ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 19 sisukord:
» KALAMEHE KRAAM: Reklaamkirjutis gaasipõletitest ja külmikutest
» KALAKOTT: Rekordkoha, Kalastaja karikad 2000
» KOGEMUS: Rein Truumetsa landitasku
» PORTREE: Rein Truumets. Kirja pannud Vladislav Korzhets
» MEIE VETE KALU: Ahven. Matsalu lahe ahvena rändamisest. Leili Järv
» JUHTUM: Siin võttis ju nii hästi ahven... Aleksei Antiptsik
» KORD ON KORD ON KORD: Segasevõitu seadus. Raine Kalgre
» Kommentaar artiklile “Segasevõitu seadus
» PÜÜGIRIISTAD: Stekker-ritv. Toivo Reinpalu, Vladislav Korzhets
» Konks
» NIPID & NÕKSUD:
» Öine ujuvund
» Võrkude vannitamisest, Tõnis Tikka ja Aldo Ollik
» "Torpeedo", Heino Salumaa
» Veel ühest lõhelaste marja inkubeerimise võttest, Kalle Kroon
» PÜÜGIPAIGAD:
» Kalapüügist Keila jõel, Jüri Rohtla
» Haugipüügist Matsalus, Arved Kiisk
» Käsmu järv
» JUHTUMISED: Tiit Pregel, Kaido Krass
» IMPRESSIOON: Herbert Tsukker
» VÕISTLUSED: Ülevaade
» MÄLESTUSTERAAMAT/ ETNOGRAAFIA: Elu Siberis. Ronald Rüütel
» VEETAIMEDEST II. Helle Mäemets
» KUSKOHAST RAHA SAAB: Ühispank
» PAJAS JA PANNIL: Vene köök
» MAAILM: Kolmas reisikiri Lennukilt. Janno Simm
» Kanuumatkale... Kalle Hallik
» KAUPMEES: AS Jahipaun
 
Konks
Ülev Niisk

Õngekonks on asi, milleta huvikalastamist olemas poleks. Iseenesest vaid üks pisike vidin, aga kalapüügi seisukohalt nii-sama tähtis asjandus nagu tuli või ratas kogu tsivilisatsioonile. Inimene tegi konk-se kivist, luust ja puust, seejärel pronksist ja vasest ning hea õngekonks oli asi, mida tasus hoolega hoida ning pojalegi pärandada. Nüüd, mil mõne krooni või vaid mõnekümne sendi eest võime poest osta ülihea konksu, kipume alateadlikult konksu osatähtsust alahindama.
Mida me konksust teame? Et on kõver ja terav jubin, mis kipub kampsunisse kinni jääma. Nagu tänapäeval kõige muugi suhtes, kipuvad meie teadmised ka kalastamisvahendite osas jääma pealiskaudseks, kuid just pealiskaudsus on asi, mis ei lase lihtsal õngeleotajal areneda meisterpüüdjaks. Ajal, mil kala kättesaamine oli püüdjale elutähtis, pidi too väga hoolikalt analüüsima, miks ta mingis paigas ühe konksuga saab kala, teisega aga mitte — ja mida konksuga ette võtta, kuidas seda paremaks teha. Tänapäeval on erinevaid konkse tohutult, puudu jääb aga oskusest seda parimat välja valida.
Kui kala käib sööta uudistamas, kuid selle ikkagi hülgab või me ei saa teda haagitud, on üsna suure tõenäosusega asi just nimelt konksus. Konks võib olla liiga suur, liiga väike, liiga jäme, liiga läikiv, liiga kõver, liiga sirge, liiga pehme, liiga habras, liiga nüri jne. Konks võib olla isegi liiga terav, kui ootamatuna see ka ei tundu. (Ülipeeneks ihutud konksuteravik murdub imekergesti või pehmema materjali puhul deformeerub ning superteravast konksust saab nüri konks palju hõlpsamini kui lihtsalt teravast konksust).
Hetkel on konksutootmise liidreiks jaapanlased, kes valmistavad uudsete tehnoloogiatega ülikvaliteetsest terasest keemiliselt terituvaid konkse. Euroopa tootjad, esmajoones Mustad, on positsioone loovutamas. Eurooplased väidavad küll, et nende konksud pole nimme nii pikaealised nagu jaapanlaste omad looduskaitselistel põhjustel — taimejuurikasse või minema pääsenud kala lõuga jäänud konks peabki kähku olematuks roostetama —, aga võta sa kinni, kas see jutt pole sündinud vaid kehvema terase kasutamise õigustusena. Olgu kuis on, kalamees üksnes võidab selliste firmade nagu Mustad, Gamakatsu, VMC, Kamasan jt. konkurentsist.
Maailmas toodetakse ligikaudu 30 000 erinevat konksusorti. Õnneks pole üheski siinses kalastuspoes neist sajandikkugi müügil, kuid ka müügilolevate seast pole kaugeltki lihtne seda õiget valida. Konksu ostes peaksime ette teadma, kuskohas kavatseme kala püüda, millist ja kui suurt, mis ajal ja millise söödaga, sest seda universaalset konksu, mis püüaks kõikjal ja kõike, pole lihtsalt olemas.
Konksu õige suurus on asi, mida polegi nii lihtne valida. Enamlevinud veaks on liiga suurte konksude kasutamine pisikala püügil, nii kindluse mõttes, et äkki tuleb ka mõni suurem kala ja väiksega ei saa teda haagitud. Saab küll! Väikeste konksudega saab edukalt püüda nii suurt latikat kui ka karpi. Konksu suuruse valiku juures ei peaks me lähtuma sellest, kui suurt kala me tahame püüda, vaid sel-lest, kui suure sööda me konksule ase-tame. Tillukene konks suure ööussi või kalatükiga ei haagi tõesti saagikala, aga suurem konks sääsevastse või kärbsetõuguga ei meelita kala seda võtma.
Eelöeldust ei tasuks järeldada, et pisemad konksud on suurtest alati paremad. Suurema konksu vooruseks on, et see haakub kala üla- või alahuulde kindlamalt ning suurt konksu on kala suust kätte saada märksa hõlpsam ja see toimub ka kii-remini, mis on tähtis just siis, kui toimub ergas võtmine. Merepüügil kasutatakse enamasti natuke suuremaid konkse kui sisevetel.


Õige suuruse kõrval on konksu juures väga oluline tema teravus. Kõrge süsinikusisaldusega kaasaegsed konksud on keemiliselt teritatud ja nende tehaseteritus säilib enamasti ka siis, kui konksute-ravik kivi või kruusa puutub. Tootjad väidavad, et neid konkse ei tulekski ise enam teritada, sest paremaks neid enam teha ei saa. Tehases saavutatakse konksude teravus happega söövitades, mis kaotab teravikult pisimadki konarused. Algselt kasutati seda tehnoloogiat kirurginõelade valmistamisel. Kui selline konks kord nüriks läheb, tulevat see lihtsalt välja vahetada.


Konksu suuruse ja teravuse kõrval on oluline konksu tugevus. On rabedamast terasest konkse, mis hõlpsasti murduvad ja on pehmemaid, mis kinni jäädes sirgestuvad. Konksu murdumine või sirgestumine pole iseenesest sugugi halb asi, sest see võimaldab kätte saada kinni jäänud rakenduse või landi vaid konksu hinnaga. Iseasi, kui konks venib sirgeks siis, kui meil parasjagu on suur haug või lõhe konksu otsas. Konksu tugevus ei saa olla eesmärk omaette — pole ju tähtis, kas konks murdub või venib sirgeks 10 või 15 kilose tõmbe juures, kui meie õngenöör katkeb näiteks juba 5 kg tõmbe korral. Konksu suur tugevus omab tähtsust aga suurte isendite püüdmisel, kuid siis peab meil ka muu varustus olema valitud vastava tugevusastmega. Teisalt võib liiga rabe või liiga pehme materjal olla oluline pisikeste ja peente konksude korral, mis kipuvad kala lahtihaakimisel kergelt murduma või deformeeruma.


Konksu jämedus või õigemini peenus on oluline esmajoones pisikeste konksude korral. Mida peenem on konksumaterjal, seda paremini saame konksule sättida pisikest ja õrna sööta, näiteks sääsevastseid, ilma, et me neid seejuures puruks muljuksime. Aga peenuses võites kaotame me konksu tuge-vuses, see on paratamatu.
Eriti kõrgeid nõudmisi esitavad konksudele need lendõngitsejad, kes ise kunstputukaid seovad. Pole ju mõtet näha kannatlikult vaeva peibutise loomiseks sellise konksu peale, mis kähku läbi roos-tetab või väga kergelt murdub.
Eelloetletud parameetrite kõrval on väga oluline ka konksu kuju. See peaks olema kooskõlas püütava kala toitumismooduse, ent ka püügiviisi ja kasutatava söödaga. Konksu kuju kirjeldamiseks kasutatakse selliseid mõisteid nagu konksu jala e. varre e. sääre pikkus, konksu tõus, konksu kaar e.paine, kidapikkus, kidanurk jne.

Konksu vars
On pika ja lühikese säärega konkse. Pika varrega konksud sobivad nende kalade püügiks, kes neelavad sööta kii-resti ja sügavalt, nagu näiteks lest. Ka on pikkavarrelised konksud head siis, kui kasutame söödaks vihmaussi. Et ussid konksul hästi püsiksid, on osade konksude säärtel väikesed lisakidad. Pika varrega konksu otsast on kättesaadud kala hõlpsam vabastada. Lühema varrega konkse kasutatakse pisemate söötadega püüdmisel, samuti aga siis, kui soovime, et konks peituks tervikuna sööda sisse.

Konksu tõus
Konksu tõus on konksu selle osa pikkus, mis konksu käänukohast teravikuni ulatub. Mida pikem on konksu tõus, seda sügavalt tungib konks kala lõuga ja haakimine on seda kindlam. Ent ka konksu tõusu pikkus peaks püügil olema vastavuses sööda suurusega. Mida tillukesem sööt, seda lühema tõusuga konksu vajame.

Kida
Konksu tõus tipneb kidaga, mis läheb üle teravikuks. Kida ülesanne on hoida sööta konksult maha libisemast ja takistada pärast haakimist konksu väljatulemist kala kudedest ning kala minemapääsemist. Mida pisem on konksu kida, seda kerge-mini tungib konksu tõus haakimisel kalasse, ent seda hõlpsemini pääseb kala ka minema. "Püüa ja päästa lahti" püüki harras-tades kasutatakse sageli hoopis ilma kidata konkse, sest need vigastavad kala minimaalselt. Ka kasutavad võistlusõngitsejad kidata konkse vahel võistluspüügil, näiteks viidikate tihedal väljasikutamisel, sest nii hoiavad nad kokku kalakeste konksust vabastamisele kuluvat aega.

Teraviku suund ja tõusu vääne, konksu kaar
Kõige tavapärasem on, et konksu tõus on konksu jalaga samas tasandis ja teravik jalaga parralleelne. See on nn klassikaline Aberdeen-konks. Osadel konksudel on teraviku ots aga painutatud kergelt jala suunas, n.ö. sissepoole. See aitab kaasa kergemale haakimisele, kuna sissepoole suunatud teravik jääb haakimishetkel õngenööriga rööpsemaks ning teravikule ra-kendub suurem otsesuunaline jõud. Teine võimalus haakimisjõudu paremini ra-kendada, on anda konksuvarrele ja/või konksukaarele niisugune painutus, mis asetab teraviku suuna ja õngenööri suuna haakimishetkel samale sirgjoonele. Just niisugune on nn Limerick tüüpi konks, kui kasutada Inglismaa paikkondade järgi sündinud nimetusi.
Osadel konksudel väänatakse aga konksu tõus konksujala tasandist natuke välja. Nii suundub ka teravik haakimisel poolviltu kõrvale. Haakimine vajab veidi suuremat jõudu, kuid sellisel konksul püsib nii sööt kui ka haagitud kala kindlamini. Konksul püsimine on olulisem nende püügiviiside juures, kus me rakendust pidevalt oma kontrolli all ei hoia, näiteks tonkade või põhjaõngede jada puhul.

Milliseid konkse kus ja millal kasutada, on väga pikk ja lai teema. Kas võtta hõbedane, must, vaskne või hoopis punane konks? Võtta väike või võtta veel väiksem? Pika või lühikese jalaga? Aasa või labaga? Ümara või sopistunud kaarega? Jäik või pehme? Oskus parimaid valikuid teha tuleb üksnes kogemustega.
Lõpetuseks tahaks ütelda, et õnge- konks on asi, mille pealt ei tasu eriti kokku hoida. Kurb ju, kui oleme soetanud korraliku varustuse, sõitnud kalale ja hellitanud mõttes saagilootusi, ent kõik läheb luhta, kuna me pole suhtunud piisava austuse ja tähelepanuga sellesse kõige pisemasse, kuid samas kõige olulisemasse asjakesse meie varustuses — õnge-konksusse.


Konks kintsu!


Ü.N.