ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, septembris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 18 sisukord:
» KALAKOTT: Kirjad, pildid,rekordlkalad ja kalatabel
» JUUNIOR: Poistelaager Roolandist kirjutab Toomas Sepp
» KORD ON KORD ON KORD: Kalapüügiseaduse muudatustest. Ain Soome
» Kalastuskaart 2001. Endrik Tõnsberg
» MUREMEELI: Ahven saab kaigast
» Ikka Sindi Paisust. Ralf Mae
» EESTI VETE KALU:
» Vimb. Vaike Erm
» Jõeforell: Lõhelaste toidubaasi rikastamisest. Kalle Kroon
» Emakala
» KUTSELISE KALAMURE: Võrk varna, sump sisse!? Endrik Tõnsberg
» KALADE SÖÖGILAUD: Sääsetõuk
» TALIPÜÜK:
» Püügist põiklandiga
» Veel veidi "sortsist". Vladislav Korzhets
» NIPID JA NÕKSUD: Propelleriga jõejää alla. Hoovaga marmõss. Lutsupüügi trikke. V.K.
» JUHTUMISED: Timo Rahnel, Raine Kalgre, Vladislav Korzhets
» IMPRESSIOON: Kolm etüüdi. Herbert Tsukker
» PAJATUS: Enn Mironov
» MÄLESTSTERAAMAT/ETNOGRAAFIA: Elu siberis. Ronald Rüütel
» VEETAIMEDEST: Helle Mäemets
» VESTE: "Ohver" Raine Kalgre
» KOLE LUGU: "Kurbmäng Pühajärvel" Jaan Tangsoo
» VÄÄRISAUTO: Xedos 9. Hanno Kask
» KALASEIKLUS: Saltstraumen 2000. Ralf Mae
» REKLAAMUUDISED: Okuma, Ron Thompson, Scierra
» RISTSÕNA, ANEKDOODID: Kaido Krass
 
Emakala


Emakala
Zoarces viviparus


Ka nolbus, nolk, kiviluts, ink, kivinolk, kivinool, kiviink, kiviinka, kiviants, kivihints, koerahans, koeraants, koeraväär, merekoer, hurt, junn, kivijunn, mudajunn, madel, võikala, jämepea, nollposen.
Soome k. kivinilkka; vene k. beljdjuga; saksa k. Aalmutter; inglise k. viviparous, blenny, eelpout, greenbone; läti k. lucítis; rootsi k. tånglake.

Emakala on lutsu meenutava pikliku, sabaotsa poole kiiluna lameneva kehaga kala. Seljauim algab võrdlemisi pea ligidalt ja ulatub kuni sabaotsani, samuti ulatub sabaotsani ka pärakuuim. Rinnauimed on suhteliselt suured, nagu ka pea – paksude huulte ja punnis põskedega. Värvus on varieeruv, sõltudes veekogu põhjast; sagedaimini esinevad hallikas- või rohe-kaspruunid toonid. Selg on tumedam, küljed kaetud korrapäratute laikudega, kõht heledam. Paaritumisajal ilmub värvusesse punakaid toone. Nahk on sile ja limane, kaetud hajusate, nahas peituvate tsükloidsoomustega.
Emakala elutseb vaid meres. Tema levila ulatub Euroopa rannikul La Man-che´i väinast, Iiri merest ja Shetlandi saartest kuni Valge mereni. Suhteliselt arvukalt esineb emakala Põhja- ja Läänemeres. Eesti vetes satub ta harrastus-kalastaja konksu otsa sagedaimini Riia ja Pärnu lahes ning põhjaranniku vetes, harvemini Väinameres. Elupaigana eelistab kivist ja liivast taimestikuga rannikumere põhja ning soojemapoolset vett. Toidulaud on küllaltki lai: mitmesugused veeloo- mad, kirpvähid, väikesed merekarbid, teod, ussid jms., ent meelsasti sööb ka näiteks räimemarja. Samuti on ette tulnud kannibalismi.
Kasvult ja kasvukiiruselt on emakala puhul tegemist tagasihoidliku vete-elanikuga. Kolmeaastane isend kaalub 20...30 g ja on 17...19 cm pikk, viieaastasel on vastavad arvud 48...65 ja 22...24, seitsmeaastasel 80...100 ja 26...28, kümneaastasel 120...150 ja 30...32. Suurimaks pikkuseks annab kirjandus kuni 60 cm, kuid nii pika isendi tabamise kohta Läänemeres ametlikud andmed puuduvad. Sagedaimini saadakse 15...25 cm pikkuseid isendeid kaaluga kuni 50 grammi. Suurim Eestis tabatud ja kindlalt fikseeritud emakala, kelle pikkuseks oli 34,1 cm ja kaaluks 195 g, püüti Tallinna lahest 1946. aastal. Mitteametlik maailmarekord kuulub aga soomlastele 45 cm-i ja 475 grammiga.
Võrreldes mitmete teiste kalaliikidega on emakala suhteliselt vähe uuritud, seega ei teata tema paljunemisprotsessist kuigi palju. Kindel on aga see, et ta on ainus kala, kes meie vetes toob ilmale elu-sad pojad. Suguküpsuse saabumine ei ole täpselt teada, kuid pisim tabatud suguküps emane oli 15,2 cm pikk ja kaalus 12,7 g. Emakalade pulmapidu ise toimub arvatavasti suve lõpul või sügise algul, pojad sünnivad aastavahetuse paiku.
Harrastuskalastajad tabavad emakala kõige enam talvisel ahvenapüügil peami-selt kirptirguga, harvemini sikutiga, ent teda on võimalik püüda ka jäävabal ajal, kas siis kirptirgu või sikutiga üle paadiääre või käsiõngega. Söödaks kasutatakse peamiselt sääse- ja kärbsevastseid ning vihmausse. Mõnede harrastuskalastajate väiteil kehtib talvisel ahvenapüügil reegel “emakala tuleb, ahven läheb”. Lahtiseletatult tähendab see seda, et kui heas ahvenakohas võtt vaibuma kipub ning konksu otsa hakkavad järjest jääma emakalad, ei ole sellest kohast tükk aega lootust ahvenat tabada, sestap tuleks otsida uus koht.
Huvitava asjaoluna võib välja tuua, et vees ei ole emakala kere kunagi sirge, vaid nii puhkehetkel kui ka edasiliikumisel alati kuidagipidi kõver. Kättevõetuna püüab emakala end ümber käerandme või -laba keerata ja teeb seda küllaltki jõuliselt, seega on konksu vabastamine kala suust keerulisem kui mitmete teiste kalade puhul.
Kulinaarsetelt omadustelt on emakala puhul tegemist küllaltki maitsva ja väärtusliku lihaga kalaga. Väga maitsev on suitsutatud emakala, ent keedetakse ka sülti ning hautatakse. Kuid erinevalt lätlastest suhtuvad eestlased emakalasse eelarvamusega ja teda naljalt suhu ei võta.

Ralf Mae