| |
Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel
| |
 |
|
|
| Pajatused: Leo Dolenko "Siin ei ole kala" |  | Siin ei ole kala!
Just selliste sõnadega keelitasid sõbrad Tõnu ja Tavo mind merele minemast. Oli suur suvi ja Kuressaare Merepäevade raames toimunud Haakriku laat just lõppenud. Et ma peale antikvaariameti ka üle keskmise “kalahaige” olen, ei suutnud seegi kord keegi takistada mu mereihalust. Spinning ning landikastki ootasid oma.
Mõeldud-tehtud! Pärast mõningast minupoolset selgitustööd (ja tõsist väljategemist lubades) leidsid sõbrad lõpuks, et ega see paadimootorile hääle sisse saamine üle mõistuse keeruline asi olegi, ning juba me lendasimegi Abruka poole. Päike hakkas loojuma, õhk õhtujahedust levitama ning kajakadki piilusid silmanurgast “põhkupugemise” võimalust. Vaatamata jätkuvale sõpradepoolsele antipropagandale a la “siin ei ole kala, keegi pole aastaid siin kala näinudki, lähme sõidame parem niisama” jne., põksus minu süda üha kiiremini.
Abruka all suretasime mootori ja lasksime paadi triivi. Nagu igal korralikul alusel (“Lennuk”, “Georg Ots” jt.), ei puudunud ka meite “Progressi” varustusest pudel kangemat. Esimene sorts üle paadiserva Vetevanale, teine, see mehisem, endile kõheduse peletamise tarbeks, ja püük võis alata. Valisime landid ning tegime esimesed heited. Et puhus mõnus tuuleke, küündisid landikaared vaat et viiekümne meetri kanti. No mida sa hing veel ihaldad! Viuuu... sulps, viuuu... sulps... Ikka kiiruga välja ja aegamööda sisse.
Esimene triiv midagi ei andnud, seega mootor popsuma ning vastutuult tagasi. Taas viuuu ja sulps, viuuu... ja järsku oli minu lant nagu korraliku rahnu taga kinni. Et püüdsime küllaltki madalast veest – põhjakivid paistsid –, polnud see ka mingi ime. Haakisin kõvemini, et lanti lahti päästa, kui kogu see kupatus mere poole liikuma hakkas. Andsin kähku pidurist järele ning jäin hingevärinal ootama. Liikumine lõppes, kui kala (sellest olin juba aru saanud) oli paadist ligikaudu kuue-seitsmekümne meetri kaugusel.
Ettevaatlikult hakkasin jõhvi kettale tagasi kerima, ja ennäe – tuligi! Seda küll ainult seni, kuni veteelukas meid ja meie paadi avastas. Pillerkaaritamisele saabus lõpp ning kala tuiskas noolena tagasi merele, minul rullipidur sirisemas ning ise lolli näoga järele vaatamas. Ja jälle sai hoog mõnekümne meetri kaugusel otsa. Ettevaatlikult paadi poole... Ja nii viis-kuus korda järjest. Muidugi jõudis kala end mitu korda õhus näidata – vaatepilt, millele võrdväärset raske leida!
Pärast 15...20 minutit kestnud võitlust hakkas “sõbrake” taltuma ning mul õnnestus ta paaril korral päris paadi serva alla venitada. Et jõhvi jämeduseks kõigest 0,27 mm ning nagu kiuste polnud meil ka kahva ja kongitsat, ei saanud kala “mõistlikust” väljavõtmisest juttugi olla. Tuli loota vaid Vetevana mõistvale suhtumisele (vt. lepitamisele loo alguses) ja enda näpuosavusele. Seda viimast õnneks piisas. Pika vastupunnimise peale oli haug – see ta oli – lõpuks nii väsinud, et tõusis paadist kümnekonna meetri kaugusel, kuldkollane “Professor” suunurgas läikimas, veepinnale nagu nott. Kerisin kala paadile lähemale, pigistasin parema käe sõrmed elukale lõpuste taha ja paadis ta oligi.
Alles nüüd oli mul mahti ka Tavo ja Tõnu nägusid kaeda ning nende kommentaare kuulata. Sõbrad, kes seda “tsirkust” pealt olid näinud ning mind kogu protseduuri vältel ka kõvasti õpetanud (mida mina loomulikult ei mäleta), ei osanud nüüd muud öelda, kui et “sai ju öeldud, et siin kala ei ole, aga sina... Tule veel sihukesega kalale!”
Sama juttu kala mitteolemise kohta kuulsin hiljem ka Roomassaare sadamakapteni suust. “Juhuse asi, lihtsalt vedas,” ei osanud ma enese õigustamiseks targemat lausuda, endal hing aga rõõmust hõiskamas. Ega´s seda välja näidata saanud.
Kuressaare kesklinna poes kaalusime “poisi” ära. 5,1 kg, võta või jäta. Ja eriti siis, kui kõik räägivad, et “siin ei ole kala”. Või äkki tõesti ei olnudki?
Leo Dolenko
Leo Dolenko ja asitõend selle kohta, et
kategoorilised kinnitused kala puudumise
asjus ei loe tõelise kalamehe jaoks midagi.
|
|
|
|
