ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 18 sisukord:
» KALAKOTT: Kirjad, pildid,rekordlkalad ja kalatabel
» JUUNIOR: Poistelaager Roolandist kirjutab Toomas Sepp
» KORD ON KORD ON KORD: Kalapüügiseaduse muudatustest. Ain Soome
» Kalastuskaart 2001. Endrik Tõnsberg
» MUREMEELI: Ahven saab kaigast
» Ikka Sindi Paisust. Ralf Mae
» EESTI VETE KALU:
» Vimb. Vaike Erm
» Jõeforell: Lõhelaste toidubaasi rikastamisest. Kalle Kroon
» Emakala
» KUTSELISE KALAMURE: Võrk varna, sump sisse!? Endrik Tõnsberg
» KALADE SÖÖGILAUD: Sääsetõuk
» TALIPÜÜK:
» Püügist põiklandiga
» Veel veidi "sortsist". Vladislav Korzhets
» NIPID JA NÕKSUD: Propelleriga jõejää alla. Hoovaga marmõss. Lutsupüügi trikke. V.K.
» JUHTUMISED: Timo Rahnel, Raine Kalgre, Vladislav Korzhets
» IMPRESSIOON: Kolm etüüdi. Herbert Tsukker
» PAJATUS: Enn Mironov
» MÄLESTSTERAAMAT/ETNOGRAAFIA: Elu siberis. Ronald Rüütel
» VEETAIMEDEST: Helle Mäemets
» VESTE: "Ohver" Raine Kalgre
» KOLE LUGU: "Kurbmäng Pühajärvel" Jaan Tangsoo
» VÄÄRISAUTO: Xedos 9. Hanno Kask
» KALASEIKLUS: Saltstraumen 2000. Ralf Mae
» REKLAAMUUDISED: Okuma, Ron Thompson, Scierra
» RISTSÕNA, ANEKDOODID: Kaido Krass
 
NIPID JA NÕKSUD: Propelleriga jõejää alla. Hoovaga marmõss. Lutsupüügi trikke. V.K.
Lutsupüügi trikke

Luts on oma loomult üsna erandlik kala — ei armasta täiskuud ja on aktiivne madal-rõhkkonna ajal. Eripärane on ka tema püüdmine, milleks kasutatakse üsna isesuguseid vahendeid ja võtteid. Allpool tutvustame neist kahte, mis mõlemad pärinevad venekeelsest kalastusajakirjandusest, ent on juba ka siinsetel vetel järgi proovitud.


Vabinalant tonkarakendil

Seda meetodit saab kasutada nii püügil lahtisest veest kui ka püügil jääaugust. Küll aga on vajalik, et vesi voolaks, niisiis sobib asi jõgedele. Iva on selles, et libiseva tinaga tonkale rakendatakse lihtsa konksu asemel poolemeetrise või pikemagi lipsu otsa ujuv (s.t. veest kergem) vabi-nalant. Oma ujuvuse tõttu hakkab lant veekogu põhjalt kõrgemale tõusma, vool aga veab teda madalamale ning lant peaks jääma ujuma põhjalt 5-20 cm kõrgusele. Landi sabakolmikule võib isuäratuseks kinnitada ka natuke sööta — ussijuppe või kalatüki —, kuid luts haarab röövkalana ka paljast lanti, kui see vaid veevoolus küllalt ahvatlevalt võbiseb. Tavapärasele spinningupüügile ei allu luts aga seepärast, et lanti on väga raske vedada lausa põhja kohal ilma, et lant kinni jääks. Kõnealu-ses rakendis ankurdab tonkatina landi veekogu põhjale ning vool surub landi alla. Peale lutsu võib sedasi püüdes saada ka teisi röövkalu, näiteks haugi ja koha, kui need juhtuvad päris põhja peal passima.
Lahtise vee puhul on püüda kõige mugavam paadist ja kasutada heiteritva ja rulli. Libiseva tina liikumine tuleb mõlemalt poolt piirata stopperitega ning jätta tinale 1-23 meetrit liikumisruumi. Lant heidetakse paarikümne meetri kaugusele allavoolu, lastakse tinal see põhja kohale vedada ja hakatakse tonkaga “tööle”. Töö seisneb landi ja tonkatina vaikses lähemalekerimises, pausipidamises, tamiili järgilaskmises jne., kuni tunnete, luts on kas landi otsas või selle kallal. Niisugune rakendus annab võimaluse tonkaga ak- tiivselt mängida, seda lähemale kerida või järgi lasta ning niimoodi kammida läbi veekogu põhja märksa laiemalt kui tavapäraste tonkadega. Võtmine on hästi tuntav ja püük põnev.
Tonkatina (eelistatult libiseva “oliivi”) raskuse ja vabinalandi suuruse valik sõltub nii landi tõstevõimest kui ka veevoolu tugevusest. Ooteasendis ei tohi lanti sikutav veevool tina põhjalt lahti tõsta, kui me aga ise tina kergitame ja kohe seejärel õngenööri järgi anname, peab vool kandma nii lanti kui ka tina meist mõnevõrra kaugemale. Liiga kerge tina korral kaotame põhjatunde, liiga raske tina korral ei saa me aga lanti vooluga kaugemale ujutada ning ei taju ka koheselt võtmist.
Niisuguse rakendusega saab püüda lutsu ka jääaugust, kuid ritv peab mõistagi lühem olema, nii poolemeetrine. Ka pole mõtet lasta voolul lanti liiga kaugele kanda — suurenevad landi rägasse takerdumise võimalused, tunne muutub tuimemaks ning õngenöör "sööb" ennast jääaugu alumise randi sisse.
Proovige järgi!


Valgus vette

Täiskuud luts ei salli, aga muu valguse ja ka müra suhtes on ta uudishimulik. Just sellele tugineb ka valguspulgakeste kasutamine jääalusel lutsupüügil. Marjaks kuluvad ära needsamad valguspulga-kesed, mida müüakse ujukiantennidele kinnitamiseks. Need kiirgavad nn külma valgust, mis tekib keemilise reaktsiooni tulemusena pärast plastist pulgakeses leiduva ampulli katkimurdmist. Üks pulgake kiirgab valgust terve öö, aga müügil on nad tavaliselt paarikaupa pakendites.
Valguspulgake tuleb kinnitada landist 10-12 cm kõrgemale. Seda saab teha kahe ca 3 mm läbimõõduga plastsukajupi abil.
Siberi jõgedes võtab luts valguspulgaga rakendit väga hästi ja ründab tihti ka valguspulka ennast, mistõttu varu peaks kaasas olema. Seevastu Saksamaal peavad kalastusajakirjanikud värskelt helendama hakanud valguspulgakest liiga tugevaks valgusallikaks, mis lutsu hoopis eemale peletab ning soovitavad selle asemel kinnitada õngenöörile paar fluorestseeruvat plastpärli, mida sööda ülevaatamisel taskulambi valgusvihus ergas-tatakse. Või kui kasutatakse valguspulka, siis juba "kustuma" hakkavat, mis vaid väga nõrgalt kumab.
Kuidas just Eestis asi on, ei oska raudkindlalt ütelda. Detsembri algupäevil lutsupüügil käinud kalameeste andmetel tõid neile kala valguspulgaga rakendused, ilma selleta jäid aga rakendused tühjaks.

Ajakirjas "Rõboliv-Elite" soovitatakse valgustit kasutada koos kuuliks (pulja) nimetatava spetsiaalse lutsulandiga. See lant valmistatkse ümarrauast (vasest, pronksist, messingist) ühe otsa koonuseliseks treimise või viilimisega. Landi pee-nemeasse otsa joodetakse üsna suur konks, mis püügi ajal söödastatakse. Pisem kuullant kaalub 10-20 grammi, suuremad rohkem.
Niisuguse landiga saab nii põhja kopsida kui ka tasaselt mängitada ning vajumisel teeb ta lutsu tähelepanu paeluvaid uperpalle.

V.K