ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 19 sisukord:
» KALAMEHE KRAAM: Reklaamkirjutis gaasipõletitest ja külmikutest
» KALAKOTT: Rekordkoha, Kalastaja karikad 2000
» KOGEMUS: Rein Truumetsa landitasku
» PORTREE: Rein Truumets. Kirja pannud Vladislav Korzhets
» MEIE VETE KALU: Ahven. Matsalu lahe ahvena rändamisest. Leili Järv
» JUHTUM: Siin võttis ju nii hästi ahven... Aleksei Antiptsik
» KORD ON KORD ON KORD: Segasevõitu seadus. Raine Kalgre
» Kommentaar artiklile “Segasevõitu seadus
» PÜÜGIRIISTAD: Stekker-ritv. Toivo Reinpalu, Vladislav Korzhets
» Konks
» NIPID & NÕKSUD:
» Öine ujuvund
» Võrkude vannitamisest, Tõnis Tikka ja Aldo Ollik
» "Torpeedo", Heino Salumaa
» Veel ühest lõhelaste marja inkubeerimise võttest, Kalle Kroon
» PÜÜGIPAIGAD:
» Kalapüügist Keila jõel, Jüri Rohtla
» Haugipüügist Matsalus, Arved Kiisk
» Käsmu järv
» JUHTUMISED: Tiit Pregel, Kaido Krass
» IMPRESSIOON: Herbert Tsukker
» VÕISTLUSED: Ülevaade
» MÄLESTUSTERAAMAT/ ETNOGRAAFIA: Elu Siberis. Ronald Rüütel
» VEETAIMEDEST II. Helle Mäemets
» KUSKOHAST RAHA SAAB: Ühispank
» PAJAS JA PANNIL: Vene köök
» MAAILM: Kolmas reisikiri Lennukilt. Janno Simm
» Kanuumatkale... Kalle Hallik
» KAUPMEES: AS Jahipaun
 
PÜÜGIRIISTAD: Stekker-ritv. Toivo Reinpalu, Vladislav Korzhets
Õngitsemise kaasaeg — see on stekker-ritv

"Mis see stekker õieti on?" on toimetuselt küsitud nii kirja teel kui ka web-Kalastaja "foorumis". Allpool püüamegi asja valgustada.
Eestis on stekker-ritv veel nii uus asi, et enamus kalamehi pole seda oma silmaga näinud. Esimesed täielikult komplekteeritud ridvad jõudsid Eestisse alles eelmise aasta juuli lõpul, aga 8-9. augustil toimunud õngitsemise meistrivõistlustel keegi veel stekkeriga välja tulla ei julenud, asi oli sedavõrd uus ja kogemused napid. Praeguseks on kogemusi just niipalju, kui neid suve lõpu ja sügisega tuli, ent ka selle põhjal võib juba ütelda, et teatavates oludes annab stekker tavapärastele teleskoopritvadele silmad ette.
Maailmas ei ole aga stekker enam sugugi nii uus riistapuu. Selle ridvatüübi pioneeriks oli inglane Bob Nudd, kes on ainsana tulnud kolmel korral individuaalseks maailmameist-riks — erakordne saavutus, mis kantud ka Guinessi rekordiraamatusse. Siit algas ka stekkeri võidukäik maailmas, esialgu võistluskalastajate, seejärel ka nõudlikumate pühapäevapüüdjate seas. Nüüdseks on stekker oma võiduteed sammunud umbes 15 aastat. Kas stekker tavakalastajate seas kunagi päris igapäevaseks asjaks saab, on siiski kahltane — vooruste kõrval on sedasorti õngel ka puudusi. Allpool vaatleme mõlemaid.


Mille poolest erineb stekker-ritv tavapärasest teleskoopridvast, olgu viimane kuitahes pikk?
Stekker-ritv koosneb justkui kahest osast: peenem osa (3-4 jatku) on ühendatud teleskoopiliselt, jämedam osa (6-10 jatku) kinnituvad üksteise otsa aga nii nagu näiteks tavaspinningu jatkudki, stekker- e. koonusühendusena. Asja tuum on selles, et kui tavalise teleskoopridva puhul kasutatakse ka sama pikka rakendust (näit. 9 meetrise ridva puhul on ka tamiili 9 meetrit), siis stekkeri puhul pruugitakse vaid niipalju tamiili, kui suur on püügipaiga sügavus, pluss ca 50-80 cm. Kui pika teleskoopridva puhul on enamus tamiili tuule tirida ja sööda mängitamine ja ra-kenduse kontrolli all hoidmine seetõttu tihti raskendatud, siis stekker-ridva kasuta-mine võimaldab sööta väga täpselt soovitud kohas hoida, aktiivsemalt mängitada ning täpsemini haakida.
Et pikk ritv (stekkerid võivad olla kuni 18-20 m pikad) omaenese raskuse all läbi ei painduks ja ridva ots oleks igasugustes ilmastikuoludes hästi kontrollitav, valmis-tatakse stekker-ridvad (kaasa arvatud nende teleskoopiline osa) hästi jäikadena. Seejuures peavad nad olema kerged, mis kokkuvõttena kajastub ritvade kõrges hinnas.


Jäiga ridva ja lühikese tamiili kasu-tamise võimalikud puudused — et kala haakimine on liiga järsk ning kala väsitamisel võib lühike tamiil kergesti katkeda — korvab stekker-ridva teleskoopilise osa sisemuses paiknev kautšukkummist amor-tisaator.
Stekker-ridva ostmisel on kallimate ritvade puhul kaasas 3-4 teleskooposa erinevate amortide ja jäikusega eri suuruses kalade püüdmiseks. Amordid läbimõõduga 0,8-1,2 mm on mõeldud särje ja mitte väga suure latika püügiks (kuni 1,5 kilo), amordid 1,5-2,5 mm läbimõõduga on suurte kalade jaoks (kuni 4 kilo).
Stekker-ritva ostes kuuluvad komplek-ti lisaks lihtjatkudele ja teleskoopilisele osa-le amordid, amordipaigaldustraat, amordi kaitseotsik, amordi ja tamiili ühendamise detail ning ridva sisemusse paigaldatav amordi stopperkoonus.
Teleskooposa pannakse kokku järgmiselt: amordi ots kinnitatakse koonuse külge, teine ots aga paigaldustraadi vastava aasa külge, seejuures peab amordi pikkus olema veidike lühem kui teles-kooposa pikkus, et amort jääks paraja pinge alla; seejärel tõmmatakse traat koos amordiga teleskooposast läbi, paigutatakse amordile kaitseotsik ja tamiili ühendamise detail. Amort on tehtud väga täpselt ridva otsaava järgi ning vajab selles liiku-miseks määrimist vastava määrdega, muidu kipub amort kinni jääma.
Tingimusel, et selja taga on piisavalt vaba ruumi, saab stekker-ridvaga kalastada peaaegu kõikjal sealgi, kus saab püüda teleskoopridvaga ning kohati ka seal, kus teleskoopridvaga püüda ei saaks — näiteks paigus, kus pikk teleskoopritv jääks kaldapuude okstesse kinni, saab stekkeriga toimetada vaid vee kohal manipuleerides. Seljataguse vaba ruumi olemas-olu, mida on tarvis ridva stekkerosa tahapoole lükkamiseks kala väljatoomisel, on aga püügipaikade valikul üpris ahistav tingimus. Näiteks siis, kui kohe selja taga on järsum jõekallas, ei saa stekker-ritva kasutada. Kui selja taga on ruumi vähe, ent kuigivõrd siiski on, saab stekker-jatkusid ükshaaval lahti võtta, ent stekkerjatkude sage lahtivõtmine ja kokkupanek kulutab hinnalist püügiaega.
Kui stekker-ridva pikkus on üle 9 meetri, kasutatakse abirullikut, mis aitab ritva püüdjal selja taha lükata.
Ka hõlbustavad stekker-ridvaga püüdmist spetsiaalsed kalastusalused, mis annavad kalamehele kindlama jalgealuse ning tõstavad teda veepinnast kõrgemale, luues sellega tavaliselt ka selja taha lisa-ruumi. Aluse kohaletoomine ja kokkupanemine nõuab jõukulu ja aega, mistõttu see leiab kasutamist esmajoones võistlustel või ka teada-tuntud püügipaigas, kuhu pikemalt õngitsema jäädakse. Mööda jõe- või järvekallast alusega ringi liikuda ja kala otsida on vägagi ebamugav.
Ka ei tasuks väga hea võtu korral ha-kata askeldama stekker-ridvaga, mille püügiasendisse viimine ja millega kala väljatoomine võtab rohkem aega kui teleskoopridva puhul. Seevastu keskmise või kehva võtmise puhul on stekkeriga püüdmine märksa tulemuslikum.
Stekkeril on tuntav eelis püügil tugeva vastutuulega. Teleskoopridvaga heite sooritamine on siis väga raske ja ridvale lausa ohtlik, kuna ritv võib heitel murduda, stekker aga n.ö. torgatakse tuule alt mööda veepinda läbi. Ka tugeva veevoolu korral on stekker efektiivsem, kuna sel-lega saab rakendust hoida märksa kauem ja kindlamalt püügipiirkonnas. Tänu amordile saab püüda küllaltki suuri kalu, 1-3 kiloni (suuremate kalade püüdmine nõuab tugevamaid teleskoopotsikuid ja amorte).
Stekker-ridva puhul ei kasutata suuri ja raskeid rakendusi — ujukid on tavaliselt kandevõimega 0,5-1,5 g, välja arvatud püük tugevas voolus, mille jaoks on välja töötatud spetsiaalsed lapikud voolu-korgid.
Väga tähtis on kõigepealt loodida püügipaiga sügavus ning õppida tundma põhja reljeefi. Stekker-ridva abil on see väga hästi tehtav, mis annab võimaluse suure täpsusega üles leida põhjareljeefi muutumised ning just neis paigus ka kala püüda. Raskema sügavusmõõdikuga põhja "koputades" on võimalik kogemuste korral koguni ära arvata, kas põhi on kivine, liivane või rohune.
Saanud kätte veesügavuse püügipaigas, lisame sellele ca 70 cm ja teeme just nii pika rakendi, mille kinnitame amordi ja tamiili ühendusdetailiga.
Haagitud kala tuuakse algfaasis välja vees, ritva selja taha nihutades, mitte ei tõsteta ridva otsa kõrgele õhku. Nii toimub see seni, kuni püüdja jõuab teleskooposani: see ühendatakse ülejäänud ridvast lahti ning kala võetakse välja nagu tavalise ridvaga, kuid ikka kahva kasutades (amort ei lasegi kala rakenduse otsas korralikult õhku tõsta).


Õngitseja püügialus töövalmis kahva ja sumbaga.
Selliselt aluselt on mugav püüda, kuid aluse
kohaletoomine ja ülesseadmine on üksjagu tülikas.



Lühikese tamiili ja amordi kasutamine võimaldab püüda imepisikeste konksude ja peente lipsudega. Ka konks nr 22, mida vanem kalamees palja silmaga õieti ei näegi ja mis on seotud 0,06 mm lipsu külge (nii peen sidumine on paraku võimalik vaid sidumismasinaga) ei ole stekker-ridva puhul liiga peen. Haakimine on kindel, amort ei lase aga tamiilil katkeda.
Stekker-ritva on võimalik kasutada ka suviseks püügiks kirptirgu ja noogutiga. Sellisel juhul kasutatakse lühemat amorti ning amordi ja tamiili ühendusdetail jääb ridva teleskooposa sisemusse. Selline rakendus võib olla vägagi efektiivne lõbukalastusel, suvistel õngevõistlustel pole aga kirptirgu kasutamine teatavasti lubatud.
Kui vooruste kõrvale veel puudustest rääkida (seljataguse ruumi vajadust ja suuremat ajakulu kala väljatoomisel ning õnge vetteviimisel juba nimetasime), siis üheks oluliseks puuduseks on haprus. Pisimgi löök võib põhjustada ridva puru-nemise — väidetavalt on ritvu lõhkunud koguni rahe. Kalapüügirõõm võib kaduda, kui püüdja on pidevalt hirmul oma kalli ridva pärast ja peab sellega ümber käima nö. siidikinnastes.
Puuduseks on ka piiratud püügikaugus, võrreldes näiteks tava-teleskoobiga. Kui 10 m teleskoobiga saab 3 m sügavuses vees kalastada kuni 17 m kauguselt, siis 10 m stekkeriga saabki püüda vaid kuni 10 m kauguselt.
Väga pikk on püügiks ettevalmistumise aeg. Juba stekker-ridva enese töökorda seadmine võtab oma veerand tundi, aga kui lisada siia püügipaiga ettevalmistus jms, siis läheb vähemasti pool tundi ära.
Kaldaäärsed veetaimed segavad stekkeri kasutamist. Vees tuleb taimevaba rada ette puhastada, muidu hakkab ra-kendus taimedesse takerduma.
Puudusi on veelgi ja puuduseks on ka kõrge hind. 9 m stekker-ritv maksab 2478 krooni, see on keskklassi ritv ühe teles-kooposaga. 12,5 m hea klassiga ritv nelja teleskooposaga maksab 12 000 EEK-i, maailma parim ritv Milo 2001 maksab 53 000 EEK-i. Nii suured erinevused hindades tingib kvaliteedivahe, tippklassi ridvad tehakse käsitööna ja on tasakaalustatud, s.t., et näiteks ka 14,5 meetri pikkune ritv ei kisu kalameest vee poole, kuna ridva tagaosa on vastavalt ras-kustatud.
Eestis on teadaolevalt praegu stekkerritv 5 mehel, kõige pikem neist 12,5 m.



Selle kirjutise eesmärgiks pole ahvat-leda iga kalameest endale stekkerit soe-tama, pigem vastupidi — keskmisel tasemel tavaõngitsejal, keda eriti ei huvita oma püügioskuste lihvimine ja kes hooli ka võistlusõngitsemist, pole stekker-ridvaga ka suuremat peale hakata — tema vajadusi rahuldavad täielikult heiteõnged, kas siis rulliga või ilma. Seevastu õngitseja, kes soovib saada tippmeheks, peab enesele varem või hiljem ka stekker-ridva soetama. Stekker-ritv ei asenda lihtkäsiõnge ega ka rulliga heiteõnge, kuid ka need ei suuda teatavates püügioludes stekkerit asendada.

Toivo Reinpalu
Vladislav Korzhets