ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 18 sisukord:
» KALAKOTT: Kirjad, pildid,rekordlkalad ja kalatabel
» JUUNIOR: Poistelaager Roolandist kirjutab Toomas Sepp
» KORD ON KORD ON KORD: Kalapüügiseaduse muudatustest. Ain Soome
» Kalastuskaart 2001. Endrik Tõnsberg
» MUREMEELI: Ahven saab kaigast
» Ikka Sindi Paisust. Ralf Mae
» EESTI VETE KALU:
» Vimb. Vaike Erm
» Jõeforell: Lõhelaste toidubaasi rikastamisest. Kalle Kroon
» Emakala
» KUTSELISE KALAMURE: Võrk varna, sump sisse!? Endrik Tõnsberg
» KALADE SÖÖGILAUD: Sääsetõuk
» TALIPÜÜK:
» Püügist põiklandiga
» Veel veidi "sortsist". Vladislav Korzhets
» NIPID JA NÕKSUD: Propelleriga jõejää alla. Hoovaga marmõss. Lutsupüügi trikke. V.K.
» JUHTUMISED: Timo Rahnel, Raine Kalgre, Vladislav Korzhets
» IMPRESSIOON: Kolm etüüdi. Herbert Tsukker
» PAJATUS: Enn Mironov
» MÄLESTSTERAAMAT/ETNOGRAAFIA: Elu siberis. Ronald Rüütel
» VEETAIMEDEST: Helle Mäemets
» VESTE: "Ohver" Raine Kalgre
» KOLE LUGU: "Kurbmäng Pühajärvel" Jaan Tangsoo
» VÄÄRISAUTO: Xedos 9. Hanno Kask
» KALASEIKLUS: Saltstraumen 2000. Ralf Mae
» REKLAAMUUDISED: Okuma, Ron Thompson, Scierra
» RISTSÕNA, ANEKDOODID: Kaido Krass
 
KALASEIKLUS: Saltstraumen 2000. Ralf Mae
2000. aasta oktoobri alguses korraldas Kalastaja taas kalastusretke Põhja-Norrasse, Saltstraumenisse. Kas mängis oma osa eelmise aasta reisikiri Kalastajas, vajadused uute ja teravate kalastuselamuste järele või on Eestis kala tõesti nii väheks jäänud, et seda 1600 kilomeetri taha püüdma sõita tuleb, raske öelda. Igatahes oli huvi kõnealuse reisi vastu nii suur, et kohad praktiliselt juba juunis-juulis reserveeritud olid.







Reis algab
5. oktoobri hommikul kogunes Piritale kaupluse Kalastaja juurde kuusteist kalahullu, kel kõigil Norra ookeaniveed ning suured kalad silme ees. Pärast varustuse pakkimist (seda kogunes lõpuks terve kärutäis) ning pildistamist istuti bussi ja reis algas.
Võrreldes möödunud aastaga ei sõitnud me sel korral laevaga Rootsi, Kappelskäri, vaid aja kokkuhoiu mõttes hoopis Helsingisse ning sealt mööda maismaad, läbi Oulu ja Kemi ümber Botnia lahe Rootsi, kus ületasime ka polaarjoone. Peatusi tegime kas tanklates või iga kahe-kolme tunni tagant, mille sisse jäid ka kehakinnitamispausid. Viimaste tarvis oli Hanno küpsetanud ahjus mitu suurt kamakat liha, mis reisiliste poolt koos leiva, salati ning lõuatäie kangemaga kiiresti nahka pisteti. Pikk ja küllaltki väsitav bussisõit oligi reisi ainus asi, mis meestes tea-tavaid pingeid tekitas (aga kes oleks võimeline vabalt 1600 kilomeetrit järjest istudes läbima?), kuid see unustati hiljem kohale jõudes kiiresti. Igavuse peletamiseks visati nalja või ühte teist asja, vaadati videot või tukuti niisama.

Midagi neis mägedes on...
Pärast Norra piiri ületamist (mis toimus taas kuidagi märkamatult – piiri, nagu seda oleme harjunud ette kujutama meie, justkui polnudki) kulges tee juba mägede ja fjordide vahel. Järjest avanevad vaatepildid olid vaatamist väärt – kümnete meetrite kõrguselt langevad mägiojad, lumised, udusse mähkunud mäetipud, teega kõrvuti kulgevad kristallselge veega kärestikulised jõed... “Midagi neis mägedes on”, arvas Hanno, kui hakkasime Saltstraumenisse jõudma ning möödunud korrast tuttavad mäetipud juba tükk aega paistnud olid, aga tee looklemise tõttu mägede vahel sugugi lähemale ei tahtnud liikuda. Midagi niisugust, mis kusagile sisse pidama jääb ning hiljem tagasi kiskuma hakkab, on selles karmis looduses tervikuna, lisaksin juurde mina. Just see sõnulseletamatu miski annab sealsele loodusele kordumatu Põhjamaa ilu, nagu seda nimetatakse, ning muudab inimesed just niisugusteks, nagu nad on – oma loodust ja keskkonda kohati lausa fanaatiliselt hoidvateks ja armastavateks.
Teise reisipäeva pärastlõunal jõudsime lõpuks reisi sihtpunkti, Saltstraumenisse.



Harrastuskalamehe paradiis
Kes nimetatud kohast veel midagi kuulnud ei ole, neile siinkohal informatsioo-niks, et tegu on muidu täiesti tavalise Norra väikelinnaga, mis asub paarsada kilomeetrit polaarjoonest edasi. Tavalise väikelinnaga, kui mõningad asjaolud välja arvata. Näiteks see, et koht tõmbab igal aastal justkui magnetiga kokku kalaturiste üle kogu maakera (koha “müügivõimest” annab tunnistust fakt, et turismihooaja kõrghetkel, maist juulini, on vaatamata sellele, et hinnad võrreldes oktoobriga oluliselt kõrgemad on, majutuskohti ning paate praktiliselt võimatu saada, sest need on ette reserveeritud juba jaanuaris) ning et paika reklaamitakse kui harrastuskalamehe paradiisi (sadamakailt vette kiigates avaneb tõepoolest käsi värisema panev ning püügivahendi järele ületama-tut vajadust tekitav vaatepilt – vesi on õrnrohekassinistes toonides kristallselge, erinevates veekihtides toimuv on põhjani näha ja kes seal kõik ringi ujuvad... Te ei taha seda teada. Kalakasvatustele antakse igatahes silmad ette!), samuti see, et Saltstraumenis asub maailmakuulus ning tugevaim tõusust ja mõõnast põhjustatud püsihoovus (tekkivate hii-gelkeeriste tõttu kutsutakse kuulsa Saltstraumeni silla all toimuvat ka maelströmiks, mida merendusinimesed nimetavad ka “vajuvaks veeks”), mis kuue tunni jooksul kannab 400 miljonit kuupmeetrit ookeanivett läbi 150 meetri laiuse fjordikaela fjordi, et sealt sama aja pärast taas väljuda. Põhjus, miks tekivad keerised (suurimate läbimõõt võib ulatuda paarikümne ning sügavus kümnekonna meetrini) ja “vajumine”, on lihtne: fjordi kitsaim koht, nn. “kael”, on veepinna poolt vaadatuna kitsam kui põhjast, mistõttu alt pääseb meeletu jõuga end kaelast läbi pressiv veemass läbi hõlpsamini, hakates pealmisi veekihte sõltuvalt vee all asuva-test takistustest endaga kaasa kiskuma ning hiljem, juba veidi rahunenuna, ka keerutama. Sellisel kujul avalduva loo-dusjõu kõrval tundub inimene oma toimetamistega lihtsalt tühisena.

Esimesed kalad Saltstraumenist
Pärast majutumist mugavatesse majakestesse (igas on WC, dušš, teler, külmik, kaks magamistuba ning üks suur elutuba, mille ühes nurgas toimub ka toiduvalmistamine, lisaks on kompleksis veel ka eraldi ruum kalade fileerimiseks ning spetsiaalne külmutusruum), proviandi jagamist ning elamise sisseseadmist, siirdusime Hannoga fjordi vastaskaldal asuvasse sadamasse, täpsustamaks paatidega seotud üksikasju ning hankima tõusude-mõõnade plaani (kogu kalastamine käib vastavalt sellele, kas veemass on fjordi sisenemas või sealt väljumas). Naastes avastasime, et suurem osa rahvast on juba värisevi käsi kala püüdma siirdunud ning kui meiegi vee äärde läksime, leidsime seltskonna spinningutega saidat jahtimas, esimesed kalad juba kottigi pistetud. Tegelesin parajasti meeste “lohutamisega”, et järgnevatel päevadel nii pisikesi püüda ei viitsigi, kui äkitselt kaardus üks spinning aukartustäratavalt looka ning vee all alustas võitlust tõsisem elukas. Paari esime-se minuti jooksul ei ilmnenud kala väsimisest erilisi märke, pealegi mängis oma osa ka tugev voolus, kuid peagi hakkas kalamehe tahtmine peale jääma ja kõrvalseisjate õpetussõnade ning valjuhäälne kiibitsemise saatel sikutati kalda äärde ning tõsteti veest korralik tursk pikkusega kuus-seitsekümmend sentimeetrit. Esi-mene tõsisem elamus ning õhtune pannikala oli käes. Tabati veel pisemaid saidasid, kuni mõõn lakkas, algas tõus ning õues hakkas pimenema. Siirdusime majadesse süüa tegema ning valmistuma tõsisteks “tööpäevadeks”.

Esimene püügipäev
Pärast kerget hommikusööki suundusime fjordi vastaskaldal asuvasse sada-masse, kuhu aga kokkulepitud ajast va-rem kohale jõudsime – lootsime rutemini püügile saada. Paraku pidime tõdema, et kui ikka kindlaks ajaks kokku sai lepitud, siis enne seda ükski norralane ennast kohale vedada ei viitsi. Paate oodates ei pidanud meestel närvid vastu ning kalastamisega tehti algust juba kai pealt. Tulemus ei lasknud end oodata – teiste hulgas õnnestus püüda kala, kes oli kahtlaselt merikuradi moodi. Nende päevade ainsaks merikuradiks see jäigi (tegelikult tu-leks seinale suur punane rist teha, sest harilikult elutsevad merikuradid sügaval ookeanis ning Norra mõistes madalasse vette, alla 50 meetri, juhtuvad haruharva), küll aga tragiti kai pealt välja erineva suuruse ja värvusega meritähti.
Varsti saabus ka paadilaenutaja ning pärast instruktsioonide ärakuulamist (kuhu on lubatud minna ja kuhu mitte, ning et kõik kalastajad on vee peal omal vastutusel) istusime kaatritesse ning suundusime püügikohtadele. Ilm oli soojemapoolne, kergelt pilves, aeg-ajalt piiluva päikesega, puhus vaikne tuul – mõnusaks kala-püügiks justkui loodud.
Algatuseks otsustasime õnne proovida kohtadest, mis ka möödunud aastal häid tulemusi andsid. Kala tuli hästi, kuid põhisaagi moodustasid suhteliselt väikesed saidad ja tursad – kuni paarikilosed. Kui Eesti mõistes on selline kala ilus saak, siis võttes arvesse Saltstraumeni kalarikkust (Saltfjordis ei ole kümnekiloste ja suuremate tursaliste tabamine mingi haruldus), olime seni ikkagi “lapsetapmisega” tegelenud. Seetõttu otsustasime kohta vahetada ning suunduda pisut eemal asuvasse fjordisoppi, veepinnast praktiliselt püstloodis tõusvate kaljude alla – seda kohta oli enne Tallinnast lahkumist soovitanud meile Agur, kellega möödunud aastal samas kohas koos sai käidud, kuid kes aja mittesobivuse tõttu seekord Saltstraumeni-reisi omal käel kaks nädalat varem oli ette võtnud (vahemärkusena olgu siinkohal öeldud, et Aguri seltskonnal õnnestus tabada ka kasskala, kes meil kahjuks saamata jäi). Võib öelda, et suuresti just tänu Agurile kujunes meie paatkonna kalastusretk selliseks, nagu ta oli, ja siin-kohal olgu talle “eelluure” eest tänusõnad edasi öeldud.
Pärast mõningaid otsinguid leidsime koha, kus kala ebatavaliselt hästi võttis, kuid kuhu tirgud järjest kinni jäid – paadis oleva kajaloodiga tegime kindlaks, et tegu on veelause järsakuga, kus põhi tõuseb järsult kaheksakümnelt meetrilt kahekümnele. Edaspidi sealt kohast üle triivides olime ettevaatlikumad, kuid lante jäi sinna üksjagu. Millegipärast armastasid suured kalad aga just selle astangu ees ringi kulgeda, seega oli nende sealt püüdmine seotud küllaltki suure riskiga – vähimgi väljakerimisega viivitamine põhjustas tirgu kinnijäämise. Samas oli hasart nii suur, et riskimata kah ei saanud olla – äkki... – Saltfjord tundus Läänemerega harjunud eestlase silmis sama sügav ja hämar nagu meie kujutlusvõime. Õli va-las tulle ka asjaolu, et aeg-ajalt andis kajalood märku niisugustest elukatest, mida suuruselt võinuks vabalt allveelaevaks pidada.
Tõusu-mõõna vaheldudes olime sunnitud poole päeva paiku taas püügikohta vahetama. Pärast väikest otsimist avastasime ühe kindla kaljualuse, kus tursalisi hakkas otsa suhteliselt harva, ent see-eest võttis seal suurepäraselt meriahven – kala, mida vähemasti mina enne tabanud ei olnud. Kuigi sügavust polnud peaaegu ollagi, "vaid" kahekümne meetri ringis, oli rõhuvahe pinnavee ja põhjakihtide vahel siiski sedavõrd suur, et pinda jõudnud ahvenapoistel ujupõis kurku või koguni suhu oli tunginud ning silmad naljakalt punnis olid, eendudes mõnikord peast isegi kuni sentimeetri jagu. Meriahvena konksu otsast vabastamine on küllaltki tülikas, kuna ta on täis igas suunas kõikvõimalikke tera-vaid ja kõigele lisaks veel ka mürgiseid ogasid – kui end väga palju torkida, läheb käelaba ebameeldivalt paiste ning on valulik. Sel puhul aitab sellesama ahvena silma vedelikuga torkekohtade hõõrumine (norrakate tarkus) – nii paistetus taandub.
Korduvalt jäi otsa juba möödunud aastast tuntud “meripurasid” ning nende vabastamine muutus tavaliseks. Nalja sai aga sellega, et kui teised sikutasid meripurasid ühekaupa, siis üks meie paatkonna liige oli sedavõrd osav, et kakkus neid muudkui kahe-, sekka ka kolmekaupa. Kuidas tal seda teha õnnestus, meie aru ei saanudki. Ju oli tal selleks mingi looduslik anne.
Püügipäeva lõpul kaalusime suurimad kalad ning kuulutasime välja kihlveo võitja. Nimelt sõlmiti igal õhtul kindla rahasumma peale kihlvedusid, kes järgmisel päeval suurima kala püüab. Võitja sai kogu “pankapandud” raha pluss sooja käepigistuse kaotajatelt. Avapäeva suurimaks kalaks jäi ligi neljakilone tursk. Õhtul lugesime kokku ka kaotatud landid ja seal juhtis ülekaalukalt teiste ees neljas maja. Ristisime selle naljaga “lantide põhjajätmise osakonnaks”, kuna neile ei saanud ülejäänud kolm elamist ka üheskoos vastu...
Õhtuses söögilauas (värskelt võis kuld-pruuniks praetud saida – ahh, mehed! – võtab praegugi suu vett jooksma) muljetati ja vahetati kogemusi möödunud päevast (oli, mida teistele rääkida!), püütud kalade fileerimine kestis aga hilisööni.

Teine püügipäev
algas uudisega, millesse enamus seltskonnast algul kuidagi suhtuda ei osanud, kuid mis hiljem naerma ajas ning norrakatest isemoodi pildi kujundas. Nimelt oli eelmisel õhtul telekas kohalikus televisioonis näidatud tuukreid, kes sukeldusid t ä p s e l t seal, kus meil esimesel päeval kõige enam lante põhja jäi ning kes kogu metalli kõhul asuvatesse kotikestesse kokku korjasid. Midagi rasket ettevõtmi-ses iseenesest ei olnud – kuna vesi on kris-tallselge ning nähtavus vee all imehea, on kõik läikivad asjad põhjas suurepäraselt näha – uju ainult juurde ja korja kokku. Tuukrid andsid ühtlasi lõbusa intervjuu, kuid loomulikult ei saanud meist keegi norra keelest aru; küll aga oli selge numb-rite keel – ekraani allääres jooksis filmi-mise kuupäev, mis klappis täpselt. Algul jäi selgusetuks, millal sukeldumisaktsioon teoks sai, sest vähemasti siis, kui meie astangu kohal kalastasime, kedagi vees mulistamas näha ei olnud, kuid hiljem meenus, et mõõna ajal olime siiski püügikohta vahetanud (kala liikus fjordist koos veega välja). Kiired ja taibukad poisid need norrakad!



Teine püügipäev algas pilves taeva ja aeg-ajalt tibutava vihmakesega, ent kin-kis meile kordumatu vaatepildi. Nimelt keerutas fjordi sisenev veemass põhjast pinnale pisikrevetid, mida hiiglaslikud sai-daparved kiiresti veest välja hüpates maiustama asusid. Usun, et vaatepilti, kus ühel hetkel on veest väljas kindlasti mitte vähem kui 10000 (loe: kümme tuhat) kala, on näinud vähesed. Solinast, mis seal-juures tekkis, saate ligikaudse pildi, kui kujutate ette tugevaimat Eesti paduvihma tuulevaikuses suure veekogu ääres ja kor-rutate tekkiva heli kolmega.
Ootamatult avastasime end vabalt keset solinat triivimas ja käte värisedes saidat jahtimas, kusjuures isegi paadi võimalikule sattumisele kaljudele või keeris-tesse polnud aega tähelepanu pöörata. Peagi olid sarnaselt ametis kõik meie neli paatkonda. Püük iseenesest jättis kordumatu mulje – piisas vaid landi kukkumi-sest keset parve, kui k o h e keegi otsas oli. Sellise parvesaida keskmine kaal oli poole kilo kanti, suuremad kilo ringis, aga milline elamus ja hasart!
Peagi aga selgus, et niisugune rabistamine võib anda ka hoopis teistsuguseid, sootuks ootamatuid tulemusi. Heitnud landi vette, ei hakanud Endrik seda ühel hetkel kohe tagasi kerima, vaid laskis tal pinnal solistavast saidaparvest läbi vajuda, kui ritv äkitselt looka paindus ning ketas kärisema hakkas. Järgnevate sekundite jooksul avanes paadisolijatele vaatepilt kõigest väest pingutavast ja ponnistavast Endrikust, kes kõiki oskusi appi võttes ning oma emotsioone ärevate lausekatkendite ning onomatopoeetiliste häälitsustega väljendades püüdis põhja poole suunduvat vetehiiglast taltsutada, kuid asjatult. Massiivne ookeaniritv raksus, ketta pidur kärises ning tamiili hulk poolil, mis pöörlemiskiiruse tõttu ähvardas piltlikult öeldes suitsema minna, vähenes silmnähtava kii-rusega. Teha polnud aga midagi, kala sööstis sügavusse ning ühel hetkel oli vetehiiglane läinud. Välja kerides avastasime, et katkenud jõhvi otsas oli umbes viieteistkümne sentimeetri pikkune “sae-tud” osa – sarnast pilti võib mõnikord kohata ka Eestis haugipüügil, kui kala landi sügavale kurku ahmib ning hammastega tamiili “räsib”. Pidi sellel Norra vetehiiglasel ikka suur suu olema!
Pisut õhtu poole oli analoogne juhus ka minul ning siis taas Endrikul. Tõsi küll, need võtmised ei toimunud enam pinnast, vaid juba kurikuulsa järsaku kohalt, nelja-viiekümne meetri pealt. Teha polnud aga mitte midagi – mõlemad kalad läksid ritvade raksudes ja pidurite kärinal täpselt sinna, kuhu nemad parajasti tahtsid ning ka kõiki oskuseid ja kogemusi mängu pannes ei õnnestunud vetehiiglasi mitte meetritki paadi poole saada. Õhtul selgus, et sarnaseid kalu oli otsa juhtunud veel kahel paatkonnal – tulemused, kahjuks, täpselt samad. Küll aga oli õnnestunud kätte saada tõsine elukas – kala, mis kehakujult meenutas angerjat, küll aga mitte hammastikult ja näoilmelt. Uurisime ja puurisime, aga ühestki kohalikust targast brozhüürist niisugust peletist leida ei suutnud ja kuna pildistamiseks oli liialt pime, siis meist ta prügikasti peale vedelema jäigi. Hiljem naersime, et kindlasti oli tegemist üliharuldase kalaliigiga, mida nii harva tabatakse, et tema kohta isegi sedavõrd palju infot ei ole, et raamatusse panna...
Tursaliste fileerimine kestis jällegi hilisööni, hasartsematelt saidaküttidelt kostus sekka ka mõningaid päevast tegevust kiruvaid noote.

Kolmas püügipäev
Hommikul olime leppinud kokku, et püüame õhtul kauem – möödunud päev näitas, et suured kalad võtsid tirku just siis, kui hämaraks hakkas kiskuma. Ent justnagu meie ilusate plaanide kiuste hakkas puhuma tugev tuul ning aeg-ajalt sadama hoovihma. Viimane küll kalapüüki ei sega-nud, kuid seda tegi tuul, mis paadi pidevalt kaljudele kandis. Kolmel paadisolijal oli kalastamine kuidagimoodi võimalik, kuid kaugeltki mitte sellel, kes roolis oli – tema aeg kulus paadi paigalhoidmisele. Üritasime vahelduseks püüda ka sügavamast veest, ent selgus, et tuul põhjustab sedavõrd suure triivi, et tirguga põhja kättesaamine on võimatu. Seetõttu otsustasime otsida varjulisemat püügikohta ning väljusime etteantud püügipiirkonnast. Sees oli küll pisike kartus, sest oli ju selges inglise keeles öeldud, kus meie ala lõpeb (arusaamatuste vältimiseks on paatide rentijad omavahel paatide juurde “kuuluvad” püügipiirkonnad ära jaotanud ning kohustuvad kliente sellest teavitama) ja millis-test märkidest edasi ei tohi minna, aga lootsime, et ehk siiski trahvimiseks ei lähe (mida muud nad ikka teha saanuks?). Peagi avastasimegi vaiksema nurgataguse ja… oma üllatuseks leidsime sealt eest kaks oma paatkonda. Niipaljukest siis reeglitest ...



Kala aga võttis. Paati sikutati järjest erineva suurusega tursalisi, kelledest väiksemad isendid vabastati. Parimaid tulemusi andsid järsu langemisega astanguäärsed, kus sügavust 18...30 meetrit – niisugustes paikades kippus kajalood kalarohkuse tõttu “lolliks” minema. Keelatud vili on tõepoolest ikka kõige magusam...
Ringi vaadates jäi kaljudel kasvavate puude otsas silma mitmeid kotkapesi; kotkastele endile aga ei paistnud inimtege-vus mitte kusagilt otsast korda minevat, kuna vahel tiirutati majesteetlikult lausa paarikümne meetri kõrgusel pea kohal. Hariliku fotoaparaadiga pildistamiseks olid nad siiski liialt kaugel ja kiired. Kotkaste rohkusest annab kinnitust ka see, et suure osa kohalike reklaammaterjalide esikaanel ning postkaartidel ilutseb just kotkapilt – ei valita ju piirkonda reklaamima seda, mida harva kohtab või üldse ei esine. Lisaks kotkastele õnnestus paaril korral eemalt trehvata ka delfiine; üht paatkonda olid nad sõidu ajal lausa karjas jälitanud.
Püügipiirkonnast väljumise kohta ei olnud meie õnneks õhtul kellelgi midagi öelda. Võibolla ei saadudki eestlase tempu-dest teada, võibolla aga hoiti suu lihtsalt delikaatselt lukus. Küll aga läks jutt suurtele kaladele – selgus, et kolm nädalat enne meid oli sealtsamast püütud maailmarekordiline saida, mis kahjuks ametlikult arvesse ei läinud. Põhjus oli lihtne: nimelt veristatakse kõik ookeanikalad koheselt, vastasel korral imendub veri lihasse ning muudab selle pruunikaks, kaotades palju liha välimusest ning maitseomadustest. Veri lastud kohe pärast tabamist välja ka kõnealusel kalal, ent kaalumisel selgunud, et kehtivale maailmarekordile jäädakse veristatuna 5 grammiga alla. Saida kaal, kui mälu ei mind peta, oli 27 kilogrammi millegagi.
Õhtul, eelseisvaks tagasisõiduks varakult asjad kokku pakkinud, võtsime söögilauas kokku ka tulemused. Tabada õnnestus seitset liiki kalu: turska, pollakit, saidat, lyri, meriahvenat, lisaks neile ka üks merikurat ning tundmatu angerjalaadne kala. Inimkaotused puudusid, ent Saltfjordi põhja ja kalade näopiirkonda jäi eestlastest maha täpselt 200 tirku.

Lõpetuseks
Üks õige turist, olgu siis või kalaturist, ei lahku Norramaalt ilma trollita. Seetõttu tegime tagasiteel peatuse ühes väikelinnas, kus soovijad oma nõudlust trollide järele rahuldada said. Muuhulgas külastasime ka kalastuskauplust, kus külalistele teed ning kohvi pakuti ning mis lisaks üüratule hulgale lendõngevarustusele (ai-ai, rahakott...) jäi meelde veel ka selle poolest, et kõik pakutav alates konksu-dest, lantidest ja tehisputukatest ning lõpetades rullide ja ritvadega täiesti vabalt igaühele kättesaadav ning näpitav oli. Järelikult ei ole Norras varastamine populaarne tegevus (millest omakorda järeldub, et käe võõra vara järele sirutamiseks puudub põhjus – edasi mõelge ise). Mis tegelikult ongi ju normaalne ja lisab minu arvepidamises Norra kontosse veel ühe plusspunkti. Õigesti elavad need norralased.
2001. aasta oktoobris on plaanis polaarjoone-tagusesse Saltstraumenisse nädalase vahega kalastama minna kahel korral. Kõik huvilised, kes kampa soovivad lüüa ning Saltfjordi veteelukatega jõudu tahaksid katsuda, on loomulikult teretulnud. Elamus on garanteeritud.
Ja siis, Norra suured kalad, hoidke alt!

R.M.