ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 17 sisukord:
» Kalakott: Kirjad, pildid, rekordlinask ja rekordturb
» Juunior: Poistelaager Roolandist kirjutab Toomas Sepp
» Parim lant: Arvamusi webi- Kalastajast
» Eesti vete kalu: Harjusest kirjutavad Ralf Mae ja Rein Järvekülg
» Muremeeli: "Onu Fedjale kalameestelt..." Herbert Tsukker
» Kurioosum: Kalle Kroon
» Kord on kord on kord: Seadussegadikust kirjutab Kaido Krass, kommenteerib Ain Soome
» Omaalgatus: Uuest koelmust Pärnu jõel kirjutavad Kalle Kroon ja Kaido Krass
» Kalakasvatus: "Lõheallikas ehk pilk Põlula kalakasvatusele." Vladislav Korzhets
» Kodulugu: Männiku karjäärid. Herbert Tsukkeri kirjutis karpkalast karjäärides
» Õngekool: Lõhnav pallike. Peibutussöötadest kirjutavad Toivo Reinpalu ja Vladislav Korzhets
» Kalade söögilaud: Kärbsetõuk
» Õngekool: Püük söödatopsiga
» Nipid ja nõksud: Ahvenapüügist
» Mälestusraamat / etnograafia: Malaaria, isepüüdjad Obil. Ronald Rüütel
» Võistlused I: Võistlus Suure-Jaanis, Eesti esivõistlus Pikasillal
» Meister: Marko Kinusar
» Võistlused II: Kohtumine Tallinn-Soome Paunkülas, Kalevi lahtised esivõistlused
» Pajatus: "Elav kingitus", Herbert Tsukker
» Külalised: "Rute&Rolle" käis Eestis
» Pajatus / maailm: "Soome ulmakala", Aleksei Antiptšik
» Kalastuskord Soomes ja Lätis: Risto Tarikka, Janis Stikuts
» Viimane sõna: Videosein
 
Pajatus: "Elav kingitus", Herbert Tsukker
Õngemehe jaoks pole leitsakuline suvi vastukarva mitte üksnes selle pärast, et raske on hankida vihmausse, vaid ka seetõttu, et on keeruline tuua kalasaak koju värskena. Eriti, kui kodutee on pikk. Mida teha, et kena kopsakas kala elusana kohale tuua? Tsaariajal, mil polnud külmutusseadmeid ega lennukeid, toodi kala tema imperaatorliku kõrguse toidulauani just nimelt elusana. Teada on fakt elusate tuurakalade Sankt-Peterburgi toimetamise kohta lausa Siberi süvakolkast! Ja mitte talvel, vaid suvepalavu-ses toodi põhjast elusaina sjomgasid ja lõunapoolsetest kubermangudest karpkalu.

Tuli tublisti vaeva näha, et otsida kirjandusest üles selle saladuse võti. Kord kuumal suvepäeval, kui pärast edukat püüki metsajõel läks mul läppama imevärvingus ja -mõõtmeis trofee — jõeforell— leidsin ma vanaisa raamatukogust säilinud vanadest raamatutest tarviliku õpetuse. Et ammust tarkust tegelikkuses järgi proovida, sõitsin Lohja järvele, kus tollal elutses karpkalu, kes olid jõult ja suuruselt justnagu täkud.

Püsis säärane leitsak, et oravad jooksid metsast järve kümblema, pasknäärid peitsid endid aga kuuskede alla, nokad pärani. Karpkalad olid päikesepiste eest pugenud kaislapuhmaisse ja roogu, ei võtnud keedukartulit ega rammusaid ööusse ja vaid kergelt aniisiõli ja päevalillekoogiga hõrguks segatud lõhnatainas meelitas siiski ühe kolmekilose peegeliluduse konksu otsa. Enne seda olin aga päikesest korralikult läbi küpsetatud, lämbel suveööl sääskedest auklikuks puretud ning pidanud lootusetut lahingut pardiperega, kes otsustas karpide jaoks sissesöödetud koha "omaks võtta". Vastu hommikut ilmusid vette meisterlikult ujuvad rotid. Neid ära ajada polnud mõtet, kuna lärm võinuks hirmutada ka karpkalu. Karpe aga polnud. Nähtavasti olid väikesed särjed, pardipojad ja rotid karpkladele määratud pudru ja leivasisu jäägitult nahka pannud. Äkki tuli põder. Läks põlvini vette. Kustutas isekalt janu ja siinsamas, mujale minemata, kergendas oma kõhtu. Umbes poole tunni pärast kogunes aga järvevette jäänud "põdrapallikeste" ümber nii palju karpkalu, et kui ma olin peaaegu roomates joogikohale hiilinud, sain kohe esimese õngeheitega kätte kauni ja jõulise kala. Sellele kollasuisele ja paksuhuulsele oranzhide uimedega karpkalale andsin ma pärast konksu otsast võtmist kohe viina. Nii nägi ette vanaaegne õpetus. Leivasisu niisutatakse viinaga ja pannakse elu-sale kalale suhu. Äsja ägedalt sipelnud kala pani korraga uimed rahulikult kokku ja tema oranzh saba jäi täiesti liikumatuks. Üheainsa hetkega. Panin tema lõpusekaante alla värsked õunaviilud, et kala ei lämbuks ja kahe tunni pärast jõudis karpkala nõgestega vooderdatud korvis linna. Kodus pakkisin ta kenaks kingituseks ning sõitsin trammiga sünnipäevale.

Äkki kiljatas keegi mu kõrval hüstee-riliselt ja kohe lisandus sellele veelgi õudus- ja hämminguhääli. Kõik tõmbusid minust eemale kui pidalitõbisest, kuid trammist siiski keegi välja ei hüpanud. See sõitis lihtsalt liiga kiiresti. Minu käte vahel rabeles aga suur kingipakk sünnipäevakaardi ja kaunite lintidega. Ei teadnud ju teised, et pakis toibus enne õiget aega vii-nauimast kolmekilone peegelkarp.


Herbert Tsukker