ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 17 sisukord:
» Kalakott: Kirjad, pildid, rekordlinask ja rekordturb
» Juunior: Poistelaager Roolandist kirjutab Toomas Sepp
» Parim lant: Arvamusi webi- Kalastajast
» Eesti vete kalu: Harjusest kirjutavad Ralf Mae ja Rein Järvekülg
» Muremeeli: "Onu Fedjale kalameestelt..." Herbert Tsukker
» Kurioosum: Kalle Kroon
» Kord on kord on kord: Seadussegadikust kirjutab Kaido Krass, kommenteerib Ain Soome
» Omaalgatus: Uuest koelmust Pärnu jõel kirjutavad Kalle Kroon ja Kaido Krass
» Kalakasvatus: "Lõheallikas ehk pilk Põlula kalakasvatusele." Vladislav Korzhets
» Kodulugu: Männiku karjäärid. Herbert Tsukkeri kirjutis karpkalast karjäärides
» Õngekool: Lõhnav pallike. Peibutussöötadest kirjutavad Toivo Reinpalu ja Vladislav Korzhets
» Kalade söögilaud: Kärbsetõuk
» Õngekool: Püük söödatopsiga
» Nipid ja nõksud: Ahvenapüügist
» Mälestusraamat / etnograafia: Malaaria, isepüüdjad Obil. Ronald Rüütel
» Võistlused I: Võistlus Suure-Jaanis, Eesti esivõistlus Pikasillal
» Meister: Marko Kinusar
» Võistlused II: Kohtumine Tallinn-Soome Paunkülas, Kalevi lahtised esivõistlused
» Pajatus: "Elav kingitus", Herbert Tsukker
» Külalised: "Rute&Rolle" käis Eestis
» Pajatus / maailm: "Soome ulmakala", Aleksei Antiptšik
» Kalastuskord Soomes ja Lätis: Risto Tarikka, Janis Stikuts
» Viimane sõna: Videosein
 
Õngekool: Lõhnav pallike. Peibutussöötadest kirjutavad Toivo Reinpalu ja Vladislav Korzhets
Lõhnav pallike

Puder või "poesööt"?

Kõiksugused pudrud on kalakohtade sissesöötmiseks või ka peibutussöötadena kalameeste hulgas teada-tuntud asi. Nendega võib kala saada küll, rohkem või vähem, ent klassikalistel putrudel on üks oluline puudus — nende rohke vette-uhamine reostab veekogu. Liigsel kasutamisel, ent nende kasutamine kipubki "kindluse mõttes" olema tarvilikust suu-rem, jääb jämedafraktsiooniline sööt kalade poolt söömata ja läheb vees kää-rima. Pisemad veekogud võivad inten- siivse pudruloopimisega muutuda lausa solgiauguks. Kui vooluveekogud taastavad ennast kiiremini, siis seisvas vees on pudrudega liialdamine kurjast. (Aastate eest tuli Paunküla veehoidlal näiteks keelata ka massiline hernepudruga sissesöötmine latikapüügil, sest veekogu põhi kohati lausa mullitas käärimisest ja vesi oli veidi liialdatult öeldes nagu meski, mida olnuks paras torudest läbi lasta.)

Seevastu nn poesöödad, s.t. söödase-gud, mis on valmistatud tuntud firmade poolt spetsiaalselt kalapüügiks, paistavad silma selle poolest, et on äärmiselt peene-teralised, sisaldavad üksnes looduslikke täite- ja lõhnaaineid ning ei tekita veeko-gule nõnda suurt reostumisohtu kui tangainetest valmistatud pudrud. Euroopa Liidu nõuded kalastussöötade valmistajatele loodussäästlikuse osas on äärmiselt kõrged ja neid söötasid kasutades võime meiegi olla kindlad, et me oma lemmikveekogule põntsu ei pane.

Jämeda- ja peeneteralise sööda erinevuse reostuse osas põhjustab ka see, et peeneteralise sööda hävitavad veest pisi-kalad, kes suureteralisest toidust välja ei tee.

Peeneteraliste peibutussöötade kasutamine on Euroopas alguse saanud võistlusõngitsejatelt, kellel on olnud tar- vis saavutada väiksema söödakogusega suuremaid saake, mille nimel nad on palju otsinud ja katsetanud. Algselt hakati ka peeneteralisi söödasegusid tootma esmajoones võistluspüüdjate tarvis, kuid need levisid ruttu ka tavaõngitsejate hulgas ning on saavutanud ülima populaarsuse. Eestis see veel niimoodi ei ole, osalt asja uudsuse, osalt ka selle pärast, et õngitsemistraditsioon meil ja Euroopas on veel üsna erinev. (Kui Euroopas käiakse õngitsemas esmajoones sportliku ajaviite mõttes ja kalade vabastamine pärast püüki on ta-valisem kui nende kojuviimine, siis meil pole veel omane kalapüügile kui harrastusele lihtsalt peale maksta, vaid kalal käies arvestatakse enamasti ka seda, et palju see kalakilodes sisse tõi).

Meil on puudunud pikka aega ka teave uusimatest püügivõtetest ja söötadest Euroopas. Ega nüüdki veel leia igast kalastuskauplusest söödasegusid, asi on uus ka kaubanduse jaoks. (Näit. Leedus võib seevastu söödasegusid osta peaaegu igast suuremast toiduainete kauplusest või ka kalastuspaikade lähedal asuvast bensiinijaamast.)

Selle kirjutise eesmärgiks on tutvustada neid söödasegusid, mida Eestis on võimalik osta ja kirjeldada ka nende kasutamist. Me ei kavatse halvustada klas-sikaliste putrude mõõdukat kasutamist teatud kalaliikide (karbi) püüdmisel, vaid tahame propageerida kaasaegsemaid ja meie meelest efektiivsemaid söötasid.


Eestis saadaolevad söödad


Viimasel ajal on Eestis olnud müügil Saksamaal (DAM) ja Prantsusmaal (Sensas) toodetud erinevaid söötasid vii-dika, särje, latika, linaski ja karbi peibu-tamiseks, püügiks voolu- või seisuvees. Suurim erinevus DAMi ja Sensase söötadel on nende säilivusajas: saksa söötade säilivusajaks on antud 6 kuud, prantsuse omadel aga 1,5 aastat. Kalasöötade puhul on väga oluline nende madal niiskus sisaldus ja pakenduse kvaliteet. Need asjad on etemad Sensase söötadel, mis on aga ka vastavalt kallimad.

Müügil on mitmekomponendilised põhi-söödad, n.ö mass, söödalisandid (näit. päevalillepulber, kanepipulber jne.), pulb-rilised lõhnasegud, lõhnasiirupid ja -õlid.

Moodne kalasööt valmistatakse eel-loetletud komponetide varieerimise ja õiges mahus kokkusegamisega.


Põhisöödad

Krunt e. jämedateraline sööt on selline sööt, millega viiakse veekogu põhja põhi-line, esmane söödakogus ja tekitatakse sinna nn söödavaip. Lihtne krunt kujutab enesest peamiselt täiteainetest koosnevat massi, millele ei ole veel lisatud söödalisandeid ja lõhnu. Krunt on baassöödaks, millest lisandite abiga valmistatkse konk-reetse püügikoha ja kalaliigi jaoks vajalik sööt. Krundi ülesanne on kalad kohale meelitada. (Kohalemeelitatud kalu hoitak-se hiljem püügi paigal peenekoeliste söö-tadega, nn jahudega, mida heidetakse püügi ajal vette juba märksa väiksemates kogustes.

Krunte on laias laastus kahte sorti:

a) seisvas vees kasutatakse ilma liim-aineta krunti;

b) voolavas vees kasutatakse liim-ainetega krunti.

Lisaks neile on erikrunte erineva voolutugevuse ja sügavusega veekogude jaoks. Näiteks Sensase Super-kanal on mõeldud püügiks tugevaloolulises vees sügavusel 3-6 meetrit ja sisaldab rohkelt liimainet, mis aitab vormida ja hoiab koos söödapalle, et need saaksid vajuda vee-kogu põhjale ning alles seal veevoolu toimel vaikselt laguneda ning meelitada ligi allavoolu jäävat kala.

Osa krunte sisaldavad ka teatud söö-dalisandeid mõne konkreetse kalaliigi peibutamiseks; neile on see reeglina ka pakendile kirjutatud ja pandud sinna kala pildina. Nendele kruntidele lisandite sisse-segamisel peab olema märksa ettevaatlikum, kuna nende puhul on kerge "üle pipardada". Reeglina lisatakse neile vähesel määral (kuni 7%) teatud liiki lõhnapulb-reid, siirupeid neile enam juurde ei panda.

Kui krunte kasutatakse esmasöötmiseks, siis nn teiseks söötmiseks ehk pealeviskamiseks kasutame nn jahusid. Need on hästi peene fraktsiooniga söödad, mis vette heidetuina ei pea enam vajuma põhjale, vaid tekitama vees söödapilve.

Siin on suur erinevus seisvas ja voolavas vees peibutamise vahel. Voolavas vees lisatakse jahusid kohe krundile, kust need lagunemise käigus vooluga vette kanduvad — peenem, jahulisem osa eral-dub söödapallidest esimesena, raskem osa jääb aga paigale kauemaks. (Vooluvees üksnes jahuliste söötade kasutamine oleks vaid söödaraiskamine, kuna vool kannab "pilve" minema enne, kui see jõuakski põhjale vajuda.) Voolavas vees on oluline, et sööt jõuaks põhja ilma, et ta vajumisel laguneks. Mida tugevam vool, seda kergemini söödapallid lagunevad ja seda kaugemale kannab vool neid heitekohast. Vahel ei aita ka hästiliimuva Super-kanali kasutamine. Et sööta siiski tugevas voolus ja suure sügavuse korral põhjale saada, lisatakse söödale pottsepasavi, mis annab söödapallidele raskust ja klee-puvust. Pulbriline savi segatakse kuiva söödasegu sisse kuivalt (kuni 30% mahus).

Seisvas vees ei tohiks põhjale vajuv põhisööt jääda pallideks või liiga liiga kitsaste söödalaikudena, vaid peab moodustama hästi kerge ja ühtlase vaiba veekogu põhjal. Selle moodustamiseks kasutatakse liiva (kuni 30% mahus), mis aitab vajuvat sööta lõhkuda ja sellel ühtlasemalt laiali kanduda.

Särjepüügi juures on krundid tavaliselt veekogu põhjaga sama värvi. Latika, linaski ja karbi krundid on efektiivsemad, kui nad on kollakat värvi ja põhjal välja paistavad.


Söödalisandid ja lõhnained

Voolavas vees kasutatakse põhiliselt pulbrilisi söödalisandeid ja lõhnaineid, seisvas vees aga võib kasutada nii pulbrilisi lisandeid ja lõhnu kui ka siirupeid ja õlisid. Viimased on seisvas vees tulemusrikkamad. Kokku võiks näiteks sobida kanep nelgiga (järsk lõhn), päevalill fenholiga (pooljärsk, väga hea särjele), meekook moo-niga (leebe, sobib karbile ja latikale). Ilmselge liialdus oleks ühes söödasegus kõiki neid lisandeid korraga kasutada. Lisan-deid tasuks kasutada 2-3 kaupa, sobitades leebemaid tugevamatega. Nii sobib pehme päevalill kokku kõigi teiste lisan-ditega, kuid näiteks grillkanepi ja aniisi kokkupanemisel saame nii tugeva lõhna, mis võib kala hoopiski minema peletada.

Siin on õngitsejale mängumaa katsetamiseks ja omaenese retseptide koostamiseks.

Pulbrilised lisandid ja lõhnad. (Kogused 1 kg söödamassi kohta)



Päevalillepulber
särg, latikas, karp, linask. (200 g)
Grillitud kanepiseemnepulber särg, latikas, karp, linask. (100 g)
Fenholi (apteegitilli) pulber särg, latikas. (70 g)
Aniisiseemnepulber särg (kasutamisel olla väga mõõdukas) (kuni 30 g)
Mooniseemned särg, latikas. (100 g)
Koreandriseemnepulber särg, latikas, karp, linask. (70 g)
Meeküpsisepulber särg, latikas, karp, linask (200 g). Kasutamisel arvestada, et meeküpisepul- ber lisab söödasegu liimuvust.
Maisijahu särg, latikas, karp, linask. (200 g) Ka mai- sijahu suurendab sööda limmuvust.



Lõhnasegud

Spetsiaalsed lõhnasegud on poes saadaval pakendatud kujul. Need on kokku miksitud looduslikest lõhnainetest ja segu täpne koostis on reeglina firmasaladus. Näiteks Sensase Bremix on lõhnasegu latikale, Gardonix aga lõhnasegu särjele. Tavaliselt on pakendile märgitud, mis kalaliigi peibutamiseks antud lõhnasegu kasutatada ja millise koguse põhisööda sisse seda segada. See lõhnasegu kogus on arvestatud suhteliselt neutraalse põhisööda jaoks.
Sööda valmistamisel peame silmas pidama, et me samaaegselt ei segaks sisse "täie rauaga" söödalisandeid ja lõhnase-gusid, muidu teeme valmis liiga vänge asja, mille eest kalad pagevad.
Võib juhtuda ka niisugust imeasja, et sumbuursel kokkusegamisel lõhnad vastastikku teineteist tapavad ja saame hoopiski lõhnatu sööda.

Sööda kokkusegamisel on kalamehe tähtsaimaks organiks nina. Lõhnabukett peab olema kas järsem või magusam, aga ühtlane. Välja peab kujunema ka lõhnamälu ja kasutatud segude koostis tuleks iga kord kirja panna, ainult nii leia-me üles need endi jaoks parimad segud.


Siirupid ja õlid

Müügil on ka spetsiaalseid söödasiirupeid ja -õlisid. Neid lahustatakse eelnevalt selles vees, mis lisatakse sööda valmistamisel kuivale põhimassile. Õlisid lisatakse ka söödatainastele ja karbiputrudele. Söödasiirup Aromixit lahustatakse liit-ris vees 100-250 g, olenevalt lisandite roh-kusest söödasegus. (Üle 150 g siiski ei soovita.)
Oluline on teada, et osa müüdavatest õlidest ei lahustu külmas vees, seega tuleb need enne kalalkäiku kodus sooja veega lahustada. Milliste õlidega asi nõndamoodi on, saate loodetavasti teada kalastuskaup-luse müüjalt.
Kui sööda valmistamisel kasutame sii-rupilahust, tuleb sööt jätta 15 minutiks "tõmbama", et siirub saaks imenduda. Kui me tõmmata ei lase ja pallid kohe vette heidame, lahustub siirup vette veel enne, kui söödapallid põhjale jõuavadki.


Söödavärvid

Müügil on spetsiaalsed värvained söötade jaoks. Praegu on müügil punast ja kollast. Värvide eesmärk on tekitada vees värvipilv, mis kalades huvi äratab ja nad kiiremini kohale toob. Värvaineid ei kasutata esmasöötmisel, vaid siis, kui sööta juurde heidetakse. Väga ereda päiksepaiste korral on värvaineid siiski parem üldse mitte kasutada.


Tõugud söödasegus

Veel suurema efekti saavutamiseks lisatakse söötadesse elavaid maiustusi: kärbsetõuku, hästi peent sääsevastset või ka vihmausside jupikesi. Võistlusõngitsejad kasutavad eluskomponenti väga suurtes kogustes, kuni 20-30% sööda üldmassist, tavaõngitsemisel nii rohkelt neid ei kasutata, aga mutukate lisamine on siis-ki soovitav.


Söödasegu valmistamine

Sööda kokkusegamiseks on hea kasutada üsna laia põhjaga plastkaussi. Veelgi parem, kui sellel on küljes sang, siis saame söödanõuga mugavalt liikuda. Asja ajab ära ka ämber ja hädapärast saab sööta segada ka kilekotis, iseasi, kui mugavalt.
Põhisööt segatakse söödalisandite ja lõhnainetega kokku kõigepealt kuivalt. Segada tuleb hoolikalt, et erinevad kom-ponendid hästi seguneksid. Kui hakkame püüdma seisvas vees, ei tasuks ka juba kuival segamisel sööta liialt kokku pressida, vaid peaksime proovida segada nii, et kuivsegu jääb üsna kohevaks.








Kui kasutame siirupeid või õlisid, tuleb need lahustada sellesse vette, millega hakkame söödasegu niisutama.
Segu niisutamisel peab olema vee va-lamisega ettevaatlik, et me sööta liiga märjaks ei kastaks. Vett tuleks valada portsjoniti, vähehaaval, samal ajal sega-des. Võistlusõngitsemisel kasutatakse selleks ka veepihusteid, millega sööta segamise ajal ühtlaselt niisutatakse. Kui palju vett lisada, ei ole võimalik täpselt ütelda — see sõltub algsööda kuivusest ja niis-kusimavusest, mis võib olla erinev. Vett lisades peame arvestama, et sööt tõmbab seda enesesse mõnevõrra ka pärast seda, kui oleme selle esmaselt valmis seganud. Vett peab olema segus just nii palju, et saaksime segust vormida söödapallid (seisuvee jaoks muredamad, vooluvee jaoks tihkemad), mis heitmisel ei laguneks.
Tavaliselt segatakse sööt kokku vee-kogu ääres, vahetult enne püüki. Selleks on kaks põhjust: esiteks hakkavad pa-kenditest väljaraputatud söödalisandid ja lõhnained üsna kiiresti kaotama oma mõju ning eelmisel õhtul või veel varemgi kodus valmis segatud sööda toime pole nii tõhus kui värske sööda oma, teiseks aga võivad veekogu ääres meid tabada ootamatused — vool on tavalisest kiirem, vesi kõrgem vms. ning me peaksime oma sööta korrigeerima. Valmissegatud ja niisutatud söödale on aga lõhnaineid või pottsepa savi märksa raskem ühtlaselt sisse segad, kui kuivsegule. Rääkimata sellest, et mõnd ülearust komponenti on söödast välja võtta hoopis võimatu.


Kruntimine

Esimene söötmine e. kruntimine tehakse püügipaigal enne püügi alustamist ja see on kõige mahukam. Selleks kulutatakse umbes pool püügipaigal kasutatavast söödakogusest. Praktikas näeb see välja nii, et sellesse tsooni, kus hakkame õngitsema, heidetakse 3-6 parajalt peo-pessa mahtuvat söödapalli. Kogus sõltub oludest: tugeva vooluga vees peame tõe-näoliselt kasutama märksa rohkem peibutussööta kui aeglase voolu või seisva veega paikades. Liigrohke söödaheitmine võib aga kasu asemel kahju tuua — ka-lad kas mugivad ennast peibutussöödast täis ilma, et nad õngesööda vastu enam erilist huvi ilmutaksid või peletab tugeva-test lõhnadest ja maitsetest üleküllastunud keskkond nad hoopis eemale. Paraja söö-dakoguse määramise oskus tuleb kogemustega — kuna püügiolud on alati erinevad, ei saa seda täpselt ette kirjutada.


Nina ja lõhnamälu võiksid kalamehel
olla sama head kui koeral,
kes koos Toivo Reinpaluga
lõhnapalli nuusutab




Söödapallide valmistamisel ja vetteheitmisel peame muidugi arvesse võtma püügipaiga sügavust ja voolutugevust. Mida sügavam on vesi, seda tihkemaks peame pallid pressima, et need ei laguneks enne põhjale jõudmist; mida kiirem on vool, seda kõrgemale püügikohast peame pallid vetteviskamisel sihtima, et need jõuaks põhjale just seal, kus me soovime. Teooria on siin paraku lihtsam kui asja täpne teostamine praktikas.


Pealesöötmine

Peibutussöötmist jätakatakse ka püügi ajal. Seda tegemata võib juhtuda, et hästi võtnud kalad on ühel hetkel lihtsalt kadunud. Selle põhjuseks võib olla, et vool on sööda minema kandnud või on lõhnad-maitsed vees juba sedavõrd lahustunud, et enam ei toimi. Kui kala võtab, on püügituhinas pealesöötmine kerge ununema, aga selle unustamise tuletab meelde võtmise lakkamine, ent siis oleme me kala juba nö. minema lasknud ja tema tagasi toomine võtab rohkem aega või on võimatugi — eriti võistlustel, kus naabersektoreis püüdjad võivad olla kalad juba endi juurde meelitanud.
Pealesöötmisel nagu kruntimiselgi sõltub sööda konsistents püügioludest. Võime kasutada sama tihkeid söödapalle nagu kruntimisel, kui soovime, et pall vajuks enam-vähem tervena veekogu põhjale ning alles seal mureneks, aga võime heita püügitsooni ka kergemalt kokku pressitud palle, mis lagunevad juba vajumisel. Ka heidetakse pealesöötmisel vette krundsöödast kas kuivemat või just märjemat peibutussööta, mille eesmärgiks on moodustada vees nö pilv. Pilve saamiseks kasutatakse pealesöötmisel ka peenema jahvatusega segusid. Pilv paelub reeglina kalade tähelepanu ja toob nad pilve juurde toiduotsingule. (Meenutagem vana kalastusvõtet — roikaga sobrati veekogu põhjas, et sealt tõuseks mudapilv, mis meelitas kalad koos mudaga tõusvat põhjatoitu otsima).
Kui kala võtab veepinna lähedalt või püük toimub madalas vees, heidetakse peibutussööta vette ka hajusalt. Nii moodustub pilv kohe vee ülakihis ja söödapalli platsatus vettelangemisel ei ehmata kalu eemale. Kui püügitsooni kauguse või vastutuule tõttu ei saa sööta soovitud kohta käega heita, võib selleks kasutada kada või pika varrega lusikat.
Põhjast kõrgemal asuva pilve moodustamiseks võib kruntsöödale lisada ka liiva. (Üks eesti võistlusõngitseid viskab pilve tekitamiseks viidikapüügil vette üks-nes liiva, ilma lõhnalisanditeta).
Niisiis on pealesöötmisel kaks ülesannet: esiteks — värskendada krunti, mille mõju vees ajaga kahaneb; teiseks — hoida vees pidevalt söödapilve, mis kalade tähelepanu köidab. Krundi värskendamiseks kasutatakse suuremaid ja tihkemaid söödapalle, pilve hoidmiseks visatakse aga hõredamat või märjemat sööta vette tihedamalt ja pisemates kogustes, vahel vaid näpuotsatäis korraga.


Veel mõnda

— Püügipäevast üle jäänud niisutatud söödasegu puhul on probleemiks, et see kipub kergesti hapuks minema. Kui päev polnud liiga palav ja sööt juba õhtuks käest ei läinud, võime ülejäägi panna sügavkülma. Oma kvaliteedilt pole niisugune sööt küll enam sama hea kui värskeltvalmistatu, kuid kokkuhoid, nagu öeldakse, pole koo-nerdamine.
— Lõhnastada tasub ka õngesööta; kärbsetõuke, sääsevastseid, vihmausse. Selleks on müügil olnud spetsiaalseid söödale pealepritsitavaid segusid, ent sugugi halb pole puistada tõugu- või ussitopsi ka natuke sedasama peibutussööta, millega me kalu lähemale meelitame.


Lõpetuseks

Peibutussööda kasutamine on õngitsemise puhul asi, mille tähtsust ei anna ülehinnata. Asi ei ole ka sugugi lihtne, isegi mitte juhul, kui ostame poest paki(d) valmissöödaga. Nagu iga asja puhul, nii tuleb ka siin ette ebaõnnestumisi. Seevastu siis, kui asi hakkab "käppa" saama, on meil põhjust rõõmustada. Nii kena kalasaagi pärast kui ka tõdemusest, et meie püügioskused on edasi arenenud. Viimasest vast rohkemgi.



Asja tuum:
Toivo Reinpalu

Üleskirjutus ja fotod:
Vladislav Korzhets