ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 18 sisukord:
» KALAKOTT: Kirjad, pildid,rekordlkalad ja kalatabel
» JUUNIOR: Poistelaager Roolandist kirjutab Toomas Sepp
» KORD ON KORD ON KORD: Kalapüügiseaduse muudatustest. Ain Soome
» Kalastuskaart 2001. Endrik Tõnsberg
» MUREMEELI: Ahven saab kaigast
» Ikka Sindi Paisust. Ralf Mae
» EESTI VETE KALU:
» Vimb. Vaike Erm
» Jõeforell: Lõhelaste toidubaasi rikastamisest. Kalle Kroon
» Emakala
» KUTSELISE KALAMURE: Võrk varna, sump sisse!? Endrik Tõnsberg
» KALADE SÖÖGILAUD: Sääsetõuk
» TALIPÜÜK:
» Püügist põiklandiga
» Veel veidi "sortsist". Vladislav Korzhets
» NIPID JA NÕKSUD: Propelleriga jõejää alla. Hoovaga marmõss. Lutsupüügi trikke. V.K.
» JUHTUMISED: Timo Rahnel, Raine Kalgre, Vladislav Korzhets
» IMPRESSIOON: Kolm etüüdi. Herbert Tsukker
» PAJATUS: Enn Mironov
» MÄLESTSTERAAMAT/ETNOGRAAFIA: Elu siberis. Ronald Rüütel
» VEETAIMEDEST: Helle Mäemets
» VESTE: "Ohver" Raine Kalgre
» KOLE LUGU: "Kurbmäng Pühajärvel" Jaan Tangsoo
» VÄÄRISAUTO: Xedos 9. Hanno Kask
» KALASEIKLUS: Saltstraumen 2000. Ralf Mae
» REKLAAMUUDISED: Okuma, Ron Thompson, Scierra
» RISTSÕNA, ANEKDOODID: Kaido Krass
 
MUREMEELI: Ahven saab kaigast


Tallinna ümbrusse jääb üha vähem veekogusid, milledel kalamees saab enesele mõnusat äraolemist teha. Et kalakest püüda ja loodust nautida, on vaja vähemalt tunniajalist bussisõitu. Maardu järvest on kogred ammuilma välja püütud ja kes see eriti himustabki havisid küttida, kui taustaks tööstusmaastik. Ka Männiku karjäärid ei paku naudingut — seal püütakse rohkem võrkude ja lõhkeai-nega. Pole õiget püügimõnu ka Pirita jõel, sest seal haagid konksu otsa pagan-teab-mida või -keda. Tallinna lahes, mis haiseb nagu kemmerg, on veel ellujäänud kala oma välimuseltki kahtlane... Paisete ja kasvajatega kaetud hauge ning säinaid on jube kätte võtta. Oleme isegi merevee suutnud ära reostada. Aga meri on ju meie veresugulane: oma keemiliselt koostiselt sarnaneb merevesi vägagi inimverega...
Nüüd on järg jõudnud Harku järveni. Kalamehe jaoks mugavamat veekogu on raske välja mõtelda — lausa linna piires võis püüda särge ja latikat, nurgu ja havi, isegi linaskit ja karpi.
Hiljuti tuli minu poole ärritunud ja kuri kalamees. Et tule, lähme, ma näitan, mida raisad teevad! Ta viis mu Tiskre oja äärde.
Kas teate, mida tähendab kaladele Tiskre oja? See pole lihtsalt üks Harku järve merega ühendav veesoon. Tiskre oja on kaladele sama, mis tallinlastele Viru tänav või piiterlastele Nevski prospekt. Tiskre oja on ahvenatele igal aastaajal peamagistraaliks. Oja kaudu tõusevad suured mereahvenad merest Harku järve, koevad seal, toituvad, kütivad pisikalu ja, nautinud piisavalt soojaveelise järve külalislahkust, laskuvad tagasi merre.
Ahvenapüük Tiskre ojal pakkus aastaid põnevust paljudele kalameestele, eriti vanemaealistele — püüti kirptirguga, sikutiga, landiga ja ka ujukiõngega. Püüdjaid oli nii palju, et oja kaldad on paiguti veel praegugi kiilad. Ent ka neid ahvenaid, kes õngede vahelt Harku järve jõudsid, oli küllaga. Meenutan oma kaheksakümne aastast vanaisa, kes armastas Harku järvest triibu-Aadusid püüda. Mina pidin koos temaga paadis olema, sest ise ta ei jaksanud enam suuremaid ahvenamürakaid, kes võtsid isukalt särjetükiga söö-dastatud õnge, üle parda tõsta. Ahvenad olid nii suured, et mitte iga gurmaan po-leks ühte kala ühe jutigsa ära söönud.
Tiskre oja oli Tallinna kalameeste hulgas kõrges hinnas ja nad püüdsid sealt kopsakaid kalu, kuni oja kallastele püstitasid tagasihoidlikud kaaskodanikud oma sama tagasihoidlikud kahe- ja kolmekorruselised elumajad.
"Mis sul siit vaja on, kuradi pätt!? Ja-jah , ma räägin sulle, sina õngeridvaga! Tee siit nüüd minekut, kuni me Reksiga veel heas tujus oleme! Õigus, Reks?"
Umbes niimoodi, aga vahel ka vängemalt, tervitatakse nüüd kalameest Tiskre kaldal.
Kunstiliselt kujundatud raudaiad lõikavad oja juppideks. Samal ajal näeb Eestis kehtiv seadusandlus ette, et maavaldaja peab juhul, kui tema valdus piirneb veekoguga ja see veekogu ei ole tema eraomand, jätma veekogu kaldale igaühele avatuks läbipääsutee, nn. kallasraja.
Tiskre kallastel pole enam ühtegi kalameest. Seevastu kandub üle piirdeaedade suitsuahjude rammusat hõngu. Mitmetes kohtades on oja võrkude, mõrdade ja muudegi püünistega kinni tõmmatud. Ilmselgelt pole see vanuritest õngemeeste töö.
Jääb mulje, et keskkonnaalased nõu-ded on jäänud ehitustingimuste dokumetatsioonist välja. Miks muidu ulatuvad massiivsed raudvõred ja kapitaalsed piir-ded otsapidi lausa oja vette? Ja millise õiguse põhjal pannakse ojasse pidevalt ja karistamatult võrke ja mõrdu? Ja millised linna ametasutused on andnud loa panna pikupidi Tiskre oja põhja jämeda, teadmata eesmärgiga kaabli? Ja kuidas mõjub kala-dele magnetväli, mida tekitavad need kaablid (muide, ilma hoiatustähistuseta), mis ristuvad ojaga maanteesilla all?
Ahven enam Tiskre ojast läbi ei pääse. Järelikulkt jääb ka Harku järv ilma kalast ja õngemeestest.
Kui eelloetletud jamad on ka "seadus-tatud" ning saanud võimukorides ametnike kooskõlastuse, jääb ikkagi üles küsimus, miks pole arvesse võetud looduse huvisid? Miks saavad kaigast ahven ja ka kalamees — too vanamehekõbi, kellel kaugemale kalastama sõitmiseks pole enam jaksu, aga võib-olla va kõbinatki ?
Ühel sügispäeval uurisime Tiskre oja ning selle kaldaile kerkinud "hütikesi" koos linna ökoloogiakomisjoni esimehe rahvasaadik Igor Pissareviga. Esitasime ka asjakohase arupärimise. Kuidas muidu! Tahaks ju ikkagi teada, et kes ja kuidas...

Herbert Tsukker