ajakiri foorum pildid tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, septembris, detsembris
 

Nr 16 sisukord:
» Kalakott: Suured ja veidi väiksemad kalad. Kalatabel
» Kalaveed: Jõeforelli asustamisest Peeda jõkke kirjutab Raul Pihu
» Avalik arvamus: Kormoran — kole lind
» Eesti vete kalu: Koha. Kirjutised Ralf Maelt ja Vaike Ermilt (Pärnu koha)
» Seadus: Narva lõhe püügist.
» Kodulugu: "Oi aegu ammuseid..." Kalle Krooni kirjutis Järvamaa kalastajate tegemistest
» Püügiviis: Püük kunstussiga
» Tõsi taga: Vihmuti ehitus ja kasutamine
» Meistriklass: Noogutiga ujuk. Veel juusrakendusest. Võdiku sõbrad ja sugulased
» Kalaveed: Randel Kreitsbergi õpilasuurimus Pärnu jõe alamjooksust
» Muremeel: Sindi pais jääb alles
» Pajatused: Leo Dolenko "Siin ei ole kala"
» Raine Kalgre "Asine inimene"
» Mälestusraamat: Atarma. Peatükk Ronald Rüütli raamatust "Elu Siberis"
» Pajas & Pannil: Retseptidf Uno Jürissonilt ja Peeter Rajalt
» Maailm: Soomes maad kuulamas. Kirjutis Vladislav Korzhetsilt
» Varia: Erisuguseid uudiseid
» Võistlused: Maikuus toimus mitmeid kalastusvõistlusi: Kevadsärg 2000
» Võistlused Ruhijärvel
» Paidekate võistlus Aesool
» Suure-Jaani järves olid haugidel suud kinni seotud
» Maailm: Ahvenamaa haugid. Tänavukevadisest kalastusretkest kirjutab Ralf Mae
» Antireklaamjutt: Kalliste spinningurullide puudusi vaeb Hanno Kask
» Kalade söögilaud: Sedapuhku on juttu putukatest ja tõukudest, pikemalt käsiteletakse kooreüraskit ja puruvana
» Ohutus: Päästevestide tüüpe ja kasutamist tutvustab Liisu Ploom Lade OÜst
 
kasutaja:
salasõna:
 
uus kasutaja?
 
Eesti vete kalu: Koha. Kirjutised Ralf Maelt ja Vaike Ermilt (Pärnu koha)


KOHA
Lucioperca lucioperca

Ka sudak, kabakala, kivisudak, suudak, kohakala, rattapulk, merekaru

Soome k. kuha; vene k. sudak; saksa k. Zander; inglise k. Pike-persch; rootsi k. gös



Koha võiks Eesti vetes nimetada ahvena vanemaks, ent oluliselt ettevaatlikumaks ja agressiivsemaks vennaks, kes ajab oma asju peamiselt pimeduse kaitsva katte all. Teadlased on teda kirjeldanud kui ahvena ja haugi vahepealset kalaliiki, kes oma süstja kehakuju ja hammastiku on pärinud haugilt, uimede asetuse, värvuse ja tumedad ristvöödid aga ahvenalt. Sellest tulenevalt on kujunenud ka tema nimetused paljudes keeltes (briti-inglise keeleruumis pike-perch, vanemas saksa kirjanduses Hechtbarsch, lad. k. lucioperca lucioperca jne.). Ameerika-inglise keeleruumis on koha oma eriliste klaasjate “punnsilmade” pärast saanud nimeks walleye.

Koha keha on piklik, ahvenlastele iseloomulikult kahe seljauimega, mida kiirtevahelistel kiledel katavad tumedad täpid. Suus, üla- ja alalõual, asetsevad 2 paari kihvu, mille vahele jäävad väiksemad hambad. Selg varieerub rohekast tumehallini, küljed on kollakasvalged, kõht valge. Noortel isenditel on külgedel täheldatavad ahvenalaadsed tumedad põiktrii-bud, mis kala vananedes hajuvad ebamäärasteks laikudeks. Sarnaselt teistele kaladele sõltub ka koha värvus veekogust: järvedes, kus on enam mudast põhja, on ka kalad tumedamad.

Eestis esineb koha peamiselt meres ja järvedes, vähemal määral jõgedes, eelistades kivist põhja. Möödunud sajandi lõpul esines sisevetes koha vaid Peipsis ja Võrtsjärves, nüüdseks on ta levinud inimeste kaasabil ligi 35-sse peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eesti järve, millest veerandsajas kuulub ta tähtsate püügiobjektide hulka. Kõige arvukamalt esineb koha siiski meres, nimelt Riia lahe kirdeosas, Pärnu lahes. Veekogus asub ta harilikult sügavates, kruusase põhjaga kohtades, kivide ja rampade vahel, kust õhtul siirdub toidujahile veekogu avaossa.

Suguküpsuse saavutab koha merevetes keskmiselt 4-5-aastaselt, olles sel ajal 35-45 cm pikk (l, s.o. soomuskatte lõpuni). Kudemine toimub mais-juunis, kui veetemperatuur tõuseb üle 12 soojakraadi. Koha koelmud paiknevad tavaliselt üle 1-3 meetri sügavuses seisvas või aeglaselt voolavas vees kõva liiva või kividega kaetud põhjal. Sageli kasutavad kohad koelmutena ka paljaks uhutud taimejuuri. Märgistamise kaudu on kindlaks tehtud, et koha üritab igal aastal tagasi tulla samadele koelmukohtadele. Näitena koeb suur osa Riia lahe kohapopulatsioonist Pärnu lahes.

Erinevalt paljudest teistest kalaliikidest, kes kudemise ajal suurt mürglit teevad, toimub kohade kudemine vaikselt ja tähelepandamatult. Pärast tund-poolteist kestnud kudemisprotsessi emaskala lahkub ning isane jääb kogu marja haudeajaks (7...10 ööpäeva, sel perioodil ta ei toitu) pesa valvama, kaitstes seda nii marjasööjate kalade kui ka mudastumise eest. Isast koha võib kalade maailmas pidada isaks suure algustähega: veetaseme järsul langemisel jääb ta viimase võimaluseni pesa juurde, püüdmata ennast päästa, mille tulemusena ise sageli hukkub.

Kohade kasvukiirus sõltub mitmetest teguritest (vee temperatuurist, läbipaistvusest, planktoni ja pisikala hulgast jm), kuid üldiselt on koha kiire kasvaja.

Aastane kohake kaalub 14...18 g ja on 10...11 cm pikk (soomuskatte lõpuni), kolmeaastase arvud on vastavalt 300...400 g ja 28...30 cm, viieaastasel 1100...1400 g ja 42...45 cm. Viieteistaastane koha kaalub olenevalt toidulaua rikkusest seitsmest üheksa kiloni.

Koha on ka kannibal ja sööb oma liigikaaslasi.

Huvitav on märkida, et toidu seedimise kiirus (järelikult ka kasvukiirus) on seotud veetemperatuuriga: 25...30 cm pikkusel kohal seedub 8...10 cm pikkune viidikas 5WC juures 257, 10°C juures 157, 15°C 83, 20°C juures 45 ja 23°C juures 34 tunniga. Et võtta kaalus juurde 1 kilogramm, peab täiskasvanud koha neelama pisut üle viie kilo teisi kalu. Võrdlusena võib tuua haugi, kes sama juurdekasvu saavutamiseks peab sööma ligi 9 kilogrammi teisi kalu.

Eestis püütud rekordkohana toob “Matk kalariiki” ära 1975. aastal Võrts-järvest tabatud 14,25 kg kaalunud ning 90 cm pika isendi. “Kalastaja” kalatabelis on fikseeritud Ülar Koni poolt 1996. aastal Võrtsjärvest võrguga püütud 11,56 kilone koha. Sportlike vahenditega tabatakse suuri isendeid suhteliselt harvemini. 1999. aasta “Kalastaja” karika suurima harrastuslike vahenditega püütud koha (5,1 kg, 71 cm, spinning) eest sai Kustav Maidla.

Kulinaarsetelt omadustelt on koha puhul tegemist väga maitsva kalaga, millest roogade valmistamiseks on väga palju erinevaid võimalusi.

Kohapüügil kehtivad Eesti vetes nii kutseliste kalurite, rannaelanike kui ka harrastuskalastajate jaoks alammõõdud.


Ralf Mae


Võrtsjärve koha talipüügist



Pärnu lahe koha analüüsimiseks mõõtlaual.
Vaike Ermi fotod




Pärnu lahe kohast, ta püügist ja kaitsest läbi aegade

Pärnu lahe koha on meie rannikumere ökosüsteemis üks väärtuslikumaid kalaliike, kelle looduslikke varusid tuleb senisest säästlikumalt kasutada. Koha väärtus ei seisne üksnes tema suhteliselt kiires kasvus ja maitsvas lihas, vaid koha on röövkalana veekogus oluliseks biomelioraatoriks, kes hävitab hinnaliste lepiskalade toidukonkurente ning parandab sellega vii-maste toitumistingimusi, soodustades nii nende kiiremat kasvu. Hävitades eelkõige nõrgemaid ja vigaseid kalu, on koha ka veekogu sanitariks.

Pärnu laht oli oma koharikkuse poolest tuntud juba ammu. A.Hupel (1777.a.) märgib, et eesti keeles “kohha” ostetakse Pärnus 6 kopikat tükk. 1 koha ja 1 pang räimi maksid enam-vähem sama palju. 19. sajandi lõpul püüti Pärnu lahes koha põhiliselt nootadega (Middendorf-Hellenorm, 1887). Juba siis märgati kohasaakide kahanemist, mida seletati tihedate räimemõrdade, kuhu sattus rohkesti sõrmepikkusi kohasid, ja nootade kahjuliku mõjuga kohamarjale.

Eriti intensiivistus kohapüük Pärnu lahes 1. vabariigi ajal Eestis, millal siinne koha muutus eksportkalaks, millest saadi suurt tulu. Noodapüük asendus nüüd mõrrapüügiga, mis toimus põhiliselt koha kudemise ajal, arenes aga ka püük võrkude (nn, “muttidega”) ja ridaõngedega. 1932.a. püüti Pärnu lahest üle 810 t koha. Intensiivse püügi tagajärjel 5 aasta möödumisel moodustas kohasaak oma kõrgsaakidest vaid poole. Kalanduskonsulant A.Määr tundis 1938.a. tõsist muret Pärnu lahe kohavarude pärast, kuna koha kaitseks polnud praktiliselt midagi ette võetud. Ei olnud koha kudemisaegset kaitset ega püügi keelupiirkonda. Koha alammõõt oli 35 cm (ninamikust soomuskatte lõpuni), mis oli koha jaoks liiga väike, kuna vaid üksikud isaskohad saavutasid selles pikkuses suguküpsuse. Autor märkis,et säärast kohapüügi vabadust ei tunta üheski kultuurses riigis. 1939.a. kehtestati siiski Pärnu lahe kirdeosas nn. Madalmurrus kohapüügi keeluala, kus koha rahulikult kudeda võis. See keeluala kehtib ka tänapäeval.

Sõjajärgsel perioodil mereuurimise laboratooriumis, mis allus esmalt Moskva keskasutusele, hiljem Riia Instituudile, asuti Pärnu lahe koha uurima 1958. aastal. Kuna kevadistes mõrrasaakides esines palju mittesuguküpseid kohasid, tehti ettepanek tõsta koha alammMMt 35 cm-lt 40\46 cm-le (esimene arv näitab koha pikkust ninamikust soomuskatte lMpuni, teine absoluutset pikkust s.o. ninamikust sabauime lMpuni. Pärnu kalurid võitlesid sellise alammõõdu vastu, minnes õigust otsima isegi Moskvast ja said alammõõduks 38\ 44 cm, milline mõõt kehtib meres tänapäevani. Seevastu Võrtsjärves on koha alammõõt k.o. ajal 45\51 cm, teistes siseveekogudes 40\46 cm. Alammõõdu üks mõte seisneb ju selles, et kala saaks vähemalt üks kord elus kudeda.

1960-ndate aastate teisel poolel hakati kalapüüke reguleerima limiitide abil. Pärnu lahe kohapüügi limiidid kõikusid 100-300 t piires. Limiit määrati põhiliselt töönduslike saakide suuruse ja koha eri põlvkondade tugevuse hindamise alusel. Selleks analüüsiti kudemisaegsetest püü-kidest igas dekaadis 100 koha ja määrati soomuste järgi nende vanus. Sügisel tehti aga katsetraalimisi, et hinnata kudemise kordaminekut ja noorkalade kasvukiirust. Suhteliselt väikesed koha püügilimiidid täideti kalurite poolt enamasti juba kevadise kudemisperioodi lõpuks. Sügisene püük oli väheintensiivne. Koha hind oli sel ajal suhteliselt madal (60-80 kopikat kg). Kalurid ei soovinud aga näidata limiidi täitumist, sest siis oleks püük tulnud lõpetada, seetõttu müüdi väiksem koha salaja nn. mustal turul. Ametlikud statistilised andmed pärinesid kokkuostupunktidest ja seetõttu jäid nõukogudeaegsed ametli- kud kohasaagid tegelikest ca.40% väiksemaks. Pärnu lahe kohavarud 1960-1990 aastateni olid siiski stabiilsed, mida näitasid suhteliselt vanade 7-9 a. kohade küllaltki arvukas esinemine. Koha keskmiseks kaaluks analüüsides oli 1100-1300g ja enam. 5-6-aastased kohad moodustasid kudemiskoondises 70-80%.

Kohavarudele avaldas negatiivset mõju masskala — räime, meritindi, väikese ahvena, särje ja kiisa intensiivne püük tihedasilmaliste püünistega, kuhu sattus ka palju noori kohasid. Sel perioodil oli tähtis väljapüütud kala kogus, vähe pöörati tähelepanu kvaliteedile.

Mereuurimise laboratooriumi ettepanekutel vähendati Pärnu lahes seisevnootade hulka, tindimõrrad tuli merest välja tuua 10. maiks, Mngepüük oli Pärnu lahes Liu-Tahkunina joonest põhja pool keelatud, võrgu silmasammu nõuti järk-järgult suurendada.

Praegu võib Pärnu lahes kala püüda võrguga, mille silmasuurus on 48 mm. Väiksemate vaimõrdade arvu küll vähendati, kuid seevastu valmistati tunduvalt suuremaid ankrutega sügavamale asetatud mõrdu, millega tõkestati kohale tee koelmutele. Soovitati ka suurte nn. läti tüüpi mõrdade kasutamine Pärnu lahes lõpetada.

Seoses Pärnu jõe ja laevatee süvendustöödega 1980-ndatel aastatel kandus rohkesti setteid koha kudemisaladele nii supelranna kohal Valgerannas kui ka Aud-rurannas kahjustades arenevat marja. Kohavarude kaitseks ja taastamiseks hakkas Läänemere Kalandusinstituut koos kalurite ja ka harrastuskaluritega asetama Pärnu lahte kunstkoelmuid (pesi), mida valmistati algul kadaka- ja kuuseokstest, hiljem vanast tihedast noodalinast. Viljastatud kohamari on algul väga kleepuv ning võrgulinale ja kadakaokstele kleepub mari hõredamalt kui see on isaskohade kaevatud kudelohkudes. Soodsatel kevadetel (1988-1989) olid kunstkoelmutest 80-90% kaetud kohamarjaga ning marja hulk pesal oli suur, mis näitas suhteliselt suurte kalade kudemist.


Koha kunstlikud koelmud kadakaokstest


Noodalinast valmistatud kunstkoelmud Pärnu lahes.


Kohamarja kunstlikku hautamist nn, udukambri meetodil katsetati kalurikolhoos “Pärnu Kalur” baasil 1985-1986 a. Võrgulinast valmistatud kohapesad koos areneva marjaga asetati rippu kilehoo-nesse, kus neid piserdati peentest pihustitest tuleva 15-16W C sooja veega. Sellise temperatuuri juures toimus marja areng suhteliselt kiiresti (3-4 päeva). Marja kadu hapnikurikkas keskkonnas oli väike. Enne koorumist asetati pesad koorumisbasseinidesse ja sealt transporditi paari päeva järel kohavastsed veega täidetud kilekottidega tiikidesse järelkasvatamisele. Nii saadi 1986.a. üle 3 miljoni kohavastse. Sellisel viisil kohamarja kunstlikku hautamist tehakse põhiliselt Ungaris Balatoni järve rikastamisel kohaga. Eestis puuduvad aga sobivad tiigid kohavastsete järelkasvatamiseks, mistõttu loobuti sellisest suhteliselt kallist koha kunstlikust kasvatusest.

Kunstpesadega on kohamarja mitmeid aastaid viidud Härjanurme kalatalu tiikidesse, kust nad sügisel sõrmepikkustena (8-10 cm) välja püütakse ja müüakse kohale sobivate järvede rikastamiseks selle liigiga. Koha on nõudlik oma elukeskkonna suhtes, seetõttu esineb ta vaid Lõuna- ja Kagu-Eesti järvedes, puudub aga Põhja- ja Lääne-Eesti järvedes. Koha kunstlikke pesi paigaldatakse Pärnu lahte ka tänapäeval ning selleks on kehtestatud kohapüügi keeluala Pärnu jõe vasema muuli taha. Keelatud on ka kiirkaatrite ja jettidega sõit sellel alal kuni augustikuuni.

Eesti taasiseseisvumine 1991.a. tõi kaasa muudatusi nii kalanduses üldse kui ka Pärnu lahe kohapüügis.Kaotati ära püügilimiidid ja osa seniseid piiranguid. Rannaelanikele anti vMimalus võrkudega merel püüdmiseks. Nõudlusest tingituna (eksport) tõusis koha hind kMrgele, kuni 50-60 kr.\kg. Püüniste ja püüdjate hulk suurenes mitmekordselt. 1993.a. püüti Pärnu lahest sõjajärgne koha rekordsaak 420 t. See oli võimalik intensiivse püügi, varasemate aastate suhteliselt stabiilsete varude ja rikaste 1988-1989a. koha-põlvkondade püüki tuleku tõttu. 1994.a. hakati nii kaluritelt kui ka rannaelanikelt nõudma kindla vormiga püügipäevikute täitmist. Kalapüük võrkudega intensiivistus eriti 1995-1996.a. Püügipäevikute alusel tehtud arvutused näitasid, et saagikus (püük püünise kohta ajaühikus) vähenes 4 viimase aasta vältel võrgupüügil 2,6 korda, mõrrapüügil 3 korda. Kui veel 1990. a. koha keskmine pikkus kudemiskoondises oli 41 cm, kaal 1100 g, vanus 5,5 aastat, siis 1999.a. langes keskmine pikkus 36 cm-ni (alla alammõõtu), kaal 543 g-ni, keskmine vanus 4,2 aas-tani. Mittesuguküpsete kohade hulk oli 1998.a. kevadel mõrrapüügis 57%, sügisel võrgupüügil 69%. Sellise kontrollimatu püügi juures ei ole koha alammõõdul sisulist mMtet. Kunstkoelmute kontroll 1998-1999.aa. näitas, et pesadest oli vaid 30-40% kaetud kohamarjaga ning marja hulk pesades oli väike, seega suuremad ja vanemad tunduvalt suurema viljakusega kohad olid põhiliselt välja püütud. Mereinstituudi teadlaste ettepanekud Pärnu lahes kohapüügi intensiivsust vähendada ja kehtestada kudemisaegne püügikeeld jäid mitmeks aastaks ”hüüdjaks hääleks kõrbes”. Alles 1998.a., kui saak oli võrreldes 1993.a. langenud 2-3 korda ja selles domineerisid alamõõdulised kohad, hakati mõistma, et on vaja seniselt röövpüügilt üle minna mõistlikumale reguleeritud püügile, mis tagaks kohavarude optimaalse kasutamise ning lubaks normaalset varude täienemist. Kudemisaegne püügikeeld on kõige odavam ja efektiivsem abinõu kohavaru säästmiseks ning taastamiseks.
1998.a. kehtestati ainult koha kudemisaegne püügikeeld, teisi kalu võis endiselt püüda. Mõrdade tühjendamisel kudekalu siiski kahjustatakse, seetMttu alates 2000 aastast kehtib täielik kalapüügikeeld (v.a. räimepüük) 25. maist 10. juunini. Olukord on kujunenud kriitiliseks ja ülepüügi vältimiseks tuleks püügivahendite ja püüdjate hulka veelgi vähendada

Koha on soojalembene kalaliik, kelle arvukus ja kasvukiirus sõltuvad suuresti veetemperatuurist. Nii vajab koha kudemiseks 13-15W C veetemperatuuri, enamik 4-5 mm pikkusi kohavastseid ei hakka toituma ja hukkuvad, kui veetempe-ratuur on alla 16W C.

Samuti sõltub koha esmase toidu (zooplanktoni) hulk veetemperatuurist. Esimese elusuve veetemperatuurist sõltub, kui suureks koha kasvab sügiseks ja sellest omakorda ta ellujäämus talvetingimustes. Kuna ennustatakse kliima soojenemist tulevikus, siis on koha väljavaated head ja mõistlikult reguleeritud püügi korral võiksid koha püüda tulevikus ka meie lapselapsed.


Vaike Erm