ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 18 sisukord:
» KALAKOTT: Kirjad, pildid,rekordlkalad ja kalatabel
» JUUNIOR: Poistelaager Roolandist kirjutab Toomas Sepp
» KORD ON KORD ON KORD: Kalapüügiseaduse muudatustest. Ain Soome
» Kalastuskaart 2001. Endrik Tõnsberg
» MUREMEELI: Ahven saab kaigast
» Ikka Sindi Paisust. Ralf Mae
» EESTI VETE KALU:
» Vimb. Vaike Erm
» Jõeforell: Lõhelaste toidubaasi rikastamisest. Kalle Kroon
» Emakala
» KUTSELISE KALAMURE: Võrk varna, sump sisse!? Endrik Tõnsberg
» KALADE SÖÖGILAUD: Sääsetõuk
» TALIPÜÜK:
» Püügist põiklandiga
» Veel veidi "sortsist". Vladislav Korzhets
» NIPID JA NÕKSUD: Propelleriga jõejää alla. Hoovaga marmõss. Lutsupüügi trikke. V.K.
» JUHTUMISED: Timo Rahnel, Raine Kalgre, Vladislav Korzhets
» IMPRESSIOON: Kolm etüüdi. Herbert Tsukker
» PAJATUS: Enn Mironov
» MÄLESTSTERAAMAT/ETNOGRAAFIA: Elu siberis. Ronald Rüütel
» VEETAIMEDEST: Helle Mäemets
» VESTE: "Ohver" Raine Kalgre
» KOLE LUGU: "Kurbmäng Pühajärvel" Jaan Tangsoo
» VÄÄRISAUTO: Xedos 9. Hanno Kask
» KALASEIKLUS: Saltstraumen 2000. Ralf Mae
» REKLAAMUUDISED: Okuma, Ron Thompson, Scierra
» RISTSÕNA, ANEKDOODID: Kaido Krass
 
Püügist põiklandiga
Paari viimase aastaga on põiklant ennast Eestis lõplikult läbi murdnud ja mõne kalamehe landikarbist püstlandid sootuks välja tõrjunud. Müügile tulid põiktirgud siin 5 aasta eest, aga innukamalt ostma ja kasutama hakati neid 4 talve tagasi, kui balanssiiriga saadi Kasari karjamaa-august esimesed karpkalad. Üheks põiklandi-pioneeriks oli Igor Braun, keda nägi selle uutmoodi peibutisega edukalt kalastamas Mati Banhard, mispeale viimane otsustas "vihaga" asja ka enesele selgeks teha.
Ühel heal päeval jättis ta muud landid meelega maha ning püüdis üksnes põiklandiga, kuni asi ka minema hakkas. Et Mati töötas (ja töötab praegugi) firmas, mis toob maale Rapala toodangut, aga Rapala on ka väga heade põiklantide tootja, ei hoidnud Mati Banhard küünalt vaka all ning asi hakkas kulutulena levima. Ka praegu püüab Mati Banhard talviti kala põhiliselt just põiklandiga.
Mina olin mulluse talveni põiktirguga mõne ahvena (ja isegi vimma) küll saanud, aga lõplikult veendusin asja eduku-ses aasta eest, kui juhtusin Matiga kokku Suitsu jõel. Mina püüdsin kirptirguga ja sain ju kala küll, aga Mati sikutas ahvenaid põiklandiga välja lausa järjepanu. Võtsin siis minagi põiklandi ja hakkasin Matit ahvima. Ja mina polnud ainukene, koos minuga tüütas Matit ka näiteks Saku mees Raivo Teepere, kellest sai sestpeale samuti põiklandi veendunud austaja. Tänu Mati nõuannetele hakkas meil asi minema, tulid kogemused, usk ja ka kalad. Järgnev tuginebki peamiselt just Mati Banhardi soovitustele, millele lisanduvad ka allakirjutanu napid kogemused.

Peamine püügikala, keda meie vetest põiklandiga saab, on muidugi ahven, aga meelsasti haarab seda ka haug. Karpkalade püüdmine on fenomen omaette, kuid olen põiktirguga saanud ka lutsu. Venemaal (ent Pärnu lahelgi) püütakse põiklandiga koha, Peipsil saadakse siigagi. Põiktirguga on saadud ka latikat.
Müügil on ida pool valmistatud põiktirke, millede hinnad algavad ca 15 kroo-nist ja kvaliteettirke (Rapala), mis on 4-5 korda kallimad.
Mida põiktirgu juures silmas pidada?
On oluline, et nööri otsas rippuvana oleks tirgu esiosa nii õhus kui ka vees sabaosast natuke (5-10º) kõrgemale suunatud, vaid sellisel juhul võib põiktirk vees õigesti liikuda. Tirgud, mille ninapool on sabaosast raskem, hakkavad vees ukerdama ja pigem peletavad kui meelitavad saakkalu. Põiklandi õige liikumine näeb välja sellisena: ridvaotsa tõstmisel ujub lant sujuvalt külgsuunas, pärast tõste lõpetamist liigub lant veel natuke inertsi jõul edasi, siis peatub ja hakkab tagasi ujuma (nagu pendel), kusjuures lant peab pöörama enne tagasiujumist oma nina ettepoole.
Tõste ei tohi olla järsk. Järsult alustatud tõste ei lase landil minna sujuvalt külgliikumisse, vaid tekitab püstsuunalise hüppe, mis pole kalamaimu liikumisele omane. Pigem alaku tõste aeglaselt ja kiirenegu lõppfaasis, andes landile hoogu, mistap lant liigub natuke edasi ka pärast tõste lõpetamist.
Landi tagasiujumise ajal langetame ridvaotsa ning jälgime tamiili pinguldumist ja liikumist jääaugus. Tamiili pinguldumine üksi ei tähenda veel, et lant on vee all ujumise lõpetanud. Kui püüame madalamas vees, on hästi näha, kuidas tamiil nagu pendlivars jääaugus edasi liigub, mis annab märku sellest,et lant pole veel oma "käimist" lõpetanud.
Enne uut tõstet tuleks lasta landil lõpuni maha käia ning pidada ka paarisekun-dine ootepaus. Enamus võtmisi toimubki selle "mahakäimise" ja pausi ajal. Need on näha nooguti nõksatuses või tõusmi-ses. Vahel on noogutilt näha, et ahven tonksib lanti, kuid me ei saa kala kuidagi haagitud. Siis tuleks lanti enne haakimist kas veidike allapoole lasta või, vastupidi, natuke tõsta, et lant hakkaks kalal eest ära minema ning sunniks röövlit lahkujast kindlamalt kinni kahmama.
Tõsted ei pea olema pikad, 20-40 cm pikkusest viibutusest on enamasti küllalt. Tõstete pikkus võib vahelduda: 3-4 lühi-kest, vaid 5-10 cm kõrgust tõstet ja siis üks pikem.
Enamasti käib püük põhja kohalt, 5-15 cm kõrguselt, kuid ikka tasub läbi katsuda ka kõrgemaid veekihte. Kui püüame lihtrulliga, võib selleks landi tagasiujumise faasis pöidla abil iga kord pool rullipööret (3-5 cm) tamiili sisse võtta, kuni leiame kalarikka veekihi.
Ridva puhul on oluline, et see mugavalt käes istuks. Mati eeskujul tegin enesele ridva spinningu rullihoidjaga käepidemest ja otsmisest jätkust. Kasutada võib nii lihtrulli kui ka inertsivaba hasplit. Ise kasutan kerget, pisikese pooliga inertsivaba haspelrulli, mida suvel pruugin UL ridval. Tavamõõdus spinningurulli kasutamine muudab ridva raskeks ja kohmakaks, pigem juba kasutada väikest lihtrulli. Et igal hetkel võib otsa tulla pirakam ahven või ka kopsakas haug, ei tohi rulli pidur olla kunagi lõpuni kinni keeratud.
Et võtmist näha, tuleb ritv varustada ka noogutiga. Taas Mati eeskujul kasutan selleks ca 7 cm pikkust poolpehmet plastsukajuppi, mille saab ridva otsarõngast läbi pista ja ridva külge teipida. Püügil kõige pisema, 2 cm pikkuse põiklandiga, sobib ka müügil olev laiemat sorti metallist liistnooguti, mis muidu klapib püügiks raskemate kirptirkudega.

Rapala toodab põiklante suurustes 2, 3, 5, 7, 9 ja 11 cm, Eestis on neist müügil 2, 3, 5 ja 7 cm pikkused. Värvivalik on üsna lai, aga tõestanud on ennast tumeda selja ning heleda kõhuga, ahvenavärvides ja forellikirjas värvinguga landid.
Mati kasutab nööriks üksnes monofiili, kuna sellel on väiksem veetakistus kui punutud nööridel ning see ei jäätu.
2 cm pikkuste tirkude jaoks võib tamiil olla kuni 0,22 mm jäme (kusjuures mõõdetult, mitte uskudes tamiilipoolile kirjutatud numbrit, mis pahatihti tõtt ei räägi); 3 cm pikkusele landile sobib kuni 0,24-0,25 mm jämedune õngenöör, 5 ja 7 cm pikkustele lantidele kuni 0,28-0,3 mm paksune.
3, 5 ja 7 cm pikkuste lantide puhul on soovitatav kasutada ka trossi, kuna haug haarab põiklanti üsna isukalt ja tõenäosus nii haugist kui ka landist ilma jääda on muidu üsna suur. Pisima, 2 cm pikkuse põiklandi puhul trossi kasutada ei anna, kuna see lant on juba nii tundlik, et tross rikub õige liikumise ära. Pisilandi puhul võiks loobuda ka landilõksust ning siduda lant otse tamiili külge, kusjuures kasutada tuleks landi loomulikku liikumist säilitavat aasaga sõlme, nagu suviste pisemate vabinalantide või lendõngeliblikate otsasidumisel.
Suuremate lantide puhul tuleks kasutada ka landilõksu (mitte liiga suurt, see rikub mängu) ja tarbe korral ka pöörlat, mis kahandab landi jõnksulist liikumist, eriti pöördehetkel. See käib küll muude, mitte Rapala põiklantide kohta, need reeglina pöörlat ei vaja.
Mõned kalamehed asendavad põiklandi kõhualuse kolmiku värvikonksuga, kusjuures vahel kinnitatakse see sinna ka 2-3 cm pikkuse ketikese või tamiillipsu abil. Olen proovinud, kuid efekti pole täheldanud, võib-olla oskamatusest. Ka Mati püüab kõhualuse standardkolmikuga, nii nagu see tehasest tuleb.
Olulisem on jälgida, et otsakonksud, eriti peapoolne, mis kipub kergesti jääaugu alumise randi taha takerduma, korras oleksid. Kui konksud on deformeerunud, tuleb neid ettevaatlikult õgvendada ja ka teritada.
Üks hädatarvilik lisavahend põiklandiga püüdma minnes on "sulane". Kõhualuse konksu tõttu võib lant hõlpsasti takerduda rohtu või oksarägusse ja kui meil keset jäävälja pole midagi, millega seda lahti urgitseda, siis oleme oma lemmiklandist (aga just sellega me ju enamasti püüamegi) ilma nagu niuhti. Meel must ja mine jälle Mati käest uut ostma...
See jutt oli mõeldud nendele, kes pole veel põiklandiga püüdmist proovinud või on küll proovinud, kuid pole asjale pihta saanud. Üritage veel, kui asi kätte tuleb, on põnevust ja rõõmu rohkelt. Ja kui jää peal Mati Banhardatit näete, siis minge muudkui ligi ja uurige, et mis ja kuidas. Küll ta välja kannatab!

Vladislav Korzhets