ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 20 sisukord:
» KORD ON KORD ON KORD: Veel mõne reaga uuest seadusest. Raine Kalgre
» Viriseks natuke... Jüri Kängsep
» IMPRESSIOON: Eriti kaunis hommik. Vladislav K.
» KALAKOTT
» EESTI VETE KALU: Ogalik
» KALAVARUD: Põlula peegeldub Narvas. Priit Kupper, Tiit Paaver
» SININE RIST: Kas kalad kiirgavad? V.K.Kommentaar. Raivo Rajamäe
» SPINNING: Kuidas valida spinninguritva
» Nõuandeid spinningu korduvkasutamiseks
» Heite pikkus — mis seda mõjutab? Ülev Niisk
» FOLKLOOR: 2 üleskirjutust
» PÜÜGIRIISTAD: Spinninguritvu kauplustes
» NIPID & NÕKSUD: Plasttorust ridvapinal. Valguspulga korduvkasutus
» SÖÖDAD: Õngesöödad vene kalameeste arsenalist
» KALADE ELU: Kalastuskalender — bluff või päris, ehk mis on Solunar-teooria. Teet Vetikas
» SUVISED PALAD: 6x Herbert Tsukker
» PAJATUS: Uhhaa. Heino Salumaa
» Kaunis sõna. Randel Kreitsberg
» Patune algus. Raine Kalgre
» Enn Trompetipoeg Möira... Enn Mironov
» VÕISTLUSED: Ida-Virumaa lahtised MV (10.03.01); Kevadsärg 2001 (05.05.01); Ida-Virumaa lahtine (12.05.01); Spinning Suure-Jaanis (19.05.01); Järvalased Aesool ja Saunametsas (19.05.01)
» MÄLESTUSRAAMAT: Elu Siberis. Ronald Rüütel
» VEETAIMEDEST III. Helle Mäemets
» MAAILM: Sportlik Kalapüük Stocholmi südalinnas
» Juhus on plaani surm...
» Sõin ja jõin seal minagi. Vlad.Korzhets
» TSST! — KALA MAGAB...
» KAUPMEES: "Küti Äril" päris kodu. V.K.
» KALARISTSÕNA: Kaido Krass 99
» Kalastaja temaatiline sisukoond 1-20
 
EESTI VETE KALU: Ogalik

OGALIK
Gasterosterus aculeatus L.


Ka agalik, ogalas, ogalus, okkarull, ogalüük, luukar, hakk, traks, traak ja mis kõik veel.
Soome k. kolmipiikki; vene k. koljuðka; saksa k. grosser Stichling; inglise + am. k. stickleback; läti k. stagars; rootsi k. storspigg


Ogaliku rahvapäraste nimede rohkus (üle viiekümne erineva nimetuse) viitab ogaliku laialdasest levikust tingitud tuntusele. Seda kõrge süstja kehaga, mille keskjoonel asuvad kuus liikumatut luuplaati, millele omakorda kinnituvad tavaliselt kolm tugevat seljaoga, tunnevad vist tõesti kõik inimesed. Ogalikul on otsseisune, laialt avatav ja teravate hammastega varustatud suu. Silmad on tal suhteliselt suured, mis annab tunnistust nägemise olulisusest tema elutegevuses.
Ogalikel eristatakse kahte äärmuslikku morfoloogilist vormi: morpha trachurus ja morpha gymnurus. Neist esimese tunnuseks on kilbikeste esinemine lõpuskaane servast kuni sabauimeni, mille ees on selgesti väljakujunenud ja hästi eristatav kiil. M. trachurus’tel on ka hästi arenenud ja hambulised kõhuogad. Teise morfoloogilise rühma esin-dajatel on seevastu vaid kolm kuni viis küljekilbist ning ka kõhuogad on pehmed ja nõrgalt arenenud. Nende kahe rühma vahepealsel vormil - morpha semiarmatus’el, esinevad kilbised üksnes kere keskosani ja sabavarrel. Kõik need vormid on võimelised omavahel vabalt ristuma. Meie vetes on ülekaalus enamkilbistatud ogaliku vormid.
Euroopa vetes elavatel ogalikel eristatakse lisaks veel kahte elupaigalist vormi. Esimese moodustavad alaliselt magevees elavad ogalikud ja teise enamuse oma elust merevees elavad ogalikud. Neid saab eristada värvuse ning kasvu järgi. Nimelt ei ole puhta mageveelise eluviisiga ogalikel ilusat hõbedast läiget ja nende keskmine kasv ja kaal on pisut väiksemad. Meil esineb praktiliselt üksnes teine eluvorm. Peipsi-Pihkva järve uurijate arvates esi-neb puhast mageveelist eluvormi üksnes sealsetes vetes ning sedagi väga piiratult.
Enamuse aastast on ogalikud hõbedased, seljalt oliivjast mustjassiniseni ning nende uimed on läbipaistvalt hallid. Seevastu kevadel, kui veetemperatuur on tõusnud +100C, vahetab kalake oma tagasihoidliku halli ülikonna papagoilikult kirevavärvilise pulmarüü vastu välja. Erinevalt enamusest meie vete kaladest esineb paaritumisaegne värvimuutus nii isastel kui emastel ogalikel. Surres muutub ogaliku kehavärvus kiiresti ja põhjalikult: varjuline kehapool omandab mustjasoliivse värvuse.
Kudemine toimub ogalikel aprilli lõpust kuni juulini ning nad on meie vetes ühe huvitavama sigimisbioloogiaga kalad. Kogu sigimisprotseduur on sedavõrd keeruline ja huvitav, et sellest tuleb lähemalt juttu allpool. Sugu-küpsuse saabumine on ogalikel seotud eel-kõige suuruse, mitte niivõrd vanusega kasvuga. Ogaliku suurimaks registreeritud pikkuseks on 11 cm. Keskmiselt kasvab ta meie tingimustes aga 4-5 cm pikkuseks. Suurimaks määratud vanuseks on 4 aastat.
Ogalikud on laia toitumisspektriga kalad. Nende magudest on leitud nii ehmestiivaliste vastseid kui aerjalalisi, kootvähke, kalamaime, samuti putukaid, põhjaloomi, vetikaid ja taimede osi. Ogalikud on üldtuntud marjaõgijad ning kevadel moodustab see üle poole toiduretsioonist. Haruldane ei ole ka kannibalism, s.t. oma liigikaaslaste õgimine.
Energeetiliselt kõrge toiteväärtusega ogalik on toiduobjektiks mitmetele röövkaladele nagu ahven, koha, luts, lõhi, angerjas ja haug. Samuti olen leidnud ogalikku tuulehaugi ja röövtoidulise räime maost. Tundub, et nende ogalisus ei ole suurematele kaladele toitumisel mingiks takistuseks ja selline enda puhevile ajamine segab vaid väiksemaid röövkalu.
Ogaliku ja tema lähima suguvenna, luukaritsa, aastased saagid ulatusid 1970ndatel aastatel ligi 400 tonnini. Neid püüti spetsiaalsete peenesilmaliste ääremõrdadega nn. ogalikumõrdadega loomade söödaks kasuta-tava kalajahu tootmiseks. Ogalikes rikkalikult leiduvast rasvast toodeti nahatööstuses ja meditsiiniliseks otstarbeks kasutatavat õli.


Ogaliku pulm ja lastetuba

Pulmarüü. Muidu kõige suhtes nii vähenõudlik kalake muutub kudeaja lähenedes tundmatuseni. Sirelite õitsemise alguses löövad tavaelus kaaskaladega suhteliselt rahumeelselt läbisaavad isased ogalikud kõigepealt emastest lahku. Nad liiguvad randa või kalda lähedusse ning asuvad varjulistes kohtades sobivaid kudepaiku otsima. Et asjaga tõesti tõsi taga on, seda märkavad kohe ka ülejäänud kalad - sobiva pulmapaiga leidnud õnnelikud isased omandavad eredavärvilise pulmaülikonna. Selja oliivjale pinnale tekivad mustad vöödid ja laigud. Lõpuskaaned ja rinnauimede eelne kilp hakkavad läikima siniselt. Simad värvuvad türkiissiniseks ning just nagu kontrastiks sellele värvub pea alapool ja piimjaks värvunud kõhuogade alusplaatide vaheline ala punaseks. Mõnikord võib punane värvus ulatuda kuni pärakuuimeni välja. Sabavars muutub üleni tumedaks. Päraku ümber tekib valge ring. Simapaistva välimusega kaasneb ka agressiivne hoiak ümbritsevate, eriti teiste isaste, suhtas. Emane muutub samuti silmatorkavamaks. Tema selg omandab kahvatu salatirohelise ja küljed kollaka varjundi. Lõpuskaaned löövad pruudile kohaselt kaunilt roosatama, mida rõhutab rinnauimede aluse sinakaks värvumine.

Võitlus oma koha eest siin päikese all

Kudemisala raadius lähtudes pesast on ligikaudu meeter ning see jaotub olulisuse järgi kaheks: ohtlikuks tsooniks, sellel alal tungib pesa omanik rahurikkujale hoiatamata kallale, ja piirialaks, kuhu sattunud tülitajat märgates ähvardatakse teda esialgu vaid ähvarduspoosiga. See on omaette protseduur, mille käigus ogalik ajab püsti oma seljaogad, avab võimalikult laialt suu ning “riputab” end pea alaspidi ähvardatava ette. Kõht tülitaja poole pööratult teeb isane ogalik hüppeid ning ta saba võnkleb nagu tigedal kassil. Kui isane juba väga tugevalt erutub, siis sirutuvad laiali ka tema kõhuogad. Enamasti hirmutab punane kõht ja ähvardusliigutused sissetungijat, sest vertikaalasendis rippudes näitab kalake end oluliselt suuremana. Harva läheb asi kakluseni, kus püütakse teineteist hammustada ja müksata. Kirjutamata seadusena taganeb tavaliselt sissetungija ning kokku-põrkes tekkinud vigastused ei ole mainimist väärt. Kirjandusest võib leida lugusid võitlu-sest elu ja surma peale, aga need ei ole leidnud uuringute käigus faktilist kinnitust. Oma territooriumi ei kaitsta mitte vaenlase hävitamiseks, vaid selleks, et tagada järelkasvule võimalikult soodsad arengu- ja toitumistingimused.
Kudeperioodil on isastel ogalikel ületamatu vastumeelsus punase värvi suhtes, sest selliselt värvunud kala on soo jätkamisel ilmseks konkurendiks, ning ta reageerib agres-siivselt kõigele punasele, mis oma kujult on vähegi kala moodi. Samal ajal ollakse oma ohundvärvusega küllalti kokkuhoidlikud. Isase ogaliku värvus muutub kakluses ja pulmatantsus kõige intensiivsemaks. Segaja kaugenedes värvus tuhmub. Värvus kahvatub tugevasti ka allaandmise märgiks.
Ogalikud on suhteliselt hea tähelepanuvõimega kalad. Juba mõne aja möödudes tunnevad nad oma pesaümbruses lähinaabreid sedavõrd hästi, et nende põgus sattumine oma krundile ei kutsugi koheselt esile rünnakut. See on hädavajalik tutvus, sest isastel on tähtsamatki teha kui vaid kakelda: nad peavad suhteliselt lühikese aja jooksul suutma val-mis ehitada pesa.

“Ehitame maja, ehitame maja...”

Pesa ehitamist alustatakse lohust, mis kaevatakse lõugadega veekogu põhja. Ülearuse materjali kannab ogalik suuga pesast mõnekümne sentimeetri kaugusele. Nii kae-vab ta sentimeetri sügavuse, ligi viie sentimeetri laiuse ja kümne sentimeetri pikkuse “keldri”, mille kohale ta hakkab pesa “punuma”. Selleks veetakse suuga kohale kõrrekesi, taimeosakesi, tillukesi kive, liivaterasid jm. Nendest pressib ta, keha raskust kasutades, lohu servale vallikese. Pealisehitise tugevdamiseks valmib isase ogaliku neerudes kudeajal eriline kleepuv aine. Ehituse tuge-vuse kontrollimiseks tekitab isane pesa kohal seistes uimedega tugeva veevoolu. Kui osutub, et kiud on liiga lõdvalt seotud, siis “tsementeeritakse” pesa seinu veelkord nõrega. Valminud pesa kaetakse pealt ümbritseva pinnasega, et see vähem silma paistaks. Tavaliselt kulub ehitamiseks kuni kolm päeva. Akvaariumikatsetel võis näha, et pesaehitus kippus venima nii materjali puudusel kui üleküllusel. Viimasel juhul jäi mulje, nagu ei os-kaks ogalikuisand otsutada, mida võtta, mida jätta. Kui kalale pakuti pesamaterjaliks erivärvilisi niite ja kiudusid, siis eelistas ta ilmselgelt pulmarüüs esinevaid värve.

Pulmavalss ogalike moodi

Kogu pesaehitamise aja hoiavad emased ogalikud end tööst kõrvale. Nad üksnes tiirutavad ehitajate lähiümbruses ja takseerivad neid. Küps emane tuleb ise valminud pesa juurde ning demonstreerib end. Kui ka isane on valmis, siis hakkab ta siksaktantsuga pruuti peibutama. Seda tegevust on sõnadega raske kirjeldada. Kogu tantsu jooksul demonstreerib isane igati oma valmisolekut kudemiseks, lastes kõigil oma rüü värvidel emase ees särada. Juhul kui pruudile kosija meeldib, siis painutab ta oma pead tahapoole ja demonstreerib selliselt oma marja täis kõhtu. Nüüd läheb isane eriti hoogu ja hakkab emase ümber tiire tehes teda pesa poole juhtima. Liigselt hasarti sattunud isane võib oma müksimisega emase lausa veest välja tõugata. Tavaliselt seda talle aga pahaks ei panda ja tants jätkub kuni pesani. Siin keerab isane end külili ja näitab peaga peasaavause suunas. Kui asi tema arust küllalt kiiresti ei suju, siis mõnikord isane lausa surub emase kõhu-ogadega pessa. Kui emase pea on pesa tei-sest avausest välja jõudnud, siis hakkab isane tema sabavart ninaga toksima ning vallandab sellega marjaportsjoni, mis koosneb kuni 70 marjaterast. Akvaariumikatsetest selgus, et isase juuresolek pole marjaheitmiseks vajalik. Kudemise esilekutsumiseks piisas sabavarre kõditamisest pulgaga. Sellega piirdubki kogu emase roll soo jätkamisel ning rohkem ta enam selle vastu huvi ei tunne. Emase väljumise järel poeb pessa isane ning viljastab marja. Järgmine ettevõtmine isase poolt on ajada kudenud emane võimalikult kiiresti pesa territooriumilt minema. Ja vajalik see on, sest tuntud marjaõgardina võib emane ogalik rahumeelega ka omaenese marja ära süüa. Isane ajab oma pessa üksteise järel mitu erinevat emast kuni pesas on ligikaudu paarsada muna. Nii pesa ehitamine kui ka kudemine toimub ogalikel valgel ajal, sest muidu kaotaksid peo-ülikonnad ja -tantsud oma mõtte.

Ogalike lastetuba

Ogalikud on tuntud kui aktiivse lõimetishooldega portsjonkudejad kalad, s.t. üks ja sama emane ogalik koeb lühikeste ajavahemike järel kolm kuni viis marjaportsjonit erinevate isaste poolt valmistatud ja hooldatavatesse pesadesse. Kui pesa on täis munetud, siis müürib isakala ühe pesaavause kinni ning asub järglaskonda ootama. Juba pesaava sulgemise käigus kahvatuvad pulmarüü värvid ja ta kaotab huvi eredavärviliste suguvendade vastu. Isaste tähelepanu hakkavad nüüdsest endale tõmbama hoopis tavalise varjevärvuse kandjad. Tema hoolitsemistung on imetlusväärne. Isane ogalik on valmis isegi “lapsendama” naaberpesas hooleta jäänud marja, hooldades pesi kordamööda. Ja tööd on tal palju. Ta ventileerib arenevat marja tekitades rinnauimedega pesas veevoolu; veab suuga pesast välja sinna sattunud muda ja prahti. Samuti viiakse pesast välja surnud või viljastamata jäänud marjaterad. Pidevalt tuleb marjateri ka pesas ümber paigutada, et nad saaksid võimalikult ühtlasemalt hapnikku. Isane ogalik tunneb loote liigutuste järgi ära ka loote arenguastme ning tõstab enamarenenud marjaterad vähemarenenute alt pealepoole. Nii kestab see keskmiselt 8-12 päeva. Kui vastsed on koorunud, siis algab lapsehoidjal viimane töö. Esialgu on ogaliku vastsed väheliikuvad ja valguskartlikud, kuid siis hakkavad lapsukesed ujumisharjutusi tegema ning ei püsi enam pesas. Kalahakatised omandavad mõne päevaga varjevärvuse, kuid hoolitsev isa ei luba neid ikkagi veel pesast eemalduda. Kaugemale jõudnud jõmpsikad tuuakse suus tagasi pessa. Siinjuures tehakse vahet omadel ja võõrastel: omad viiakse õr-nalt koju, võõrad aga süüakse lihtsalt ära. Viimane vaatus kestab kuni kaks nädalat. Sel-leks ajaks on ogalikumaimud juba umbes 1,5 cm pikkused ja üle läinud täielikult välistoi-dule. Ärakurnatud isane lammutab pesa ning suundub igati ärateenitud turgutusreisile, et suuta järgmisel aastal taas endast parimat anda.
Suuremad/vanemad ogalikud surevad pärast kudemist. See on üheks põhjuseks, miks kevadeti-suveti võib randadest ja jõekallastelt ühtäkki leida hulgaliselt surnud ogalikke.

Looduslootund aknalaual

Ogalik on tänu oma vähenõudlikkusele, omapärasele välimusele ja huvitavatele elu-viisidele olnud läbi aastakümnete akvaristidele ja ka professionaalsetele kalateadlstele meeliköitvaks uurimisobjektiks. Ogalike tegemiste ja toimetamiste jälgimise teeb eriti lihtsaks nende päevane eluviis.
Oma lastel lasin ma ogalikke ise kahvaga jõest püüda ning kudeajaks akvaariumi kasvama tuua. Nad söötsid neid, pakkusid erinevaid pesamaterjale ning jälgisid selle ehi-tamist, proovisid neilt värviliste kujunditega kaitsereaktsioone välja meelitada. Jälgisid hinge kinni pidades isaste kaklusi... Kolme nädala jooksul said nad ogalikke kasvatades ühe oma parimatest bioloogiaalastest õppetundidest. Pidulik pesakondade vettelaskmine oli isegi nagu kurvapoolne lahkuminek sõpradest.
Kellel jätkub viitsimist ja on võimalust, sellel soovitan seda ka oma kodus järele proovida - asi tasub ennast igati ära.