ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, septembris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 19 sisukord:
» KALAMEHE KRAAM: Reklaamkirjutis gaasipõletitest ja külmikutest
» KALAKOTT: Rekordkoha, Kalastaja karikad 2000
» KOGEMUS: Rein Truumetsa landitasku
» PORTREE: Rein Truumets. Kirja pannud Vladislav Korzhets
» MEIE VETE KALU: Ahven. Matsalu lahe ahvena rändamisest. Leili Järv
» JUHTUM: Siin võttis ju nii hästi ahven... Aleksei Antiptsik
» KORD ON KORD ON KORD: Segasevõitu seadus. Raine Kalgre
» Kommentaar artiklile “Segasevõitu seadus
» PÜÜGIRIISTAD: Stekker-ritv. Toivo Reinpalu, Vladislav Korzhets
» Konks
» NIPID & NÕKSUD:
» Öine ujuvund
» Võrkude vannitamisest, Tõnis Tikka ja Aldo Ollik
» "Torpeedo", Heino Salumaa
» Veel ühest lõhelaste marja inkubeerimise võttest, Kalle Kroon
» PÜÜGIPAIGAD:
» Kalapüügist Keila jõel, Jüri Rohtla
» Haugipüügist Matsalus, Arved Kiisk
» Käsmu järv
» JUHTUMISED: Tiit Pregel, Kaido Krass
» IMPRESSIOON: Herbert Tsukker
» VÕISTLUSED: Ülevaade
» MÄLESTUSTERAAMAT/ ETNOGRAAFIA: Elu Siberis. Ronald Rüütel
» VEETAIMEDEST II. Helle Mäemets
» KUSKOHAST RAHA SAAB: Ühispank
» PAJAS JA PANNIL: Vene köök
» MAAILM: Kolmas reisikiri Lennukilt. Janno Simm
» Kanuumatkale... Kalle Hallik
» KAUPMEES: AS Jahipaun
 
Käsmu järv


Raine Kalgre

Linnulennul Võsult ca 4 km kaugusele jääv Käsmu järv on oma 43 ha pindala poolest Lääne-Virumaa suuruselt teine järv, jäädes maha vaid 67-l hektaril laiutavast Ohepalu järvest. Kuna viimane on aga keskmiselt vaid 1,5 m sügavune, ei jää Käsmu järv oma ca 3 m sügavuse juures veehulga poolest Ohepalule sugugi alla. Kirjanduse andmeil on Käsmu järv merest eraldunud umbes 2000 aastat tagasi, olles niisiis Kristusega ja meie ajaarvamisega enam-vähem ühevanune. Järv asub Käsmu ja Eru lahe vahelisel maa-alal ning läände jäävast Eru lahest eral-dab teda vaid mõnesajameetrine männimetsaga kaetud kõrge maariba.Ida suunas asuva Käsmu laheni jääb umbes kilomeeter. Järve kirdenurgast väljub oja, mis suubub Käsmu lahte.
Olen järvel õnge leotanud ja lanti loo-pinud üle neljakümne aasta ja koolipõlves, mil pea kõik suvevaheajad Käsmus veetsin, oli vähe neid päevi, kui mind ritvadega järve ääres näha ei olnud.
Kaladest leidub Käsmu järves haugi, ahvenat, särge, linaskit, latikat ja angerjat, sest kõikide mainitud liikide esindajaid, keda rohkem, keda vähem, olen ma järvest kätte saanud. A.Mäemetsa raamatus “Matk Eesti järvedele” on märgitud ka kokrede olemasolu, aga vaatamata minu ülalmainitud “staazhile” Käsmu jär-vel ja kõikvõimalike söötade kasutamisele selle aja vältel, ei ole mul õnnestunud küll kunagi sealt ühtegi kokre kätte saada. Sama on kinnitanud ka kõik minu tuttavad kalamehed, kes iganes seal õngitsenud on, mistõttu julgen väga kahelda A.Mäemetsa andmete paikapidavuses.
Jõevähki nägin viimati Käsmu järves 5-6 aastat tagasi järvepõhjal ringi jalutamas, kui paati kaldale vedasin. Kas neid ka praegu järves on, selle kohta mul andmed puuduvad, aga kaldun arvama, et kuigipalju kindlasti, sest raskemad ajad on üle elatud ja loodus muutub päev-päevalt puhtamaks.
Peale sotsialistliku keemiarünnaku algust põldudele, kadusid 60-ndate aastate algul mõne aastaga järvest kõrkjas ja valge vesiroos.Otsustava hoobi andis see ka järve vähirikkusele. Lõunasoppi suubuva kraavi kaudu järve tulvavad kaaliumi-, fosfori- ja lämmastikurikkad sade- ja sula-veed panid järves vohama taimestiku sel määral, et veepinnale tekkisid rohuvaibad, milliste vahel juba õngitsemine tülikaks muutus, aga landiloopimine võttis suisa vanduma. Valus on aastate vältel olnud vaadata, kuidas igal sügisel külmade saabudes surev ja põhja langev rohumass aasta-aastalt niigi mudastunud järvepõhja pidevalt veepinnale lähemale toob. Õnneks on viimastel aastatel olukord paranenud ning eelpoolmainitud rohusaari kohtab tunduvalt harvem ja vaid järve madalamates kohtades.
Angerjamaimud tungivad järve Käsmu lahte suubuva oja kaudu, sest nende sinna sissetoomisest inimese poolt ei ole keegi midagi kuulnud. Angerjat on aga järves olnud alati. Aastakümneid tagasi manala teele läinud järveäärse taluperemehe Oskari sõnade kohaselt oli neid juba tema noorpõlves. Peale sõda olevat poisikesed sel ajal järvest Eru lahte väljunud teise oja tammi õhku lasknud, misläbi järv tühjaks jooksis ja Oskari sõnul “mädaneva kala hais Võsuni käis”. Naised korjanud järve põhjast surnud angerjaid ja keetnud neist seepi, mis sõjajärgseil aastail suureks defitsiidiks oli ja vähke nopitud märgade taimede alt kartulikottide kaupa. Kui palju siis veel esimestel päevadel visa hingega angerjaid või linaskeid hinges olevaina võidi leida,võib ainult ette kujutada…
Angerja poolt kasutatavat teed püüavad järve kudema pääsemiseks kasutada ka merest tulevad ahvenad, kellele aga teetruubi ette ehitatud ja järve veetaseme hoidmiseks mõeldud ca 60 cm kõrguse laudtammi ületamine tavaliselt liiga raskeks osutub. Kuna vesi valgub üle tammilaudade alla väheses koguses ja seetõttu truubis oleva vee madaluse tõttu pressivad ahvenad end tammilaudadeni poolkülili ujudes, ei jätku neil kiirust ega jõudu hoovõtuks, et järve pääsemiseks vajalik hüpe sooritada. Kõrge veeseisu korral meres pääsevad ahvenad oja kinniuhutud suudmealalt paremini läbi ja siis on neid tammi taga järve pääsemise võimalust ootamas vahel tuhandete kaupa. Pea igal aastal on neid hädast välja aidanud minu järve lähedal elav klassivend Vahur, kes suure kahvaga truupi ronib ja ahvenaid üle tammilaudade järve tõstab. Paaril korral on mul juhust olnud seda ka ise teha, aga sel ajal satun ma järve äärde üpris harva ja sedagi vaid siis, kui tee viib üle oja Eru lahe äärde landiga “punast kala” taga ajama. Ahvena elu kergendamiseks ja järveahvenate soo värske verega parandamiseks piisaks vaid kahekastilise kalatrepi ehitamisest truubi sisse ja probleem oleks lahendatud.
Linaskite arv Käsmu järves on viimase kümne aasta jooksul katastroofiliselt vähenenud, kusjuures säilinud on valdavalt alamõõdulised ja seega veel kudemata isendid. Seda mitte looduslike tingimuste halvenemise tõttu, vaid põhiliselt Loksalt pärit venekeelsete hordide tegevuse tulemusena, kes kummipaatides mööda järve ringi saalivad ja mahlakate “mattide” saatel võrke lastes-nõudes teineteisega poolekilomeetrise vahemaa taha mõtteid ja ela-musi vahetavad. Senini praktiliselt igasuguse kontrolli puudumise tõttu lastakse võrke samasuguse rahuga, nagu oleks tegemist isiklikus koduaias asuva tiigiga ja mitte rahvuspargis asuva järvega. Kotti topitakse loomulikult kõik, mis liigutab ja süüa kõlbab. Üksi õngitsedes ja neid eemalt jälgides tunned võimetut viha ja adud järsku täie selgusega, miks ammustel aegadel ausad läänlased seadusesilma puudumise korral ühinesid ja lintshimise ette võtsid….
Siinkohal tuleb teha väike remark – täna, käesoleva kirjatüki kirjutamise pausi ajal, käisin Oruveski tammi jääl ahvenal ja vestluses mind kontrollinud kalakaitseinspektoritega sain kuulda, et kontrolli Käsmu järvel on siiski kõvasti tugevdatud, mille tulemusena olevat eelmise aasta suvel järvest välja võetud üle saja võrgu. Seda oli rõõm kuulda, sest linaskivarude suurendamiseks ei aitaks temale ajutise püügikeelu kehtestamine kuigivõrdki kaasa, sest mehi, kes seda kala õngega kätte oskavad saada, ei ole just palju. Mida rohkem on järve ääres ausaid kalastajaid, seda piiratumad on röövlite võimalused.
Tagasi järve juurde pöördudes tahaks lõpetuseks veel mainida, et looduslikult väga kaunis, kõvakaldaline ja lääne- ning põhjarannal valdavalt liivast põhja omav Käsmu järv oleks kahtlemata ligitõmbavaks kohaks välisturistidele, kui sellise järve olemasolu osataks vaid õigesti ja vajalikes kohtades reklaamida ning küla-liste vastuvõtuks eelnevalt vajalikud tingimused luua. Paatide ja kalastustarvete laenutamisest, kämpingutubade ja telkimisplatside üürimisest ja kalastuslubade (välisturistidele ja Eesti kodanikele, kel puudub kalastuskaart) müügist laekunud summade kasutamine võiks jääda kokku-lepitud määrades kalaameti ja kohaliku omavalitsuse pädevusse ja seda sihtots-tarbeliselt just Käsmu järve hüvanguks.




Tõeline rõõm oleks veel kunagi näha normaalselt rohuvaba, õitsvate vesirooside ja kõrkjatuttidega Käsmu järve, kus tamii-li otsas rapsiva kala tõmbed kalamehel käed-jalad värisema panevad ja hämaruse saabudes vähid kui labakindad järve põhja mööda ringi kolavad.
Kalaametil, kohalikul omavalitsusel, turismiametil ja Vergi rahvusvahelisel jahisadamal oleks põhjust pead kokku panna. Kui asi vedu võtaks, võidaksid kõik.


Jõudu!
R. K.