ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 19 sisukord:
» KALAMEHE KRAAM: Reklaamkirjutis gaasipõletitest ja külmikutest
» KALAKOTT: Rekordkoha, Kalastaja karikad 2000
» KOGEMUS: Rein Truumetsa landitasku
» PORTREE: Rein Truumets. Kirja pannud Vladislav Korzhets
» MEIE VETE KALU: Ahven. Matsalu lahe ahvena rändamisest. Leili Järv
» JUHTUM: Siin võttis ju nii hästi ahven... Aleksei Antiptsik
» KORD ON KORD ON KORD: Segasevõitu seadus. Raine Kalgre
» Kommentaar artiklile “Segasevõitu seadus
» PÜÜGIRIISTAD: Stekker-ritv. Toivo Reinpalu, Vladislav Korzhets
» Konks
» NIPID & NÕKSUD:
» Öine ujuvund
» Võrkude vannitamisest, Tõnis Tikka ja Aldo Ollik
» "Torpeedo", Heino Salumaa
» Veel ühest lõhelaste marja inkubeerimise võttest, Kalle Kroon
» PÜÜGIPAIGAD:
» Kalapüügist Keila jõel, Jüri Rohtla
» Haugipüügist Matsalus, Arved Kiisk
» Käsmu järv
» JUHTUMISED: Tiit Pregel, Kaido Krass
» IMPRESSIOON: Herbert Tsukker
» VÕISTLUSED: Ülevaade
» MÄLESTUSTERAAMAT/ ETNOGRAAFIA: Elu Siberis. Ronald Rüütel
» VEETAIMEDEST II. Helle Mäemets
» KUSKOHAST RAHA SAAB: Ühispank
» PAJAS JA PANNIL: Vene köök
» MAAILM: Kolmas reisikiri Lennukilt. Janno Simm
» Kanuumatkale... Kalle Hallik
» KAUPMEES: AS Jahipaun
 
KORD ON KORD ON KORD: Segasevõitu seadus. Raine Kalgre


Talvel, teadagi, on kalamehel aega rohkem ja seetõttu võimalused mitmesuguse öeldu ja kirjapandu üle aru pidada.
Mõned kuud tagasi jõustunud Kala-püügiseaduse ja temaga lisana kaasneva Kala-püügieeskirja uus redaktsioon ei toonud kaasa sisuliselt midagi, mis igat masti kalameeste elu kergemaks oleks teinud. Nagu seadus sega-ne oli, nii ta ka jäi.
Kalastajas nr.15 avaldatud minu artiklile “Koolimäe oja” andis ajakirja samas numbris kommentaari kalanduse osakonna peaspetsia-list Ain Soome, kes soostus, et Koolimäe oja ja Harju maakonnas asuv Kurdlu oja on aastaringselt kalapüügiks suletud veekogude nimistusse kantud otstarbetult ja kuuluvad järgmisel eeskirjade redigeerimisel mainitud nimistust välja viimisele. Üllatusega avastasin, et selles osas midagi muutunud ei ole. Kas antud ja meedias kajastamist leidnud lubaduste täitmine kuulub ainult mälule toetumisele või pole Tiigrihüpe veel keskkonnaministeeriumini jõudnud, ei tea.

Enam kui kummaline on jutt ka sama kommentaari viimases lõigus, kus hr. Soome põhjendab kalastuskaardi lisalehe kunagist sisseseadmist vajadusega piirata püügikoormust või kaitsta häirimise eest näiteks linde. Igale vähegi loogiliselt mõelda suutvale ini-mesele peaks olema selge, et nii püügikoormus kui ka lindude häirimine oleks võrreldamatult väiksemad, kui keeluaegadel ja –kohtades üldse ringi ei kolistataks ja kala ei püütaks. Seega ei ole raske raha eest taoliste indulgent-side müümine üksikutele inimestele erandite tegemiseks sugugi mitte eetiline seadusesäte, rääkigu asjaosalise ametkonna spetsialistid, mida tahes. Mida arvata näiteks, kui valeraha valmistamist keelustavas dokumendis leiduks järgmine lause: Rahandusminister võib lubada trükkali tegutsemisloa lisalehe alusel pii-ratud ulatuses…? Nii lause kui riigi lõppu võib ehk aimata.

Rannaküla alalise elaniku kalapüügiõiguse asendamine piiratud püügiõigusega on püügisurve vähendamise seisukohalt absurdne. Oma artiklis “Kalapüügiseaduse muudatustest” Kalastajas nr.18 lk. 23 põhjendab hr. A.Soome vajadust selle järele asjaoluga, et kutselise kalapüügi vahenditega püüdvate isikute arv olevat paisunud ülemäära suureks, püügile asetati pahatihti lubatust suurem arv püügivahendeid ja lõppkokkuvõttes püüdis suur osa rannaelanikke kala hoopis müügiks.
Kas uus seadus muudab midagi paremaks? Ilmapealgi mitte, sest nüüd tohivad püügiloa omandamiseks avaldused esitada ka kõik kinnistusse kantud suvilate omanikud, elagu nad siis Tallinnas, Paides või Põlvas! Kui seadus-andjad ja eelkõige selle eelnõu koostajad suvatseksid kokku lugeda põliste rannatalude ja suvilate arvu, neid omavahel võrrelda ja äratundmisele jõuda, et järjekordselt on astutud sügavale ämbrisse, siis oleks asi seegi. Aga ei ole Eestimaal vist rannakalurit, kes ei mõistaks, et astutud on teadlikult ehk nagu ütles üks vana rannataat – nii loll ikke inimene olla ei saa! Siinjuures on enam kui kummaline asjaolu, et mandrimehed, kelle rannas asuv suvepesa on kantud kinnistusse, taotlevad inimlikust defitsiidiahnusest ajendatuna tingimata luba püügiks kolme võrguga ja sama küla ehk paarsada aastat tagasi püstipandud talus elav põline järeltulija peab leppima ühe võrgu loaga, sest maade mõõtmiseks vajaliku raha puudumise tõttu ei ole ta seni saanud oma talu kinnistusse kanda. Nii siis elabki vaba rannamees kauaoodatud vabal maal, aga patisaks käib suve jooksul oma kolme võrguga merel ehk vaid mõne korra.

Teiseks oleks huvitav kuulda, mis imeväega keelab uus seadus sellest krooniliselt mittekinnipidavatel inimestel asetada püügile lubatust rohkem püügivahendeid ja millega tagatakse kontroll püüdjate üle, keda üle kogu riigi ilmub veekogudele mitmeid kordi seni- sest rohkem, kui isegi praegu on seadusesilm küündimatu?

Kolmandaks tahaks teada, kuidas seadus lõpetab ära piiratud püügiõigusega püüdjate poolt kala müümise? Kas käesoleva aasta suvel on kõik rannakauplused ja sisemaa poed korralikult varustatud sama päeva hommikul veest võetud ja värskusest säravate ahvenate, siigade, lestade, kohade ja latikatega? Või võib sealt endiselt leida külmutatud või kolme päeva vanuseid ligaseid räimi? Kui kalamehel mõnel korral suve jooksul juhtub olema tõepoolest korralik saak, mis ületab tema pere vajadused, siis mida peab näiteks paarikümne kilo siiaga tegema oma tahtest sõltumatult töötu olev rannamees? Kas maasse kaevama, jooksma kott seljas ilma peale kingitusi tege-ma või sigadele keetma? Miks seadus üleüldse keelab viletsatel rannamaadel valdavalt vaeselt elaval rahval omapüütud kala müüa? Ka probleemides sipleval valitsusel oleks rahulikum, kui vähemalt mingi osa rahvast, näiteks pensionäridest ja töötutest randlased, oma eluga kergemini toime tuleks. Siinkohal ei ole mõtet hakata pareerima nn. euronõuetega, sest värskemat kala kui seda saavad rannas paate ootavad kalavastalised, lihtsalt ei ole ja kui suvitajad või kohalikud mammid teavad, et rannast on võimalik kala osta, siis puudub ka hirm, et kala võiks hukka minna.
Rahul oleks tõeliselt värskest kalast lugu pidav rahvas ja kuigipalju kergem ka elu rannameestel. Las söövad välismaalased pealegi kutseliste kalurite poolt püütud kala, aga ka oma rahva suu ei ole loodud ainult konservide söömiseks.
Kui valitsus kardab ilma jääda tulumaksust, siis see on asjatu, sest rannamees oma paari võrgu, püügiga kaasnevate kulutuste ja kala suhteliselt madala hinna tõttu ei teeni ka paari-kolme suvega summat, mis ületaks aastast tulumaksuvaba miinimumi. Seda muidugi juhul, kui ta talitab kooskõlas seadusega. Viimase rikkumist aga ei taga ka kalade müügikeeld ega muu seadusest tulenev randlaste ahistamine.

Lõpetuseks tahaks tuua Kalapüügieeskirjast veel ühe näite.
Kalade alammõõte ja kaaspüüki käsitleva IV –nda peatüki 17. punkti alapunktist 1 on lugeda kaaspüügi kohta sõna-sõnalt järgmist: 1) alamõõdulist kala: - räime ja kilu – kummalgi liigil kuni 15% a r v u l i s e l t (minu sõrendus – R.K.) selle liigi saagist. Kui kilu või räime osa nende kogusaagis on 10% või vähem, siis antud piirang kehtib ainult selle liigi suhtes, mille osa saagis on 90% või enam.
See kahelauseline alapunktimonstrum on minu arvates kõige imetlusväärsem näide selle kohta, milline üks haritud inimeste poolt koos-tatud seadusesäte ei peaks olema. Rääkimata sisulisest totrusest, mis teeb võimatuks seaduse täpse täitmise, on mainitud alapunktil ka see iseäralik omadus, et teda ei ole võimalik meelde jätta, kuna selle hilisem tuletamine loogilise mõtlemise teel on vähemalt minu tagasihoidliku hallolluse hulga juures võimatu. Katseta ka, kallis kalamees!
Kui olen loodetava kommentaari läbi lugenud ja toimetus lubab, siis ehk jätkan.