ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 19 sisukord:
» KALAMEHE KRAAM: Reklaamkirjutis gaasipõletitest ja külmikutest
» KALAKOTT: Rekordkoha, Kalastaja karikad 2000
» KOGEMUS: Rein Truumetsa landitasku
» PORTREE: Rein Truumets. Kirja pannud Vladislav Korzhets
» MEIE VETE KALU: Ahven. Matsalu lahe ahvena rändamisest. Leili Järv
» JUHTUM: Siin võttis ju nii hästi ahven... Aleksei Antiptsik
» KORD ON KORD ON KORD: Segasevõitu seadus. Raine Kalgre
» Kommentaar artiklile “Segasevõitu seadus
» PÜÜGIRIISTAD: Stekker-ritv. Toivo Reinpalu, Vladislav Korzhets
» Konks
» NIPID & NÕKSUD:
» Öine ujuvund
» Võrkude vannitamisest, Tõnis Tikka ja Aldo Ollik
» "Torpeedo", Heino Salumaa
» Veel ühest lõhelaste marja inkubeerimise võttest, Kalle Kroon
» PÜÜGIPAIGAD:
» Kalapüügist Keila jõel, Jüri Rohtla
» Haugipüügist Matsalus, Arved Kiisk
» Käsmu järv
» JUHTUMISED: Tiit Pregel, Kaido Krass
» IMPRESSIOON: Herbert Tsukker
» VÕISTLUSED: Ülevaade
» MÄLESTUSTERAAMAT/ ETNOGRAAFIA: Elu Siberis. Ronald Rüütel
» VEETAIMEDEST II. Helle Mäemets
» KUSKOHAST RAHA SAAB: Ühispank
» PAJAS JA PANNIL: Vene köök
» MAAILM: Kolmas reisikiri Lennukilt. Janno Simm
» Kanuumatkale... Kalle Hallik
» KAUPMEES: AS Jahipaun
 
MEIE VETE KALU: Ahven. Matsalu lahe ahvena rändamisest. Leili Järv


AHVEN
Perca fluviatuilis L.

Ka ahvenas, ahunas, ahun, ahnik, ahnes, vops.
Saksa k. Barsch; inglise k. perch; soome k. ahven;
rootsi k. abborre; läti k. asaris; vene k. okun.


Ahven on luukalade klassi kuuluva pärisluuste alamklassi kuuluva ahvenlaste seltsi kõige laialdasemalt levinud liik. Tema küllaltki kõrgel, külgedalt kergelt kokkusurutud, vanematel isenditel “küürakal” kehal eristame selgesti 5-9 tumedat risttriipu. Selline kehakuju on ahvenale ainu-omane ning aitab teda kergesti ära tunda teiste liikide, s.h. ka teiste ahvenlaste, hulgast. Seljauim koosneb kahest eraldatud osast, millest eesmise uime tagaosas paistab selgelt silma must laik. Ahvena värvus varieerub väga laias ulatuses ja sõltub otseselt tema elupaiga omapärast. Nii võib liivase põhjaga kivide- ja vähese taimestikuga meres olla ahven kahvatukollase põhitooniga, samal ajal on üldtuntud rabaahvena praktiliselt mustjaspruun põhivärvus. Kõige kontrastsemad on taimestikurikkas tumeda põhjaga veekogus elavate ahvenate värvid: keha on tal siis tavaliselt värvunud kollakasroheliseks; tumedalt seljalt saavad alguse külgedel kontrastselt eristuvad tumedad ristitriibud; seljauime esiosa on hallikas, tagumine osa rohekas; rinnauimed on kollasetoonilised; kõhu-, saba- ja pärakuuimed ereoranzhist kuni punaseni.
Sageli eristatakse ühes ja samas järves elavatel ahvenatel kahte erinevat vormi: järve- ehk tüüpilisi ahvenaid ja rooahvenaid. Eestis on seda tehtud meie kahes suuremas, Peipsi-Pihkva ning Võrtsjärves. Ahvena roovorm erineb tüüpilisest oma tumedama, kuid samas eredama värvuse, elupaiga, toidu, sigimisaja ning kasvutempo poolest. Meres ela-vatel ahvenatel erinevaid vorme ei ole võimalik eristada, küll aga erinevad nad magevees elavatest ahvenatest paljude näitajate poolest, näiteks kiirem kasvutempo ja erinev toidusedel, samuti pisut kõrgem viljakus. Kuna morfomeetrilised näitajad ei erine erinevates elupaikades ela-vatel vormidel üksteisest olulisel määral, siis ei pea paljud kalateadlased nende eristamist õigeks.
Varasematel aastatel kuulsin sageli vanemate kalurite suust lugusid “ahvenakuningatest” - suurtest eredalt kuldseks värvunud kaladest, kes pidavat pärimuse kohaselt olema parvejuhid. Alguses pidasin selliseid kalu Ameerikas levinud kollaseks ahvenaks, kes mingil põhjusel sattus meie vette. Asja lähemalt uurides aga selgus, et tegemist on hoopis vanuse kasvuga ainevahetuses tekkinud häiretest, mille tulemusena soomustes leiduva hüa-liini tootmine on häiritud. See põhjustab ka teistel liikidel, näiteks vanadel nurgudel, esinevat kuldset alatooni.


Ahvena levila (areaal) on väga suur ulatudes läänes Briti saartest kuni idas Kolõmani. Euroopas puudub ahven vaid Pürenee ja Apenniini poolsaaartel ja Skandinaavia põhjaosas. Aasias ühtib leviku lõunapiir kõrgmäestike tsooni põhjapiiriga. Põhjapiiriks ahvena levikule on Arktiline ookean. Eestis leidub ahvenat enam kui 96% järvedes, kõigis vooluvetes ja kõik-jal kogu rannikumere ulatuses. Ka meie naaberaladel on ta tavaline.
Ahvenat peetakse suhteliselt paigalise eluviisiga kalaks, kes on vajadus korral võimeline ette võtma ka suhteliselt pikki ja kiireid rändeid. Tänu laiale ökoloogilisele amplituudile asustab ahven vee-kogudes peaaegu kõiki biotoope: merest kuini rabajärvedeni välja. Nooremad ahvenad hoiduvad tavaliselt parvedesse, eelistades esimesel elusuvel avavett. Ühe- ja kaheaastased hoiduvad juba rohkem taimede ja muude varjepaikade lähedusse. Mida suuremaks muutub röövtoidu osakaal, seda üksiklasemaks muutub ahvenate eluviis. Viie-kuueaastased ja vanemad ahvenad on juba põhimõtteliselt erakliku eluviisiga ning kogunevad parvedesse veel üksnes kudeperioodil. Vanemad ja suuremad ahvenad hoiduvad enamasti sügavamatesse veekogu osa-desse. Meres hoidub ahven tavaliselt rannavette ja sügavamalt kui 10 m teda naljalt ei leia. Meres elav ahven eelistab elupaigana väiksemaid lahesoppe, mis on kaitstud otseste tuulte eest. Nii palju kui ahvena puhul talvitumisest üldse juttu saab teha, koguneb noorem ahven selleks parvedena kaldatsooni, vanem aga otsib, eelistatult ükshaaval, üles sügavamad augud.


Ahven saab suguküpseks suhteliselt varakult: meres pisut varem, magevetes hiljem. Reeglina on suguküpsuse saabumine seotud rohkem kasvu kui vanusega. Nii on riimvees ligi 60% kaheaastastest isastest ahvenatest juba suguküpsed ja kolmeaastastest praktiliselt 99%. Mage vetes on kaheaastastest suguküpsed vaid üksikud kiiremakasvulised kalad. Emaste suguküpsus saabub isastest keskmiselt 1-2 aastat hiljem. Sugupoolte vahekord on summa summarum 1:1, kusjuures väiksemate ahvenate hulgas on kudeparves ülekaalus isased ja suuremate ahvenate hulgas emased kalad.
Ahvenate kudeaeg jõuab kätte kui vesi on soojenenud 8º-10ºC. Esimesena tulevad kudema suuremad/vanemad kalad, väiksemad/nooremad koevad hiljem. Koelmutele saabuvad isased pisut varem ning viibivad koelmutel ka kauem kui emased, kes lahkuvad koelmult kohe pärast kudemist. Tegemist ei ole aga mitte mingil määral lõimetishooldega, vaid sellega tagatakse maksimaalne marjaterade viljastamise tõenäosus. Samuti võtavad niimoodi ühe emase marja viljastamisest osa mõnikord mitukümmend isast. Kui vaadelda ahvenate kudemist erinevate elupaikade kaupa, siis algab kudemine ajaliselt varem meres, jätkub jõgedes ja seejärel alles jõuab aeg järvedes elavate ahvenateni. Pikaajaliste fenoloogiliste vaat-luste põhjal algab keskmistel aastatel ahvena kudemine merelahtedes 10.-15. aprilli paiku Väinameres ning kestab, sõltuvalt vete soojenemisest, kuni juuli algu-seni Soome lahe idaosa avatud lahtedes. Magevetes jõuab ahven kudemisega ühele poole tavaliselt mai lõpuks. Kõige hilisem jooksva niisaga isane ahven re-gistreeriti Toilas 1944.a. augustis. Koelmuks sobivad ahvenale kõik marjalindi kinnitusvõimalusega paigad: eelistavad nad siiski kive ja taimi, sageli koevad nad ka mõrra kinnitusvaiadele jne. Koelmute kohale jääb maksimaalselt 1,5 m paksune veekiht, vaid harvadel juhtudel on see paksem. Ahvena puhul on oluline, et marjalint jääks ujuvasse asendisse. See tagab kogu inkubatsiooni vältel hea varustatuse hapnikuga. Ahvena mari on kaitstud halvamaitselise limalindiga ja seetõttu kahjustavad marjaõgijad (kiisad, ogalikud, ka ahvenad ise) seda väga harva.

Ahvenate absoluutne viljakus suureneb, nagu kaladel ikka, koos mõõtmete kasvuga. Suurimaks absoluutseks viljakuseks loendasin 1988.a. Puises (Matsalu laht) 42cm (täispikkus ninamikust sabauime lõpuni) emasel ahvenal 332 500 marja-tera. Seevastu suhteline viljakus (marja-terade arv kehakaalu grammi kohta) on suurem just väiksematel kaladel. Küps mari võib moodustada ahvena kehakaalust umbes kolmandiku.
Ahvena mari vajab arenguks keskmiseli 160 kraadpäeva. Seega sõltuvalt veetemperatuurist kooruvad ahvena vastsed marjaterast 4-21 päeva jooksul. 4-6 mm pikkune vastne on kohe peale koorumist aktiivne ja alustab hoogsalt toitumisega. Esimeseks toiduks on vastsetele väikesed keriloomad, mis suuruse kasvuga asenduvad hiljem zooplanktoni ja -bentosega. Valdavalt teise eluaasta alguses, s.o. pikkuses 6-9cm, hakkavad ahvenad kasutama röövtoitu, mille osakaal järjest suureneb. Pidurdumatu söödikuna ei põlga ahven aga ka mitte kunagi edaspidi ära ei planktereid ega põhjaloomi. Olen leidnud ahvenate magudest ka päris korraliku suurusega kive, oksa- ja plastmassi tükke ning isegi mere poolt lihvitud klaasikilde. Ahven kahjustab olulisel määral teiste kalade marja. Pärnu lahe maikuistes analüüsides leidsin rohkem kui kolmandikus ahvenate magudes räime marja. Ahvenatele on iseloomulik ka kannibalism, s.o. oma liigikaaslaste õgimine.
Ahvena kasvutempo on aeglasevõitu ja sõltub konkreetse veekogu toitumis-tingimustest. Kõige kiiremini kasvavad ahvenad Peipsi-Pihkva järves ja seejärel riimvetes. Kiiremakasvulised on Väinameres (Muhu väinas) elavad ahvenad, mis tänu oma madalusele on hästi läbisoojenev ja laia toiduspektriga. Siinne veetemperatuur ulatub aastas keskmiselt 95 päeva jooksul üle 15ºC. Kõige kiire-mini kasvavad ahvenad esimesel eluaastal. Hea kasvutempo säilub kolmanda-neljanda eluaastani ja aeglustub koos suguküpsuse saabumise ja röövtoidule üleminekuga. Emased kasvavad isastega võrreldes pisut kiiremini ja nende keskmine kaal samas pikkuses on samuti pisut suurem Suurim registreeritud ahven oli L. Bergi poolt mõõdetud 4,75 kg raskune emane kala. Meie vete rekordahvenad jäävad tavaliselt pikkusega poole meetri ja kaaluga paari kilo kanti. Tänu järjest intensiivistuvale püügile on tänaseks jäänud aga juba ka 35-40cm pikkused ahvenad haruldasteks, sest kala püü-takse enne vanaks saamist välja. Nii olid 80ndatel aas-tatel päris tavalised 8-12-aastased ahvenad. 90ndate lõpus aga võis haruharva mõõta ahvena vanuseks 7-10 aastat. Maksimaalse vanuse, mida olen ahvenal mõõtnud, oli 1989.a. Matsalu lahest mailidega püütud emasel kalal ja see oli 15 aastat. Kirjanduse andmetel on vangistuses elanud vähemalt üks ahven ka 25 aastaseks, olles oma surma hetkel vaid 46cm pikk ja kaaludes 1,86kg.

Ahven on tuntud oma heamaitselise liha poolest ning on seetõttu tunnustatud nii töönduslikus- kui ka sportlikus kalapüügis. Ahvena populaarsust soodustab veelgi tema aastaringne püütavus ja seda praktiliselt kõigi meil kasutatavate püünistega. Ahvena näol on tegemist nn. dieetkaladega, kelle liha sisaldab väga vähe rasvu. Ahvena üldkaalust on võimalik toiduks tarvitada 49% ja liha omastatavus inimorganismis on 68%. Viimasel aastakümnel on ahven kujunenud tähtsaks eksportartikliks, mis on viinud selle kala hinna väga kõrgele ja seeläbi stimuleerinud püügiintensiivsuste kasvu kalavetel. Samal aja-vahemikul on aga saagid vähenenud mitmekordselt ning ahvenavaru nii meres kui magevees on paikkonniti langenud allapoole bioloogilise taastootmisvõime piiri. Sellest tingituna on viimasel neljal aastal tehtud hulgaliselt püügipiiranguid ahvenavaru kaitseks.