ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 17 sisukord:
» Kalakott: Kirjad, pildid, rekordlinask ja rekordturb
» Juunior: Poistelaager Roolandist kirjutab Toomas Sepp
» Parim lant: Arvamusi webi- Kalastajast
» Eesti vete kalu: Harjusest kirjutavad Ralf Mae ja Rein Järvekülg
» Muremeeli: "Onu Fedjale kalameestelt..." Herbert Tsukker
» Kurioosum: Kalle Kroon
» Kord on kord on kord: Seadussegadikust kirjutab Kaido Krass, kommenteerib Ain Soome
» Omaalgatus: Uuest koelmust Pärnu jõel kirjutavad Kalle Kroon ja Kaido Krass
» Kalakasvatus: "Lõheallikas ehk pilk Põlula kalakasvatusele." Vladislav Korzhets
» Kodulugu: Männiku karjäärid. Herbert Tsukkeri kirjutis karpkalast karjäärides
» Õngekool: Lõhnav pallike. Peibutussöötadest kirjutavad Toivo Reinpalu ja Vladislav Korzhets
» Kalade söögilaud: Kärbsetõuk
» Õngekool: Püük söödatopsiga
» Nipid ja nõksud: Ahvenapüügist
» Mälestusraamat / etnograafia: Malaaria, isepüüdjad Obil. Ronald Rüütel
» Võistlused I: Võistlus Suure-Jaanis, Eesti esivõistlus Pikasillal
» Meister: Marko Kinusar
» Võistlused II: Kohtumine Tallinn-Soome Paunkülas, Kalevi lahtised esivõistlused
» Pajatus: "Elav kingitus", Herbert Tsukker
» Külalised: "Rute&Rolle" käis Eestis
» Pajatus / maailm: "Soome ulmakala", Aleksei Antiptšik
» Kalastuskord Soomes ja Lätis: Risto Tarikka, Janis Stikuts
» Viimane sõna: Videosein
 
Meister: Marko Kinusar
Marko Kinusar
Eesti õngitsemismeister 2000

Eesti tänavune õngitsemismeister sündis 1962. aastal Võrus, ehkki tema vanemad on tallinlased. Nii lihtsalt juhtus, et sugulastel Lõuna-Eestis külas olles läks emal äkki kiireks. Marko juured ongi Lõuna-Eestis, nii ema kui ka isa poolt: isapoolsed sugulased on Kõnnusaared, kuid isast enesest sai nõukogude sõjaväes ortograafilise edasi-tagasi käänamisega Kinusar.

Neile, kes kahtlevad, et kas on ikka sama poiss, kellega koos sai õpitud või töötatud, olgu spikriks Marko lühi-CV: alguses elas Mustamäel ja õppis Tallinna 37 Keskkoolis, siis kolisid vanemad Lasnamäele ja Marko hakkas käima Tallinna 16 Keskkoolis, mille ka lõpetas. Pärast keskkooli läks tööle Estoplasti taarastajaks; 2 aastat vene kroonut Kaliningradis; jälle Estoplast ja freesijaamet; Eesti Vabariigi tulles Estoplast närbus ja Markotki tabas koondamine; poolteist aastat valvuriametit Kommest Autos ja 1993. a. alates Archeris. Sel aastal hakkas Archeri omanik Ivo Schotter jahindustarvete maaletoomise ja müügi kõrval ka kalandustarvetega tegelema; tema juures töötas juba Mati Banhard (praegu Normark Eesti AS-s) ja Mati kutsuski Archerisse tööle ka Marko Kinusare. Archeris töötab Marko müügijuhina praegugi. Tema peal on kogu kalastuse pool, nii sisseostmise kui ka müügi korraldamine. Tuntuim kaubamärk, mis läbi Marko eesti kalameesteni jõuab, on Abu Garcia.

Poisikesena käis Marko vahel kalal, nagu poisid ikka, aga tema jaoks pöördeliseks kujunes 1977. aasta, mil üks klassivend kutsus ta kaasa Laki tänaval asuvasse spordisaali spinninguga täpsust viskama. Marko võttis kaasa oma tubli ridva, millel oli Neva rull. Mehed, kes heitmist harjutasid, ütlesid Marko spinningut nähes, et täitsa tubli mereriist, aga ise treenisid lühikeste tundlike ritvadega. Seal saalis nägi Marko esimest korda elus ka seda, mis imeasi on haspelrull.

Läks nii, et juba järgmisel suvel osales Marko esimesel välisvõistlusel, aastaga täitis aga III, II ja I spordijärgu nõuded castingis. Sellelsamal 77.-ndal aastal astus Marko ka Kalastajate Seltsi liikmeks.

Alguses tegeleski Marko põhiliselt castingiga, praktilise kalapüügiga märksa vähem. Meistrikandidaadi normi täitmine ei läinud enam sama lobedalt kui järkude saamine, pidevalt jäi saadud punktidest veidi vajaka, ent lõpuks õnnestus ka see. Selle järel tuli NSVL meistersportlase nimetus. (Eestis oli castingis, ehk ka stendispordis, nagu seda ala nimetati, 5 meistersportlast, kelledest praeguseks on elus veel 4). Koos meistersporlase tiitliga sai Marko ka I kategooria kohtuniku tunnistuse.

Eestlastest esimesena heitis Marko võistlustel lendõnge täpsusheidetes seeria 100 punkti 100-st võimalikust, ent see tõi kaasa ootamatuse — rekordtulemuse fikseerimiseks hakati varustust üle mõõtma ja selgus, et Marko lendõngenöörile liidetav esiosa oli 2 cm lühem. Rekordi asemel sai ta kirja nulli kogu võistluse arvestuses. Kui varasematest tiitlitest rääkida, siis castingis on Marko olnud korduvalt ENSV meister, igat värvi medaleid on tal ka "Jõu" ja "Kalevi" esivõistlustelt.

Ehkki põhirõhk oli castingil, ei jäänud päris tähelepanuta ka võistlusõngitsemine. Esimest korda lõi ta õngitsemisvõistlustel kaasa 1977.a. noorteklassis, edaspidi hakkas aga võistlema juba täiskasvanute seas. Õngitsemises NSVL meistersportlase nimetusi välja ei antud, üksnes meistrikandidaadi omi, kuid selleks vajalikke punkte oli aasta jooksul suurematelt võistlustelt kokku saada üsna raske. Õngitsemises jäigi Markol meistrikandidaadiks saamata, enne sai nõukogude aeg otsa. Ka pole tal castingisaavutuste kõrvale panna meistritiitleid õngitsemises, tänavuste esi-võistlusteni oli õngitsemises tema parimaks tulemuseks kolmas koht.

Suhteliselt hilja, 80.-ndate lõpus, hakkas Marko tegelema taliõngitsemisega, ja seda tänu Toivo Reinpalule, kes ta jää peale kaasa "vedas". Seegi asi "jäi külge". Nõukogude aegsetel talivõistlustel Marko küll ei käinud ega ole ta kuulunud ka Eesti koondisse talikalastuses, kuid nö. käegakonmbitavaid tulemusi on andnud ka tirguvõdistamine — mullu tuli ta Harku järvel peetud "Kassikalal" 100 võistleja hulgas teiseks ning sai selle eest mikrolaineahju, tänavusel Kaarna järvel peetud "Kuldkalal" aga oli üks neist neljast mehest, kes said käte auhinnalipikuga ahvena. (Seoses sellega juhtus väheke uskumatu ja mõneti koomiline lugu — auhinnaks määras loos talle väga hea ja kalli spinningurulli Suverän, mille maaletoomisega aga Marko Archeris just ise tegeleb ja mille Archer oli selle rulli reklaamimise huvides auhinnaks andnud. Korraldajad vahetasid kokkuleppel võistlejatega auhinnad siiski ära ja nii "õngitses" Marko välja mobiiltelefoni + 4 päeva Pühajärve puhkekodus.)

Uurin veel, milline on Marko vahe- kord lendõngega. Oleks ju loogiline, et ta kasutaks castingis saadud perfektset lendõnge käsitsemise oskust ka praktikas. Saan aga eitava vastuse; lendõnge fänniks pole Marko muutunud, selle püügi-riistaga on ta vaid korra viidikaid noppinud.

Aasta või kahe eest küsisin Markolt, milline on tema lemmikpüügiviis, ja mäletan, et ta ütles siis olevat selleks kalastamise spinninguga. Küsin nüüd uuesti.

"Ega mul kindlat lemmikviisi ei olegi," ütleb Marko, kui on veidi mõtelnud. "Tõsi, paar aastat pidasin õngitsemisega vahet, kuid selle suve alguses nagu mingi hääl kohe ütles, et sea riistad korda ja võta õngitsemine käsile."

Ja Marko võttiski tänavu asja tõsiselt. Nädal enne esivõistlusi käis ta ka Pikasillal, tutvus võistluspaigaga ning harjutas püüdmist nendes oludes. Siis oli võtmine väga hea ja kala sai ta kõvasti. Võistluspäevadel oli võtmine palju nadim. Marko usub, et võita aitasid tal pikaajalised võistluskogemused ja võistluspaigas tehtud eelluure. Püügitingimused olid ju väga rasked: üsna suur sügavus ja tugev veevool.

"Just kogemused on olulised," rõhutab Marko, "ja just nimelt võistluskogemused. Võistluspüük on siiski midagi hoopis muud kui niisama õngitsemine. Mõned mehed on endile juba hankinud meie olude kohta väga hea varustuse, aga neil jääb veel puudu võistlemise kogemustest. Neid ei hangi aga teisiti kui võisteldes, kuid võistlusi on meil praegu veel vähevõitu."

Tagasi tavakalastuse juurde tulles ta-han teada, millised on Marko lemmiklandid. Need on: pöörlevatest kindlalt Mep-ps, võnklantidest Krokodil, Räsänen ja Rapala Minnow Spoon, merirorelli-lõhe püügil Toby ja Rapala Inkoo.

Vaatamata sellele, et Marko on üle kahekümne aasta kalastanud, ei saa ta hoobelda väga suurte isiklike rekordkaladega: karp — 3,2 kg, meriforell — 3,5 kg, haug — 5 kg, ahven -1,0 kg (viimane on saadud talvel kirptirguga). Kui palju ta kokku nende aastate jooksul on kalu veest välja toonud, võiks ju proovida ligilähedaselt kokku arvutada, aga parem on seda siiski mitte teha — äkki mõni lugejaist ei saa kadedusest enam öösiti und või mõni teine nutab kalavarude pärast silmad punaseks.

Kuid ega kogu Marko aeg pole ka ainult kalastamisele kulunud. Tal oli 1989. aastal mahti ka abielluda Annelyga, kes samuti tegeles õngitsemisega ja neil on poeg ning tütar, kes praegu küll veel kalal ei käi, aga kauaks...

Vladislav Korzhets