ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 16 sisukord:
» Kalakott: Suured ja veidi väiksemad kalad. Kalatabel
» Kalaveed: Jõeforelli asustamisest Peeda jõkke kirjutab Raul Pihu
» Avalik arvamus: Kormoran — kole lind
» Eesti vete kalu: Koha. Kirjutised Ralf Maelt ja Vaike Ermilt (Pärnu koha)
» Seadus: Narva lõhe püügist.
» Kodulugu: "Oi aegu ammuseid..." Kalle Krooni kirjutis Järvamaa kalastajate tegemistest
» Püügiviis: Püük kunstussiga
» Tõsi taga: Vihmuti ehitus ja kasutamine
» Meistriklass: Noogutiga ujuk. Veel juusrakendusest. Võdiku sõbrad ja sugulased
» Kalaveed: Randel Kreitsbergi õpilasuurimus Pärnu jõe alamjooksust
» Muremeel: Sindi pais jääb alles
» Pajatused: Leo Dolenko "Siin ei ole kala"
» Raine Kalgre "Asine inimene"
» Mälestusraamat: Atarma. Peatükk Ronald Rüütli raamatust "Elu Siberis"
» Pajas & Pannil: Retseptidf Uno Jürissonilt ja Peeter Rajalt
» Maailm: Soomes maad kuulamas. Kirjutis Vladislav Korzhetsilt
» Varia: Erisuguseid uudiseid
» Võistlused: Maikuus toimus mitmeid kalastusvõistlusi: Kevadsärg 2000
» Võistlused Ruhijärvel
» Paidekate võistlus Aesool
» Suure-Jaani järves olid haugidel suud kinni seotud
» Maailm: Ahvenamaa haugid. Tänavukevadisest kalastusretkest kirjutab Ralf Mae
» Antireklaamjutt: Kalliste spinningurullide puudusi vaeb Hanno Kask
» Kalade söögilaud: Sedapuhku on juttu putukatest ja tõukudest, pikemalt käsiteletakse kooreüraskit ja puruvana
» Ohutus: Päästevestide tüüpe ja kasutamist tutvustab Liisu Ploom Lade OÜst
 
Kalaveed: Jõeforelli asustamisest Peeda jõkke kirjutab Raul Pihu
NELI ÜHE HOOBIGA!



Tartumaa lõunaosas asub 19 km pikkune ja 100 km2-se valgalaga Peeda jõgi, mis algab Pangodi järvest kagus ja suubub Porijõkke selle vasakpoolse lisajõena. Veevaesel ülemjooksul voolab ta omaaegse maaparanduse käigus kanaliseeritud, kesk- ja alamjooksul aga looduslikus kivirohkes ning vahelduva põhjareljeefiga sängis. Peeda jõgi on üks suurema suhtelise langusega (ligi 4 m/km) vooluveekogusid Eestis ja ületab selle näitaja osas isegi meie ametliku rekordiomaniku - Soome lahte suubuva Mustoja (3,53 m/km)! (Rekordi fikseerimisel on tõenäoliselt lähtutud veesoone suuruse teatud alampiirist, milleni Peeda jõgi ilmselt ei küüni). Seetõttu on jõgi väga kärestikuline ning aeglase vooluga lõigud peaaegu puuduvad. Tänu allikalise toitumise märgatavale osatähtsusele püsib vesi mõõdukalt jahe ka kuumadel suvekuudel. Leppadega tihedalt palistatud kallaste alla on vool uhtunud arvukalt õõnsusi. Jões leidub ka palju mahalangenud ja kobraste poolt langetatud puid. Peeda jõgi kuulub kahtlemata Eesti kõige ürgilmelisemate ja salapärasemate vooluveekogude hulka.

Kirjeldatud tunnused lubasid eeldada Peeda jõe sobivust kiiret, jahedat ja hapnikurikast vooluvett ning häid varjumisvõimalusi nõudvale jõeforellile, kes teadaolevail andmeil pole seal kunagi varem elutsenud. Seetõttu asustasin aastatel 1992 - 1994 jõe alamjooksule kuuel korral kokku 219 viiest Eesti veekogust - Vohnja peakraavist, Sõmeru, Prandi, Esna ja Elva jõest - püütud valdavalt suguküpset forelli eesmärgiga laiendada selle vääriskala levilat. Introduktsioon oli edukas: kalad kohanesid hästi, hakkasid paljunema ja nii kujunes jões nelja kilomeetri pikkusel lõigul Suure-Kambja paisjärvest kuni suudmeni püsiv populatsioon.

Ootuspäraselt levis forell ka allikalisse Idaojja, mis suubub Peeda jõkke paremalt kaldalt paisjärvest sadakond meetrit allpool. See ametlikult lisaoja staatuses olev veesoon on peajõest oluliselt külmema veega ja visuaalselt hinnates tundub, et ka natuke suurema vooluhulgaga. Ka Idaoja voolab looduslikus sängis, on üsna tormakas ja pakub kruusastel lõikudel vääriskaladele häid sigimisvõimalusi.

Idaoja asustamisest hoopis üllatuslikumaks pean keskmiste ja suuremate forellide lausa massilist siirdumist sisselaskmiskohast (Suure-Kambja) tükk maad allavoolu – Porijõkke. See veesoon, millel on Peeda jõe suudmest ülesvoolu mitmeid kiviseid suure langusega lõike, muutub pärast viimasega ühinemist madalate ning valdavalt lagedate kallastega aeglasevooluliseks sügavaks muda-, kohati liivapõhjaga veekoguks. Kuumadel suvedel soojeneb selle vesi märgatavalt – üle 20 kraadi. Kuna Porijõel asub lisajõe sissetulekukohast natuke ülalpool kõrge pais, mis lõikab ära forellide võimaluse jõuda ihaldatud kärestikesse, peavad vääriskalad leppima üksnes pärivoolu jäävate, tüüpilisele forelliveekogule mitte omaste tingimustega. Sellest hoolimata näib, et muidu kiire voolu ning jaheda vee lembesed asukad tunnevad end siin päris hästi, kuna on laiendanud kilomeetrite viisi oma levikut, paistes samas silma üle ootuste suure arvukusega. Mulle teadaolevalt on forelli tabatud isegi Tartu – Pihkva raudteesilla alt, Peeda jõe suudmest umbes 8 km kaugusel!

Kuid ka viimati kirjeldatuga ei piirdunud veel forellide saavutused uute elualade asustamisel. 1994. aasta aprilli esimesel poolel lõhkus kevadine suurvesi Suure-Kambja tehisjärve paisu ja veekogu jooksis lühikese ajaga tühjaks. Kadus kalade liikumist takistav kunstlik tõke ja oli tõenäoline, et osa forelle on kasutanud võimalust siirduda ülesvoolu. Kui paisjärv 1996. aasta sügisel taastati, võis arvata, et mingi osa vääriskalu jäi sinna “vangi”, s.t. alamjooksul kujunevast populatsioonist isoleerituks. Oletus osutus õigeks: 1998. aasta augustis tabasime koos ihtüoloog Rein Järveküljega elektriagregaadiga teostatud kontrollpüügil Tartu – Võru maanteest umbes 100 meetrit ülalpool üle kilogrammi kaaluva forelli, kes oli kindlalt aastaid tagasi asustatud, mitte järelkasvu hulka kuuluv (s.t. Peeda jões sündinud) isend.

Niisiis kohtusin aastate möödudes taas ühega neist kaladest, kellele olin omal ajal pärast pikka ning üsnagi pingerikast transportimist soovinud edu uue elukeskkonnaga kohanemisel ja selle muutmisel vääriskalaveekoguks. Nüüd käte vahel siplevale kogukale ja (elu)jõust pakatavale, ootamatu ebameeldiva kohtlemise osaliseks saanud isasforellile oli erinevalt paljudest liigikaaslastest antud võimalus täita seda ülesannet mitmekordselt. Mul ei olnud hetkekski kahtlusi kala edasise saatuse osas: pärast pildistamist lasin hirmunud veteasuka talle juba aastaid koduks olnud jõe voogudesse. Pean kirjeldatud sündmust seda enam märkimisväärseks, et tõenäoliselt jääb see ainukeseks korraks näha ja tervitada pika vaheaja möödudes uuesti mõnda 219-st asustatud forellist, imetleda tema tundmatuseni muutunud suurust ning kinkida talle taas kord elu.

Püütud kala hea kasv ning alates kirjeldatud meeldivast kogemusest iga aasta sügisel otsitud ja leitud kudepesad andsid alust loota Peeda jõe sobivust jõeforellile ka selles lõigus, kus kuivade suvedega kaasnevat veevaesust aitab mõnevõrra kompenseerida alamjooksuga võrreldes külmem vesi. Täiendavat optimismi lisas tõsiasi, et tähnilised uimekandjad suutsid üle elada ka äärmuslikult ebasoodsa 1999. aasta, mille septembris hindasin Tartu – Võru maanteega ristumiskohas vooluhulgaks vaid kümmekond liitrit sekundis!

Niisiis, nagu aeg veenvalt näitas, ei piirdunud jõeforellid pelgalt Peeda jõe lühidavõitu (4 km) alamjooksulõiguga, kuhu nad asustati, vaid levisid ka kahte sellega vahetus ühenduses olevasse veesoonde. Saatuse poolt antud juhust – Suure-Kamb-ja paisu hävimist - kasutades vallutasid vääriskalad veel endisest liikumistõkkest ülesvoolu jääva jõeosa, kuhu muidu oleks tulnud nad sisse tuua, eelnevalt aga mõistagi selle organiseerimisega vaeva näha. Seega saime forellide vaid ühte kohta asustamisega populatsiooni, mis nüüd levib kolmes omavahel tihedalt seotud veekogus, ja lisaks veel süsteemist eraldi paikneva asurkonnakese. Sedapuhku võiks meie vooluvete “kuldkala” levila laiendamist krooninud edu väljendada lühikese tabava ütlusega “Neli ühe hoobiga!”.

Ilusaid elamusi meie uute forelliveekogudega tutvumisel!



Raul Pihu