ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 16 sisukord:
» Kalakott: Suured ja veidi väiksemad kalad. Kalatabel
» Kalaveed: Jõeforelli asustamisest Peeda jõkke kirjutab Raul Pihu
» Avalik arvamus: Kormoran — kole lind
» Eesti vete kalu: Koha. Kirjutised Ralf Maelt ja Vaike Ermilt (Pärnu koha)
» Seadus: Narva lõhe püügist.
» Kodulugu: "Oi aegu ammuseid..." Kalle Krooni kirjutis Järvamaa kalastajate tegemistest
» Püügiviis: Püük kunstussiga
» Tõsi taga: Vihmuti ehitus ja kasutamine
» Meistriklass: Noogutiga ujuk. Veel juusrakendusest. Võdiku sõbrad ja sugulased
» Kalaveed: Randel Kreitsbergi õpilasuurimus Pärnu jõe alamjooksust
» Muremeel: Sindi pais jääb alles
» Pajatused: Leo Dolenko "Siin ei ole kala"
» Raine Kalgre "Asine inimene"
» Mälestusraamat: Atarma. Peatükk Ronald Rüütli raamatust "Elu Siberis"
» Pajas & Pannil: Retseptidf Uno Jürissonilt ja Peeter Rajalt
» Maailm: Soomes maad kuulamas. Kirjutis Vladislav Korzhetsilt
» Varia: Erisuguseid uudiseid
» Võistlused: Maikuus toimus mitmeid kalastusvõistlusi: Kevadsärg 2000
» Võistlused Ruhijärvel
» Paidekate võistlus Aesool
» Suure-Jaani järves olid haugidel suud kinni seotud
» Maailm: Ahvenamaa haugid. Tänavukevadisest kalastusretkest kirjutab Ralf Mae
» Antireklaamjutt: Kalliste spinningurullide puudusi vaeb Hanno Kask
» Kalade söögilaud: Sedapuhku on juttu putukatest ja tõukudest, pikemalt käsiteletakse kooreüraskit ja puruvana
» Ohutus: Päästevestide tüüpe ja kasutamist tutvustab Liisu Ploom Lade OÜst
 
Pajatused: Leo Dolenko "Siin ei ole kala"
Siin ei ole kala!

Just selliste sõnadega keelitasid sõbrad Tõnu ja Tavo mind merele minemast. Oli suur suvi ja Kuressaare Merepäevade raames toimunud Haakriku laat just lõppenud. Et ma peale antikvaariameti ka üle keskmise “kalahaige” olen, ei suutnud seegi kord keegi takistada mu mereihalust. Spinning ning landikastki ootasid oma.

Mõeldud-tehtud! Pärast mõningast minupoolset selgitustööd (ja tõsist väljategemist lubades) leidsid sõbrad lõpuks, et ega see paadimootorile hääle sisse saamine üle mõistuse keeruline asi olegi, ning juba me lendasimegi Abruka poole. Päike hakkas loojuma, õhk õhtujahedust levitama ning kajakadki piilusid silmanurgast “põhkupugemise” võimalust. Vaatamata jätkuvale sõpradepoolsele antipropagandale a la “siin ei ole kala, keegi pole aastaid siin kala näinudki, lähme sõidame parem niisama” jne., põksus minu süda üha kiiremini.

Abruka all suretasime mootori ja lasksime paadi triivi. Nagu igal korralikul alusel (“Lennuk”, “Georg Ots” jt.), ei puudunud ka meite “Progressi” varustusest pudel kangemat. Esimene sorts üle paadiserva Vetevanale, teine, see mehisem, endile kõheduse peletamise tarbeks, ja püük võis alata. Valisime landid ning tegime esimesed heited. Et puhus mõnus tuuleke, küündisid landikaared vaat et viiekümne meetri kanti. No mida sa hing veel ihaldad! Viuuu... sulps, viuuu... sulps... Ikka kiiruga välja ja aegamööda sisse.

Esimene triiv midagi ei andnud, seega mootor popsuma ning vastutuult tagasi. Taas viuuu ja sulps, viuuu... ja järsku oli minu lant nagu korraliku rahnu taga kinni. Et püüdsime küllaltki madalast veest – põhjakivid paistsid –, polnud see ka mingi ime. Haakisin kõvemini, et lanti lahti päästa, kui kogu see kupatus mere poole liikuma hakkas. Andsin kähku pidurist järele ning jäin hingevärinal ootama. Liikumine lõppes, kui kala (sellest olin juba aru saanud) oli paadist ligikaudu kuue-seitsmekümne meetri kaugusel.

Ettevaatlikult hakkasin jõhvi kettale tagasi kerima, ja ennäe – tuligi! Seda küll ainult seni, kuni veteelukas meid ja meie paadi avastas. Pillerkaaritamisele saabus lõpp ning kala tuiskas noolena tagasi merele, minul rullipidur sirisemas ning ise lolli näoga järele vaatamas. Ja jälle sai hoog mõnekümne meetri kaugusel otsa. Ettevaatlikult paadi poole... Ja nii viis-kuus korda järjest. Muidugi jõudis kala end mitu korda õhus näidata – vaatepilt, millele võrdväärset raske leida!

Pärast 15...20 minutit kestnud võitlust hakkas “sõbrake” taltuma ning mul õnnestus ta paaril korral päris paadi serva alla venitada. Et jõhvi jämeduseks kõigest 0,27 mm ning nagu kiuste polnud meil ka kahva ja kongitsat, ei saanud kala “mõistlikust” väljavõtmisest juttugi olla. Tuli loota vaid Vetevana mõistvale suhtumisele (vt. lepitamisele loo alguses) ja enda näpuosavusele. Seda viimast õnneks piisas. Pika vastupunnimise peale oli haug – see ta oli – lõpuks nii väsinud, et tõusis paadist kümnekonna meetri kaugusel, kuldkollane “Professor” suunurgas läikimas, veepinnale nagu nott. Kerisin kala paadile lähemale, pigistasin parema käe sõrmed elukale lõpuste taha ja paadis ta oligi.

Alles nüüd oli mul mahti ka Tavo ja Tõnu nägusid kaeda ning nende kommentaare kuulata. Sõbrad, kes seda “tsirkust” pealt olid näinud ning mind kogu protseduuri vältel ka kõvasti õpetanud (mida mina loomulikult ei mäleta), ei osanud nüüd muud öelda, kui et “sai ju öeldud, et siin kala ei ole, aga sina... Tule veel sihukesega kalale!”

Sama juttu kala mitteolemise kohta kuulsin hiljem ka Roomassaare sadamakapteni suust. “Juhuse asi, lihtsalt vedas,” ei osanud ma enese õigustamiseks targemat lausuda, endal hing aga rõõmust hõiskamas. Ega´s seda välja näidata saanud.

Kuressaare kesklinna poes kaalusime “poisi” ära. 5,1 kg, võta või jäta. Ja eriti siis, kui kõik räägivad, et “siin ei ole kala”. Või äkki tõesti ei olnudki?


Leo Dolenko


Leo Dolenko ja asitõend selle kohta, et
kategoorilised kinnitused kala puudumise
asjus ei loe tõelise kalamehe jaoks midagi.