03.01); Kevadsärg 2001 (05.05.01); Ida-Virumaa lahtine (12.05.01); Spinning Suure-Jaanis (19.05.01); Järvalased Aesool ja Saunametsas (19.05.01)
» MÄLESTUSRAAMAT: Elu Siberis. Ronald Rüütel
» VEETAIMEDEST III. Helle Mäemets
» MAAILM: Sportlik Kalapüük Stocholmi südalinnas
» Juhus on plaani surm...
» Sõin ja jõin seal minagi. Vlad.Korzhets
» TSST! — KALA MAGAB...
» KAUPMEES: "Küti Äril" päris kodu. V.K.
» KALARISTSÕNA: Kaido Krass 99
» Kalastaja temaatiline sisukoond 1-20
 
SPINNING: Kuidas valida spinninguritva
Kuidas valida spinninguritva



Enne, kui hakata rääkima ritvadest, tuleb lühidalt kõnelda kalapüügist, kuna niisugust universaalset ritva, mis passiks ühtemoodi hästi kõigile veekogudele igas suuruses kala püüdmiseks, ei ole olemas. Püügivahendid, sealhulgas ka ritv, tuleb valida vastavalt sellele, kas kalastate vaikses veekogus roo veeres, kiirevoolulisel kärestikul, kummipükstega mere-rannas või veate hoopis lanti järgi mõnel suurel järvel, näiteks Peipsil. Võib ju muidugi üritada toime tulla üheainsa, nö keskmise ridvaga, kuid see ei lase areneda teie oskustel ja püügitunnetusel, pealegi jäävad tulemusedki kehvemaks. Jahtida sama ridvaga ojast jõeforelli, Emajõest koha ja merest suuri hauge on küll võimalik, aga nürivõitu. Mida enam Te spinningupüügi peensusi omandate, seda enam hakkate hankima ka spetsiifilisi, kindlate püügiolude jaoks loodud ritvu.
Ridval on ülioluline osa heite sooritamisel, landi õige mängu tagamisel, võtmise tajumisel, haakimisel ja kala väljatoomisel. Vees sööste sooritava kala tõmmetele peavad esmajoones vastu pidama õngenöör ja rull, millel on nööri järgi andev kalapidur, ritv aga peab kala sööste pehmendama ning aitama kala pidevalt paraja pinge all hoida. Kala äkilistele sööstudele reageerib esimesena just ritv ning ideaalne on, kui selle pikkus ja nõtkus passivad püütava kala suuruse ning jõulisusega.

Kalastusklassidest

Spinninguritvades orienteerumiseks on nii ridvatootjad kui ka kalameeste ühendused loonud mitmeid erinevaid klassifitseerimisviise. Ühtset üleilmset süsteemi pole, kuid erinevused liigituses on väikesed ja tihti ka keelelisformaalsed ning tulenevad erinevast terminoloogiast.
Nii näiteks on AbuGarcia jaganud spinjningupüügi nelja kalastusklassi:
Klass 1. Ahvena, jõeforelli, harjuse ja vikerforelli püük; tamiil 0,15-0,30 mm, landid 2-15 g. Sellesse klassi kuuluvad enamuses ka heiteõngitsemiseks loodud ridvad.
Klass 2. Suurem ahven, haug, koha, meriforell, lõhe. Püük tavaliselt sügavamas vees. Tamiil 0,30-0,40 mm, landid 10-40 g.
Klass 3. Tursk, suur meriforell ja lõhe, kopsakas haug. Enamjaolt kahekäeridvad ja multirull. Tamiil 0,40-0,50, landid 20-60 g.
Klass 4. Tursk, kasskala, ogahai, suur lõhe ja meriforell. Siia klassi kuulub ka trolling e. merevedu. Tamiil vähemalt 0,50 mm, landid enamasti üle 60 g.

Teine levinud kalastusklasside jaotus on järgmine; UL-klass (Ultralight – ülikerge); L-klass (light — kerge); M-klass (medium – keskmine) ja H-klass (heavy – raske).

Ridva pikkus

Traditsiooniliselt mõõdetakse ritvade pikkusi jalgades, ehkki viimasel ajal on ilmunud markeeringuisse ka sentimeetrid. (1 jalg on ümardatult 30 cm). Ka ritvade tootmine toimub enamasti nüüdki veel jalapikkuse sammuga: 7, 8, 9 või 10 jala pikkused ridvad, sentimeetrites vastavalt 214, 244, 275 või 305 cm pikkused. Tollimõõdustiku kasutamine pole aga enam üleüldine, mitmed firmad (näit. DAM ja Salmo) toimivad meetersüsteemis, kuid enamasti peavad seejuures kinni 30 cm pikkusest sammust ja nende ritvade pikkused on 210, 240, 270 … cm. Tõsi, näiteks DAM tootab ka ritvu ebatraditsiooniliste pikkustega, näiteks 290 cm.
Spinninguritvu toodetakse pikkustes 5-12 jalga (150-360 cm), kuid on olemas ka lühemaid UL-ritvu ja pikemaid ritvu heiteõngitsemiseks. Enimostetavaks pikkuseks on 2,1 või 2,4 m.
Algreeglid ridva pikkuse valikul võiksid olla sellised: mida pikemaid heiteid tahame teha, seda pikem peaks olema ka ritv; mida kaugemalt kala haagime, seda enam peaks haakimislöögiks olema ridva pikkust; mida suuremat kala püüame, seda pikemat ritva vajame kala söös-tude pehmendamiseks; seevastu siis, kui püüame kaldavõsast ning peame sooritama vaid 5-10 meetriseid heiteid, on pikk ritv ainult tülinaks — siis vajame vaid 1,5 meetrist või lühematki kerget ritva, mida saame kerge randmeliigutusega heita.
Püügil kummipaadist on meil mugavam toimetada lühema 1,5-2,1 m ühekäeridvaga. Kui saame paadist püsti seistes loopida, kuluks ära 2,1-2,7 m pikkune ritv, ent kui püüame kaldalt või rannaveest ja tahame sooritada hästi pikki heiteid, vajaksime 2,7-3,3 meetrist kahekäeritva.

Ridva viskejõud e. võimsus

Ridva pikkus ei määra tema püügiklassi kuuluvust. Ka kolmemeetrine ritv võib kuuluda UL klassi ning olla mõeldud väga kergete lantide heitmiseks. Sellisele ridvale raske metalllandi rakendades ei saa me seda korralikult heidetud, sest ritv “vajub läbi” või mis veelgi hullem, me võime ridva ise puruks visata. Ja vastupidi, mõni pooleteistmeetrine ritv võib olla sihuke “kaigas”, et sellega on paras vaalaskalu välja tirida. Enamasti on ritvadele peale märgitud, kui raskeid lante sellega on paras heita: näiteks kirjest 10-30g võib välja lugeda, et selle ridvaga on kõige mugavam heita just sellesse vahemikku jääva raskuse lante ning et ritv ise peaks kuuluma kas L (kerge) või M (kesk) klassi, kui kalastusklassi ennast ei peaks olema peale märgitud või me seda täherägastikust välja ei oska lugeda.


Ridva toimeviis e. äkšen.

Ridva toime (action) iseloomustab seda, kuidas ritv on oma jäikuse-painduvuse poolest loodud. Siingi on mitmeid erinevaid klassifikatsioone.
Ameerikas on levinud selline jaotus:
EXTRA FAST (EF) (väga kiire) — kõige painduvam on ridva tipmine veerandik.
FAST (F) (kiire) — paindub ridva ülemine kolmandik.
MODERATE (M) (keskmine) — paindub ridva ülemine pool.
SLOW (S) (aeglane) — paindub kogu ridvaosa.
AbuGarcia markeerib aga Euroopas müüdavate ritvade toimet järgmiste sümbolitega:
T – tipppainduv
M – keskpainduv
P – täispainduv
Ühel reakalamehel on siiski mõtetu hakata eri firmade erinevaid markeerimisviise pähe õppima, sest tegelikult on need mõeldud kataloogide kasutajatele, esmajoones edasimüüjatele, kaubakülluses orienteerumiseks. Ridva toime ehk painduvus on aga asi, mida kaupluses ritva ostes peame silmas pidama. Tihti on asi vaid harjumuses ja maitses, kas soovime nö pehmet või jäika ritva, kas eelistame tippainduvusega vaba ja kiiret haakimist või armastame kala leebemalt haakida ja välja tuua. Muidugi toimivad need ridvad ka erinevalt lantide heitmisel ja ujutamisel.

Materjal

Kõigepealt oli bambus. Siis tuli alumiinium. 50-ndate alguses tulid Läänes esimesed klaaskiud- e. fiiberridvad ning neid toodetakse veel nüüdki, kuigi praeguseks on turu vallutanud süsinik-kiust (e. grafiidist e. karboonist — sama asi kõik) ridvad ning komposiitridvad, milledes on ühendatud süsiniku- ja klaasikiud. Kallite ridvatüüpide komposiitkoostisesse lisatakse vahel ka muid kiude (näiteks kevlari), et saada suuremat jäikust või vastupidavust Süsiniku voorusteks on kergus ja jäikus — kerge ritv väsitab püüdja kätt vähem ja annab parema landitunnetuse. Suurimaks puuduseks on haprus — kerge löök vastu kivi või “kõks” vastu paadikaaslase ritva võib põhjustada kalli süsinikridva purunemise.
Kasutatavad süsinikukiud võivad oma kvaliteedilt olla erinevad ja kaks sama pikka ritva erineda nii oma kaalult, võimsuselt kui ka toimeviisilt. On olemas väga palju erinevaid grafiidimarke, kusjuures puudub ühtne klassifikatsioon. Nimetame ära aga mõned kõrgema kvaliteediga kiumargid: IM 700, Hypron, XT30, XT60, XT100, SC 42, SC 33.
Klaaskiudridvad on toimelt pehmemad ja kaalult raskemad, kuid löökidele vastupidavamad. Oma hinnalt on nad süsinikritvadest kõvasti odavamad. Lühema ridva puhul (150 cm) pole kaaluvahe suur, kuid odaval ridval on tavaliselt ka odavad ja kehvavõitu rõngad. ( Rõngastest kõneleme aga allpool). Algajale, kes kalastab väiksemal või keskmise suuruse jõel ning ei oska veel väga head asja tahta, võib aga lühem klaaskiudritv olla täiesti asja eest. (Mis siin rääkidagi, on ju mehi, kes kalastavad siiani alumii-niumridva,Nevski rulli ja 0,5 mm tamiiliga ning saavad kala küllaga).
Komposiitridvad jäävad oma omadustelt süsinkritvade ja fii-berritvade vahele. Enamus müüdavatest ritvadest ongi kompo-siitridvad. Kui ridval on küll kirje “carbon”, kuid hind küllalt ma-dal, on tegemist tõenäoliselt just komposiitridvaga. Ausamad tootjad märgivad materjali ka ära: sel juhul on tegemist sõnaühendiga, milles leidub ka “composite”. Vastuvõetava hinna juures on nende kvaliteet küllalt kõrge. Elu esimeseks ridvaks tasukski soovitada komposiitritva. Alles siis, kui koguneb ridva kasutamise, ent ka hoidmise kogemusi, tasuks soetada märksa kallim puhtast süsinikust ritv. Siis oskate nii heast ridvast juba ka õiget mõnu tunda.

Kattekiht

Kvaliteetridvad on kaetud läbipaistva lakikihiga, läbi mille on tavaliselt nähtav ka ridvamaterjali struktuur. Selliste ritvade värvus oleneb laki toonist. Odavamad mudelid ja ka klaaskiudridvad on kaetud läbipaistmatu lakiga.

Ridvajatkude ühendusviisid

Ridvajatkud võivad olla ühendatud teleskoopiliselt või stekkerühendusena, kusjuures on kaht liiki stekkerühendusi: ühtede puhul läheb peenema jatku ots jämedama jatku sisse, teisel puhul selle peale.
Teleskoopritvadel on ainult üks voorus — neid saab väikesteks kokku panna. Sama pikkuse juures on nad stekkerritvadest raskemad, kuna hulk materjali kulub jatkukohtadele. Oma toimelt saavad teleskoopridvad olla vaid tiputoimelised e kiired, kuna jatkukohtade suure arvu tõttu (5-6) on ridva kogupainduvus pärsitud. Ka ei paikne rõngad teleskoopridval seal, kus neid kõige enam koormuse ühtlaseks jaotumiseks vaja oleks, vaid seal, kus nad konstruktsiooniliselt olla saavad, s.o. jatkude otstes. Teleskoopiline spinninguritv on üks suur eksitus: väliselt efektsena saab teda postimüügikataloogi kaudu kaela määrida võhikutele ja algajatele — vilunud spinningisti jaoks ei kaalu kokkupandavuse voorus muid vajakajäämisi kuidagi üles.
Niisiis ühendatakse asjaliku spinninguridva jatkud ikka stekkerühendusega. Kas see on sisemine või pealmine, sõltub juba ridva toimeviisist — kiiretel, tipppaindega ritvadel kasutatakse reeglina sisemist ühendist, s.t. kõrgemal asuva jatku ots läheb alumise jatku sisse. Rõngad kinnitatakse stekkerühendusega ritvadel kohtadesse, kus nad arvutuslikult ridva-koormust kõige ühtlasemalt jagavad.

Ridvarõngad

Seoses uute, ülitugevate õngenööride tulekuga on järsult kasvanud ridvarõngastele esitatavad nõuded. Sellest, kui kvaliteetsed on ridvarõngad, sõltub õngenööri eluiga ja ka vastupidi; moodsad nöörid võivad hoopiski rõngamaterjali läbi kulutada.
Hea rõngas peab olema väga kõvast materjalist, kerge, vastupidav ja sile. Rõnga kõvadus ja siledus viivad hõõrdumise miinimumini, millega pikendavad õngenööri kasutusaega ja rõnga enese vastupidavust ning võimaldavad sooritada pikki heiteid.
Peaaegu kõik tänapäevased rõngad on tehtud metallist välisrõnga ja kõvast materjalist siserõngaga, kusjuures mõnikord on välis- ja siserõnga vahel ka plastiktihend. Kallimate mudelite juures see tihend puudub ning siserõngas kinnitatakse otse välisrõnga külge. Traatrõngaste aeg on läbi.
Siserõngad võivad olla valmistatud keraamiliselt, eriplastidest või ka metalliühenditest (alumiiniumoksiid, titaan). Alumiiniumoksiidist rõngad on tumepruuni värvi ning neid kasutatakse enamasti paremate ritvade puhul.
Rõngaste kergusest sõltub ka ridva sirgus. Rasked rõngad muudavad ridva “viineriks”, st. et hoides ritva käepidemest horisontaalasendis vajub see viinerina longu. Sellist longuvajumist täheldame ka madalakvaliteediliste klaaskiudritvade puhul.
Rõngaste vastupidavus on eriti tähtis raskemate ritvade puhul, kus rõngad peavad taluma vägagi suuri koormusi.
Eriti kõrged on nõudmised ridva otsarõngale, nn. tulbile. Tulbi siserõngal peab olema niisugune kuju, mis kaitseb tamiili hõõrdumast vastu välisrõngast ja tihendit.
Rõngad kinnitatakse ridva külge ühe või kahe jala e. konsooliga. Ühe konsooliga kinnituvaid rõngaid kasutatakse kergemate klasside ritvade puhul. Kõige raskemate ritvade puhul, trollingupüügil, kasutatakse ka rullrõngaid.
Ideaalne rõngaste suurus ja paigutus oleks selline, et tamiili heitmisel (lahtise rulli puhul) moodustuks nöörist koonus, mille aluseks oleks rullipool ja tipuks tipurõngas. Praktikas muudaks nii suurte rõngaste kasutamine aga ridva ülemäära raskeks ja rikuks selle toime. Sellepärast kasutatakse ideaalseist väiksemaid rõngaid ja kujuteldava koonuse külgpind on tegelikkuses paraboolne.
Rõngaste suurus ja asetus ridval on vastavuses ka sellega, millise rullitüübi kasutamist ridvaga eeldatakse. Kui eeldatakse lahtise rulli kasutamist, on alumine, rullile kõige lähemal paiknev rõngas üsna suure diameetriga, kuna lahtiselt rullilt heitmisel tekkiv kujuteldav tamiilikoonus on üsna lai ning seda ei tohi “kokku võtta” liiga järsult, muidu tekib alumise rõnga ja tamiili vahel liiga tugev hõõrdumine. Kinnise või multirulli jaoks loodud ritvadel on alumine rõngas märksa väiksema diameetriga.
Algaja võib spinninguridva pähe tahta kogemata osta lendõngeritva. Viimase üheks kindlamaks tunnuseks on see, et enamus rõngaid on traadist ja ussja kujuga, nn snake-rõngad.
Toodetakse ka heiteritvu, millel polegi rõngaid, vaid tamiil on määratud jooksma ridva seest. Selleks peab olema ridval eriti sile, spetsiaalne sisepind. Koormus ridvale jaguneb eriti ühtlaselt, kuid tamiili hõõrdumine on ka palju suurem. Tegemist on üsna uue asjaga, mistõttu ei oska veel hinnangut anda. Oletatavalt on asi üsna efektiivne püügil noogutiga ja heiteõngitsemisel, kuid kas ka spinninguna landipüügil …

Käepide ja rullihoidja

Nüüdsetel ritvadel on käepide kaetud kas poorse kunstkummi või korgiga. Etem on kork-käepide, mis on kerge, soe ja ilus. Poorsest kunstmaterjalist (näit. neopreenist) käepidemed hakkavad palju rutem näbrustuma ja kallimatele ritvadele neid seepärast reeglina ka ei panda.
On ritvu, millele saab külge kruvida korgiga kaetud käepideme pikenduse, millega tehakse ühekäeridvast kahekäeritv püügiks püstasendist. Paadis istudes toimetamiseks keeratakse pikendus jälle küljest ära, kuna niimoodi püüdes on pikk käepide ebamugav.
Ühekäeritvadena toodetakse ritvu pikkusega kuni 210 cm, millede rullihoidjast tahapoole jääv käepide pole pikem kui 20 cm. Kaldalt pikkade heidete sooritamiseks mõeldud kahekäeritvade käepidemed on üle 30 cm pikad. On ka ritvu, mille kohta ei saagi täpselt ütelda, on need mõeldud heitmiseks ühe või kahe käega, nendega saab toimida nii ja naa, kuidas just vaja.
Rullikinnitus peab olema mugav ja rulli kindlalt fikseerima. Luksusele viitab screw down tüüpi kinnitusviis, mille puhul rull kinnitatakse kogu käepidet kinni keerates (käepide on muu ridva küljest ärakeeratav). Lihtsama, nn. fuij tüüpi kinnituse korral keeratakse rullijalale peale seib ja kontramutter. On ka nn püstolkinnitusi, millede puhul rullijala kinnitab jala-pesasse vedruga varustatud riiv.
Osadel ritvadel on ridvapesa viidud sügavamale ja mõnede puhul teeb ritv sellel kohal koguni ehitusliku jõnksu. Nii on tehtud selleks, et rullipool või pooliava (kinnistel rullidel) satuks võimalikult täpselt rõngastega ühele joonele. Sedasorti ridvad on tavaliselt mõeldud püüdmiseks mõne konkreetse rullimudeliga ning reeg-lina neid müüaksegi komplektis. Korralikumad komplektid (näiteks spetsritv koos kinnise rulliga) võivad algaja jaoks olla vägagi asjalikud ning teatud oludes teenida edukalt ka vilunud kalameest.
Mõnedel ritvadel on rullijala pesast vastaspoolel trikli moodi jubin. See on mõeldud ridva kindlamaks käeshoidmiseks püügil kinnise või multirulliga.

Ridva ostmine

Kui Te ostate ritva väärikast kalastuskauplusest, küsige nõu ja soovitusi müüjalt. Paremates poodides on müüjad ka ise kalamehed ning neil on spinninguritvadest oma nägemus. Pole häda, kui see Teie omaga kokku ei lähe — laske või ärge laske ennast ümber veenda.
Turult või segapoodidest ritva ostes võite aga osta esmapilgul üsna kena, kuid kalapüügiks niru ridva, mille odavus rõõmustab Teid küll ostes, aga morjendab kalal olles.
Kirjeldame nüüd mõningaid toiminguid, mida tasuks sooritada ritva ostes, olete Te siis firmapoes või turul. Kui müüja Teid keelama või takistama hakkab, ostke ritv mujalt.

1. Pange spinning kokku. Vibutage seda ja imiteerige heidet. Te ei tohi kuulda mingeid kahtlasi helisid (kriikse, plakse, käginaid).
2.Vaadake rõngad üle. Need peavad olema tugevalt kinnitatud, siserõngad ei tohi välisrõngastes liikuda, kinnitusvaigus ja lakipinnas ei tohi olla pragusid.
3. Erilist tähelepanu pöörake otsarõngale. See peab olema hästi kinnitatud ja ei tohi ridval pöörelda.
4. Võtke kätte otsmine jätk, nn pits. Painutage seda kergelt, hoides ühe käega alumisest otsast ja teise käega “tulbi” ning järgmise rõnga vahelt, kusjuures pöörake pitsi samal ajal sõrmedega. Pits peab pöörlema ühtlaselt, pöörlemisel ei tohi olla jäigemaid hetki.
5. Kui olete võhik ning ei oska hinnata, kas ritv on väärt seda raha, mida tema eest küsitakse, vaadake, kuidas ritv on pakitud. Vähemkvaliteetsed ridvad on tavalisel plastpakendis, keskmistel on riidest vutlar, headel ritvadel on vutlar õmmeldud sametist, eliitritvadel on aga koguni eraldi plastiktoru. Muidugi võib petisest müüja teid just pakendiga alt tõmmata, aga selle vastu on vaid üks soovitus — ärge käige seal, kus töötab sedasorti “kavalpäid”.
6. Uurige müüjalt garantiitingimusi. Isegi mitte selle pärast, et neid peaks kindlasti vaja minema, vaid teada saamaks, kui kõrgelt on ridva kvaliteet hinnatud tootja ning müüja poolt. On olemas ritvu, millele antakse kaasa lausa eluaegne garantii. Eestisse jõuavad need küllap alles siis, kui tekivad selliste ritvade ostjad.


V.K.





Nõuandeid spinningu korduvkasutamiseks

— Kuni veekogule jõudmiseni on ritva parem hoida lahtivõetuna. Kaldal liikudes hoidke spinningu käepidet endast eespool.
— Äikese korral lõpetage kohe kalapüük ja pange spinning käest. Süsinik on ülihea elektrijuht ja küsimus pole ainult ridva korduvkasutuses.
— Kui lant jääb kinni ja te üritate seda lihtsalt lahti tõmmata, hoidke ritva piki õngenööri kulgemise suunda. Nii te kas tõmbate landi lahti või jääte nööri katkemisel landist ilma, kuid ei lõhu ritva ära.
— Kui paadis on vilumatuid või liiga tuli(vee)päiseid kalamehi, kaaluge hoolega, kas oma parimat ritva üldse kasutusele võtta. Tõenäosus, et Teie süsinikritv saab saatusliku "kõksu", on üsna suur. Ka vilunud paatkonnal tuleb hoolikas olla. Vältige samaaegseid heiteid!
— Kala väljatoomisel vältige ridva liiga püstjat asendit ning ridvaga kala “väljapumpamist”, kuna siis koondub kogu koormus ridvapitsile ning see võib murduda.
— Kui kala sööstis väljatoomisel paadi alla, tuleb tegutseda kiiresti. Laske ridvaots vette, hoidudes seejuures nööri ja ridvaga paadiparrast puudutamast. Madalas vees jälgige, et te ridvaotsa põhja ei torkaks — see toob kaasa kala minemapääsemise ja ridva murdumise.
— Kala kahvaga või ka käega välja võttes ärge kerige kogu nööri sisse. Jätke vabaks umbes ridva pikkuse jagu nööri. Ärge üritage kala vaid spinningu otsas paati tõsta.
— Ärge kerige lanti otsarõngani: see võib purustada keraamilise siserõnga või kahjustada ridvapitsi.
— Enne ühendamist puhastage jatkukohad mustusest ja kuivatage. See hoiab ära jatkukohtade lahtiminemise ning väldib kriimustuste tekkimist. Hõõruge jatkukohad perioodiliselt sisse parafiiniga.
— Kui panete kaldal ridva käest, siis vaadake, kuhu ja kuidas. Proovige ta panna kuhugi püstiselt või poolpüstiselt, kuid nii, et tuul teda (vastu kivi) pikali ei lükkaks. Maas, eriti rohus, lebavate ritvade saatus on sageli seotud saapatallaga. Ärge lootke sellele, et küll ma mäletan, kuhu panin ja olen hoolikas. Hea ritv on nagu ustav koer, ta ronib ise teie jalge juurde, kuid erinevalt koerast ei oska ritv eest ära hüpata.
— Enne paadiga randumist või sildumist võtke ritv lahti ja pange ohutusse paika: puud-põõsad, muulikivid ja kaipostid vihkavad paadist turritavaid ritvu erilise kirega.
— Pärast kalalkäiku poleks paha pesta ritv lahja seebiveega puhtaks ning hoolikalt kuivatada.
— Reisides hoidke ritva vutlaris või ridvakotis: kriimustuste tekkimine võib viia ridva peatse murdumiseni. Ettevaatust autoustega! Auto on Teie kalapüügiharrastuse pärast ritvadele armukade ja püüab esimesel võimalusel neile kallale minna.
— Pikemaajalisel kõrvalepanemisel otsige ridvale varjuline ja kuiv koht, kasutage ikka vutlarit. Parem, kui loomad ja lapsed ritva kätte ei saa: koertele meeldib korkkäepidet närida, lastele aga kalameest mängida, kuid seda võiksid nad teha küll mõne odavama asjaga kui issi grafiitritv — igaühel olgu ikka oma mänguasjad!