ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 19 sisukord:
» KALAMEHE KRAAM: Reklaamkirjutis gaasipõletitest ja külmikutest
» KALAKOTT: Rekordkoha, Kalastaja karikad 2000
» KOGEMUS: Rein Truumetsa landitasku
» PORTREE: Rein Truumets. Kirja pannud Vladislav Korzhets
» MEIE VETE KALU: Ahven. Matsalu lahe ahvena rändamisest. Leili Järv
» JUHTUM: Siin võttis ju nii hästi ahven... Aleksei Antiptsik
» KORD ON KORD ON KORD: Segasevõitu seadus. Raine Kalgre
» Kommentaar artiklile “Segasevõitu seadus
» PÜÜGIRIISTAD: Stekker-ritv. Toivo Reinpalu, Vladislav Korzhets
» Konks
» NIPID & NÕKSUD:
» Öine ujuvund
» Võrkude vannitamisest, Tõnis Tikka ja Aldo Ollik
» "Torpeedo", Heino Salumaa
» Veel ühest lõhelaste marja inkubeerimise võttest, Kalle Kroon
» PÜÜGIPAIGAD:
» Kalapüügist Keila jõel, Jüri Rohtla
» Haugipüügist Matsalus, Arved Kiisk
» Käsmu järv
» JUHTUMISED: Tiit Pregel, Kaido Krass
» IMPRESSIOON: Herbert Tsukker
» VÕISTLUSED: Ülevaade
» MÄLESTUSTERAAMAT/ ETNOGRAAFIA: Elu Siberis. Ronald Rüütel
» VEETAIMEDEST II. Helle Mäemets
» KUSKOHAST RAHA SAAB: Ühispank
» PAJAS JA PANNIL: Vene köök
» MAAILM: Kolmas reisikiri Lennukilt. Janno Simm
» Kanuumatkale... Kalle Hallik
» KAUPMEES: AS Jahipaun
 
Kommentaar artiklile “Segasevõitu seadus
Olen artikli autoriga täiesti nõus, et rannaküla alalise elaniku kalapüügiõiguse asendamine piiratud püügiõigusega ei vähenda püügisurvet kalavarudele. Loodetavasti annab piiratud püügiõiguse kohta käivatele küsimustele piisavalt vastuseid minu kommentaar seaduse järjekordsele muudatusele.
Teatavasti on Matsalu looduskaitseala näol tegemist linnukaitsealaga, kuhu lisalehtede nõude üheks kehtestamise põhjuseks on vajadus piirata kaitsealal viibivata inimeste hulka, kaitsmaks kaitsealal pesitsevaid linde liigse häirimise eest. Jõelõigud, kus kalapüüki Matsalu looduskaitsealal lisalehe alusel piiratud ulatuses lubatakse, on välja valitud just selle järgi, kus inimeste kohal viibimine linde vähem häirib. Lisaleht annab sisuliselt kaitsealal viibimise õiguse. Kindlasti arvestatakse lisalehtede kehtestamisel ka vajadust kalavarusid ülemäärase püügi eest kaitsta. Matsalu looduskaitseala jõed on ju samuti teada-tuntud head kalade kudepaigad. Alati on ju kõige lihtsam kehtestada üleüldine keeld, kuid lisalehtede kehtestamisel on siiski soovitud leida kompromissi, andes harrastuskalmeestele võimaluse Matsalu headel kalajõgedel õngitseda nii, et seejuures oleksid looduskaitsealal pesitsevad linnud võimalikult vähe häiritud ja kalavarud kaitstud. Seejuures on kehtestatud hind kalastuskaartidele, mille peab iga püügile minev harrastuskalamees endale nii või teisiti soetama ja sinna juurde kuuluvad ning püüki piiravad lisalehed on täiesti tasuta.
Käesoleval aastal on keskkonnaministeeriumil kavas moodustada töögrupp kalapüügieeskirjade põhjalikuks läbi vaatamiseks ja muutmiseks. Töögrupp kaalub laekunud ettepanekuid ning otsustab, mida tuleks eeskirjadest välja visata, mida juurde lisata ja mida parandada ning ümber sõnastada, et muuta juba ajast ja arust kalapüügieeskirjad ajakohasemaks ja kergemini mõistetavamaks. Seniks aga ei jäägi muud üle, kui soovida kalameestele kannatust, sest tõsi ta ju on, et edasiminek toimub küll aeglaselt, aga vääramatu järjekindlusega (vt Kalastaja nr 17 lk 39).

Ain Soome
Keskkonnaministeeriumi
kalanduse osakonna peaspetsialist





Kalapüügiseadus muutus taas

Alles see oli, kui möödunud aasta lõpus jõustus ulatuslik kalapüügiseaduse muudatus, millega muuhulgas nimetati “rannaelaniku püügiõigus” ümber “piiratud püügiõiguseks”. Seejuures viidi seadusesse sisse säte, millega piirati isikute ringi, kellel oli eelisjärjekorras õigus pretendeerida “piiratud püügiõigusele”. Eelistus anti mereranna ja veekogu ranna või kalda piires oleva kinnistu füüsilisest isikust omanikule. Kõik teised said “piiratud püügiõigust” taotleda alles siis, kui kinnistu omani-kest püügivõimalusi üle jäi. Taoline seadusemuudatus tekitas üksnes paksu verd “rannameeste” hulgas, sest “piiratud püügiõigusega” isikute ringi sattusid enamasti suvilate omanikud, kelle tegelik elukoht jääb rannast kaugele eemale. Samas jäi paraku “piiratud püügivahenditega püügiõigusest” ilma arvukalt neid isikuid, kelle kinnistud ei ulatunud veekogu ranna või kalda piiresse, kuid kes tegelikult elavad alaliselt ranna lähedal ja pärast rannaelaniku kalapüügiõiguse sisse seadmist piiratud arvu kutselise kalapüügivahendiga olid juba aastaid ka kala püüdnud.
Tekkinud olukorra lahendamiseks võttis Riigikogu käesoleva aasta alguses vastu uue seaduse muudatuse, mis jõustus 26. veeb- ruarist 2001. Uue seaduse kohaselt saavad eelisjärjekorras piiratud kalapüügilube taotleda lisaks mereranna ja veekogu ranna või kalda piires asuva kinnistu omanikele ka merega ning Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvega piirneva kohaliku omavalitsuse poolt piiritletud ala ala-lised elanikud. Juhul, kui saarel asuv omavalit-susüksus ei piirne merega, on keskkonnami-nistril õigus laiendada piiratud püügiõigust selle kohaliku omavalitsuse taotluses näidatud territooriumil elavatele alalistele elanikele. Seega anti merega ning Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvega piirnevatele kohalikele omavalitsustele õigus piiritleda ala, millel alaliselt elavatel isikutel on õigus “piiratud kalapüügiõigust” taotleda. Sisuliselt taastati endine olukord, kus kõigile merega piirnevate omavalitsuste, sealhulgas Eesti suuremate linnade alalistele elanikele laieneb õigus püüda piiratud arvu kutselise kalapüügi vahendiga, kui omavalitsus nii otsustab.

Tundub, et seaduse muutmisel on sellelgi korral jäänud kahe silma vahele asjaolu, et harrastuspüüdjate ja piiratud ulatuses kutseliste kalapüügivahenditega oma tarbeks kala püüdvate isikute kõrval, kellele võiks samuti laiendada harrastuspüüdja mõistet, peavad oma igapäevase leiva välja teenima ja oma pere ülal pidama ka rannapüügiga tegelevad kutselised kalurid. Tegemist on enamjaolt põliste rannakaluritega või nende järeltulijatega, kes on pea kogu oma teadliku elu elanud mereäärsetes piirkondades ja elatanud end kalapüügist, kes on end ettevõtjana kandnud äriregistrisse, kes on teinud püügivahendite soetamiseks suuri kulutusi ning kelle põhi-line sissetulek tänaseni tuleb rannapüügist kutselise kalapüügi vahenditega (mõrrad, võrgud, seisevnoodad jne). Kuna kalavarude olukord enamikes Eesti rannapiirkondades on ülepüügi tulemusena viidud madalseisu, ei ulatu kutseliste rannakalurite sissetulekud kaugeltki enam sellisele tasemele, mis võimal-daks kalapüügist muretult oma peret ülal pidada, rääkimata investeeringutest oma ettevõtluse arendamiseks. Põhjuseks on, et seda kala, mis peab andma rannakalurile sissetuleku, lihtsalt pole nii palju, et kõigile püüdjatele kindlustada toimetulek. Samas on mindud jällegi isikute ringi laiendamise teed, kes võivad oma tarbeks kalapüügil kasutada pii-ratud ulatuses kutselise kalapüügi vahendeid, olgugi, et just liig suur püüdjate hulk ja ülemäärane püüniste püügile asetamine on üks peamisi põhjuseid, mis on viinud kalavarud praegusesse seisu. Samas ei saa kuidagi unus-tada, et veel kümme aastat tagasi võis harrastuspüügivahenditega, milleks olid spinning ja käsiõng, edukalt oma tarbeks kala püüda, kuid nüüd tuleb juba appi võta võrgud ja mõrrad. Ilmselge on ka see, et sellise püüdjate hulga kontrollimine käib praegusel ajal riigile üle jõu. Seniks, kuni kala veel on, püüavad ja müüvad seda nii kutselised rannakalurid, kes maksavad seadusega ettenähtud riigimakse kui ka paljud “piiratud püügiõigusega” harrastuskalurid, kes aga paraku kalapüügist saadud tulu ei deklareeri. Oma harrastusest saadav tulu viib “piiratud püügiga” tegelevaid harrastuskalureid merele mitte kord nädalas, et oma perele toiduks kala püüda, vaid lausa iga päev, kui ilm vähegi lubab, tõstes püügikoormuse kalavarudele sellisele tasemele, mida varud paraku enam välja ei kannata. Kahjuks on levinud mentaliteet, et “pärast meid tulgu kasvõi veeuputus” ja see ei jäta järeltulevatele põlvedele enam võimalust kala püüda, sest kui pole kala, pole ka kalurit. Kord peab lõppema arusaam, et sotsiaalseid probleeme saab ja tuleb lahendada looduse piiramatu kasutamise arvelt, kuna veendumus, et kalava-rud on ammendamatud, ei pea paika.
Allakirjutanu on seisukohal, et seadusest peab kaduma “piiratud püügiõiguse” mõiste. Samuti peab olema selgelt sätestatud, kes on kutseline kalur ning kes harrastuspüüdja ning ainult sellisel juhul, kui kalavarud seda võimaldavad, võib anda harrastuspüüdjatele kasutamiseks piiratud ulatuses nakkevõrke ja põhjaõngejadasid. Kuna hobi eest tuleb ka maksta, peaksid harrastuspüügi võrguloa hinnad olema tunduvalt kõrgemad kui praegused kalastuskaardi hinnad, sõltuvalt kasutatavate püügivahendite püügivõimsusest. Praegu on need proportsioonid täiesti paigast ära, kus-juures kutselised kalurid maksavad praegu võrguloa eest sama palju kui “piiratud püügiõigusega” isikud.

Seaduse muutmisel ja selle alamaktide kehtestamisel on juhtunud veel üks äpardus, mis on tekitanud paljudele kalastuskaardiga harrastuspüüdjatele küsimusi ning vajaks siin-kohal selgitust. Nimelt möödunud aasta augustikuus kehtestati keskkonnaministri määrusega esmakordselt kalastuskaart lõhe- ja forellipüügiks. Lõhe- ja forellipüügi kalastuskaardi mõte oli see, et anda harrastuspüüdjatele võimalus püüda lõhet ja meriforelli Eesti mõningatel suurematel lõhejõgedel, kuhu juba aastaid on asustatud lõhe noorkalu ning kus vastavalt kalapüügieeskirjale võib keskkonnaminister kalastuskaardi lisalehe alusel piiratud ulatuses püüki lubada. Kuna idee leidis harrastuspüüdjate poolt sooja vastuvõtu, siis kehtestati ka edaspidiseks keskkonnaministri 29. detsembri 2000. a. määrusega nr 82 (avaldatud RTL 2001, 4, 33) lisaks teistele kalastuskaartidele ka erikalastuskaart lõhe- ja meriforellipüügiks kehtivusega üks ja kolm päeva, hinnaga vastavalt 100 ja 200 krooni. Keskkonnaministri 29. detsembri 2000. a määrusega nr 81 (avaldatud RTL 2001, 4, 32) piirati lõhe ja meriforelli kalastuskaartide müüki kalavarude kaitse eesmärgil aastaks 2001 Piri-ta, Jägala, Selja, Narva ja Valgejõele ning määrati nende kalastuskaartide arv, mis väljastatakse üheks päevaks eelpool loetletud jõgedele, kehtides koos lisalehega. Paraku ütleb kalapüügiseaduse paragrahv 11 lõige 9, et kalastuskaart kehtib kogu Eesti territooriumil. Nüüd, kui kehtestati kalastuskaart lõhe- ja meriforellipüügiks, mis oli mõeldud tegelikult ainult lõhe- ja meriforellipüügiks määratud jõgedele, laienes seaduse järgi selle kehtivusala üle kogu Eesti. Tekkinud on olukord, kus harrastuskalamehel, minnes me-rele spinninguga lõhet või meriforelli püüdma, tuleb soetada selleks vastav lõhe- ja meri-forellipüügi erikalastuskaart. Nii sooviti ühelt poolt lõhe- ja meriforelli kalastuskaardi kehtestamisega anda harrastuskalameestele täiendav võimalus jahtida headel lõhejõgedel ihaldusväärset “vetekuningat”, teiselt poolt aga kohustatakse teda nüüd ostma kallis lõhe-püügikaart ka lõhepüügiks merel, mis ei peaks olema siiski nõutav. Asjast aitaks hõlpsasti üle saada kalapüügiseaduse muudatus, mis sätestaks, et kalastuskaart kehtib kogu Eesti territooriumil, välja arvatud lõhe- ja meriforellipüügi erikalastuskaart, mis kehtib üksnes lõhe- ja meriforellipüügiks määratud veekogudel. Ülejäänud veekogudel võiks püüda lõhet ja meriforelli tavalise kalastuskaardi alusel. Kahjuks peab aga tunnistama, et seadusesse muudatuste sisse viimine on tänapäeval üks väga keeruline protsess, milleks kulub nii mõnigi kord väga palju aega.

Ain Soome
Keskkonnaministeeriumi
kalanduse osakonna peaspetsialist