ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 15 sisukord:
» Kalakott: Lõhe, särje, võrguahvena rekordid. Kalastaja karikad 99
» Juunior: Kristjan Kruusimaa ja Toomas Sepa lood
» Meie vete kalu: Viidikas
» SABANEJEV VIIDIKAST (refereering)
» Seadus: Raine Kalgre kirjutis Koolimäe ojast; Ain Soome kommentaar.
» Kalapüügiseaduse muudatustest.
» Forellijõed: Kalle Kroon kudealade taastamisest.
» Lendõng: Petteri Surakka "Jõeforelli ojapüügist"
» Landikool: Võdikud; astmeline vedamine
» Kalade elu: Kalade söömatavadest.
» Suur teeskleja
» Kogemus: Matti Uusjärv; Hanno Kask
» KULDKALA 2000
» MAARDU VÕISTLUS
» SUURE-JAANI VASTLAAHVEN
» IDA-VIRUMAA LAHTISED MEISTRIVÕISTLUSED
» Avalik arvamus: Kuidas me upume
» Kodulugu: Manivald Kuik "Ühest külmast noodaveost"
» Pajatus & veste: Lood Arved Kiisalt, Raine Kalgrelt ja Jaan Tangsoolt
» Maailm: Austraalia, Endrik Tõnsberg
» Kaubamärk: Marinepool, Okuma ja Ron Thompson
» Mis on mis: Hugeri ilmajaamad, Falchi survepesurid
 
Kalade elu: Kalade söömatavadest.


Kunst püüda kala lihtsaimate harrastuslike vahenditega ning oskus kasutada ka keerukamaid mooduseid, õngitsemise eri viiside ja võtete valdamine, eeldab ka erinevate loomulike söötade kasutamist nii kalade konksu juurde meelitamiseks (õngesööt, peibutussööt) kui ka kalade harjutamiseks sööma mõnes kindlas paigas (sissesöötmine). Kalamehel on vaja teada kalade toitumise üldisi seaduspärasusi, seda, kuidas nad toitu otsivad ja leiavad, ent ka neid kõrvaltegurid, mis mõjutavad toitumise innukust ja ka nn. võttu. Need tarkused hoiavad kalameest tegemast jämedaid püügivigu.

"-faagid" ja "-voorid"

Teadupärast toitub iga kalaliik teatud organismidest ning vastavalt toidu iseloomule ning selle hankimise viisile jagatakse kalad röövkaladeks ja lepiskaladeks (s.o. teisi kalu mittesöövateks kaladeks). Röövkalad toituvad peamiselt teistest kaladest: nende tüüpilisteks esindajaiks on mageveekalade seas näiteks haug ja säga. Lepiskalu võib jagada bentofaagideks, planktofaagideks ja taimesööjaiks. Bentofaagid on kalad, kes toituvad põhiliselt veekogu põhjas elavatest vähikestest, ussidest, putukavastsetest, molluskitest jt. selgrootutest (bentos tähendab bioloogiaterminina põhjaelustikku). Planktofaagid toituvad peamiselt planktonist, s.o. taimsetest ja loomsetest organismidest, kes veedavad kogu oma elu passiivselt vees hõljudes ja liiguvad vaid koos veega. Taimetoidulised kalad kasutavad toiduks põhiliselt veetaimi. Niisugune jaotamine on küll mõnevõrra tinglik, kuivõrd paljud kalad kuuluvad samaaegselt enam kui ühte toitumisrühma, mõned kalad aga, näiteks karpkala, on hoopiski kõigesööjad, omnivoorid.

Kalad otsivad toitu ja tunnevad selle ära oma meeleelundite abil, neid abistavad nägemine, küljejoonetaju, haistmine, kompimine ja maitsemeel. Igal kalaliigil on osa meeleelundeid enamarenenud ja see liik kasutab just neid elundeid toidu otsimisel ja selle kõlblikuse tuvastamisel kõige enam.

Kala sööb silmadega

Enamusel mageveekaladest on olulisimaks meeleks toiduotsingul nägemine. Ent kalad on lühinägelikud ning ei näe ka klaaris vees kaugemale kui 12-15 m, kusjuures selgelt eristavad nad esemeid kuni 1,5 kauguselt. Seejuures näeb kumbki silm iseseisvalt, mis teeb nägemisvälja suureks. Piisab, kui nimetada, et pikisuunas on kalade nägemisnurk umbes 170º, püstsuunas aga kuni 150º. Viimaste andmete kohaselt kala eri silmade nägemisväljad osaliselt kattuvad ja see laseb kaladel näha enese ees olevat binokulaarselt, ruumiliselt, mis võimaldab määrata ka täpset kaugust nähtava objektini.
Eri kalaliikide nägemine pole ühesugune. Loodus on sättinud nii, et neil, kes toitu aktiivsemalt otsivad, on ka nägemine teravam. Enamuses on need röövkalad — forell, tõugjas, haug. Öise eluviisiga kalade nägemine on kohastunud ka öiseks nägemiseks. Hea valgustatuse korral, kui hakkavad toimima silmas peituvad tundlikud kolvikesed, võivad kalad eristada värve just nii sügavas vees, kuhu vastava lainepikkusega valguskiired üldese jõuavad. Nii näevad kalad punast värvi kuni 5 m, rohelist aga kuni 13 m sügavuses. Suuremates sügavustes näevad kalad kõiki neis värvides asju mustadena.

Lemmikvärvid

Eriti meelitavad kalu punane, pruunikad ja kollakad värvitoonid: selles värvigammas on enamus ussikesi, vastseid ja muid vees elavaid organisme. Neid köidab ka roheline värv, mis on samane veealuste taimede värvusega, milledest toituvad erinevad vastsed ja vähikesed. Ka must värv ja tumedad toonid tekitavad kalades huvi, kuna on omased hulgale veealustele mutukatele.

Vahel võib õngesööda värvusel olla suur tähtsus ja seepärast söötasid ka värvitakse. Taimsete söötade värvimiseks pruugitakse aniliin- ja toiduvärve, segatakse neisse suurikut ja isegi huulepumatit. Näiteks võib värvida viljaterad punaseks, kui hoida neid paar tundi kuumas peedikeeduvees (terad pannakse 2-3 tunniks koos peediveega termosesse).

Et ussid oleks kalade jaoks hõrgutavamad, tuleb need puhastada sisemuses olevast tumedast massist. See käib lihtsalt. Kaevatud ussid pannakse enne püügileminekut ööpäevaks ootele ja selle aja jooksul nad puhastuvad ise, muutuvad märksa punasemaks. Ka hakkavad nad märksa paremini konksul püsima. Protsessi võib kiirendada, kui panna ussid natukeseks ajaks taimeõlisse. Vanaaegne mullausside punaseks värvimise viis on järgmine: sammal niisutatakse meeveega, segatakse punasest tellisest hõõrutud tolmuga ning siis pannakse samblasse ussid. Sambla sees roomates korjavad ussid endisse punase kivitolmu osakesi. Asja korratakse samade ussidega mitu korda. Punasemat ussi võtavad kalad paremini. Viimasel ajal on hakatud söötasid katma ka helenduvate segudega. Arvamused niisuguse asja otstarbekusest on vastakad.

Lendõngega püüdjail tasub arvestada, et moonutusteta näeb kala veepinnale langevat sööta siis, kui see langeb veele otse tema kohal, zeniidis, langemisnurga suurenedes moondub sööt aga tundmatuseni — kujutis pitsitub püstsuunas kokku.

Külgjejoon

Küljejooneelund kujutab endast piki kala külgi paiknevaid tundlikke rakuridu, mis võivad mõnedel liikidel ulatuda kala peani. Need rakud tajuvad vee pisimaidki võnkumisi, mida tekitavad ka üsna kaugel vee liikuvad objektid. Seepärast avastavadki kalad liikuva sööda veel enne kui nad seda näevadki. Siit tuleneb ka kalameeste vajadus alatasa kontrollida elussöötade seisundit vees. Konksu otsa "kustunud" või rohtu ehk kivide vahele tardunud söödakala ning liikumatult tilpnev vihmauss ei tekita vees võnkeid ning ei pruugi seetõttu sattuda ka kala vaatevälja, isegi kui see viibib üsna lähedal. Küllap võib iga kalamees tuua näiteid, mil talle on edu toonud innukamalt vonklevad ussid või liikuvamad söödamaimud.

Nina

Kalade lõhnaelundeiks on mõlemal pool pead asuvad sõõrmed, millede abil kalad eristavad hästi vees lahustunud ainete lõhna, järelikult ka seda, kas sööta on valmistamisel millegagi aromatiseeritud, aga ka sööda enese lõhna. Toome näite selle kohta, mida võimaldab kalale tundlik lõhnataju: teadlaste arvates juhindub sjomga kudema tulles kodujõe üles leidmiseks juba meres kodujõe veele omasest lõhnast.

Maitsemeel

Latikas ja sasaan proovivad tingimata sööda maitset. Selle poolest on tuntud ka särg, kes võtab sööta suhu mitu korda, seda justkui mekkides. Maitseeelistused on kaladel erinevad. Mõned liigid armastavad magusamaid söötasid. Neile mekib mesi. Nad eristavad soolast ja magedat. Kibedat ja haput ei armasta peaaegu ükski kalaliik. Muide, ette tuleb igasuguseid asju. Näiteks avastasid Krasnodari kalamehed, et USAst toodud ja kanalis kohanenud sägad haaravad isukalt konksu otsa torgatud pehme majapidamisseebi tükikesi.

Vuntsid ja kõrvad

Kompimiselundid on mõnedel kaladel esindatud ühe või mitme huul(t)el asetseva poisega. Selle kohta, kuidas kala nende abil toidu kõlbulikkust tuvastab, on vähe teavet. Võimalik, et poistel paiknevad ka mingid maitseelundid.

Veidi kalade kuulmisest. Kuna vesi on väga hea helijuht, kuulevad kalad vees hästi, sealhulgas kõndimist jõe kaldal, askeldamist paadis jms. Vaikusnõude eiramine võib muuta olematuks kõik muud pingutused kala võtma meelitada. Ehmunud kala jätab toiduotsingu, poeb ohutusse kohta ja ei välju sealt niipea. Teda ei meelita välja ka lemmikroogadega



Leia lemmikroog

Iga kalaliigi puhul on toiduvalik erinev ja kaladel on arenenud võime toitu valida. Ihtüoloogide väitel mahuvad kalade toidukaardile lemmiktoit, asendustoit ja hädatoit. Lemmiktoit kala menüüs reeglina ei domineeri, kuna see on enamasti raskesti kättesaadav või on seda lihtsalt vähe. Põhiosa toidukaardist moodustab asendustoit. Siit järeldus: kala tuleb püüda söödaga, mis kuulub lemmiktoidu hulka. Kindlaks saab seda määrata üksnes praktilise püügi käigus, võtmise järgi. Et teada saada, millest kalad parasjagu toituvad, lahkavad mõned kalamehed kätte saadud kala ning uurivad hoolega tema maos ja soolestikus peituvat. Vahel on sellest ka abi, kuid suure koguse asendustoidu seast pole hõlbus leida lemmikrooga. Arvestada tuleb ka, et seesama sooltesisu võib näiteks särje ja turva puhul tähendada hoopis erinevat. Tuleb küll ette ka maitsete kokkulangevust: näiteks ühepäeviku väljalennu ajal söövad peaaegu kõik kalad üksnes ühepäevikut ja muust toidust ei hooli. Midagi samasugust toimub ka taimetoidulistel kaladel teatavate taimede hoogsa kasvu ajal.

Kalamees ei pea teadma üksnes seda, milliste meeleorganite abil kalad toitu otsivad, vaid ka kuidas nad seda teevad. Sööt peab ju konksu otsas olema ahvatlev, kala ei tohi petuvärki märgata.

Toiduga ei mängita

Röövkalade jahivõtted on erinevad. Näiteks säga varitseb seda saaki, mis tema nina alt mööda ujub. Haug püsib varitsuses ja sööstab noolena tema meeleelundite tundlikusvälja sattunud ohvri kallale. Kui ta saakkala esimese ründega ei taba, võib ta teda lühikeste sööstudega jälitada. Ahven kas varitseb rohus või jälitab pisikala, kuni see enam põgeneda ei jaksa. Ahvenad kogunevad ka parve ning korraldavad üheskoos tõelisi ajujahte: piiravad pisikalade parve sisse ja ründavad siis igast küljest. Röövkalad neelavad saaki alati pea poolt, enne allaneelamist aga muudavad saakkala lõugu kokku surudes liikumisvõimetuks.

Bentofaagid songivad põhjamudas ja poevad selles üsna sügavale. Nii poeb 80 mm pikkune koger toitu otsides kuni 40-50 mm sügavuselt mutta, 100 mm pikkune linask aga poeb 80 mm sügavusele, sama pikk latikas kuni 115 mm sügavusele ja 100 mm pikkune karpkala kuni 130 mm sügavusele. Veelgi sügavamale võivad pugeda angerjad ja mõned teisedki kalad. Mudas songerdades imevad bentofaagid koos mudaga sisse pisikesi selgrootuid, taimkatet kohates tõusevad aga mudakihist kõrgemale, et leida taimevartelt putukate vastseid.

Taimetoidulistel kaladel on tavaliselt vähe toidukonkurente ning piisavalt toitu, kui vaid populatsioon ise pole liiga arvukas. Viimasel juhul on nad võimelised üsna kähku veekogu taimedest puhtaks tegema, justkui "elus niidumasin".

Iga veega ei söögi

Kalade toitumises on nii keskonnamuutustest kui ka kalade endi füsioloogiast tingitud tingitud reeglipärasusi. Nii näiteks sõltub suvitigi toitumise intensiivsus suurel määral vee temperatuurist.

Kalad on jahedaverelised olendid. Nende kehatemperatuur on ümbritseva vee temperatuurist vaid 0,5-1,0º võrra kõrgem. (Erandeiks on tuunikalad, kelle keha on kiirel ujumisel aktiivse lihastöö tulemusena veesoojusest umbes 10 kraadi kõrgem.) kalad on võimelised tajuma vee soojamuutusi juba vahemikus 0,03-0,07ºC. Temperatuuri järsul muutumisel kalad hukkuvad. Seetõttu on mõistetav, et veetemeratuuri kriitilised muutused vee süvakihtide vahel on iselaadseteks "lävepakkudeks", milledest kalad ei pääse üle. Sellised "tõkked" tekivad suurtes ja sügavates järvedes pikaajaliste kuumade ilmadega kui puudub veevool ja pole ka tuult, mistõttu ei toimu veekihtide segunemist. Vee soojamahtuvus sõltub ka vee tihedusest — seetõttu vajab sügavamal paiknev vesi soojenemiseks 1ºC võrra rohkem soojust kui pealpool asuv vesi. Sügavamal asuva vee soojenemine on tiheduse tõttu aeglasem, tekivad soojakihid ja kihtide piiril on temperatuurimuutus 2-3ºC. Soojalembesed kalad jäävad muidugi ülemisse kihti, mida soosib ka see, et alumistes kihtides langeb järsult hapnikusisaldus. Kihistunud vee korral on kalamehel oluline sättida sööt õigele sügavusele.

Elussöödaga püüdvad kalamehed toimiivad vahel nii, et lasevad alguses sööda vette ilma raskustinata ning söödakalad valivad ise neile sobiva veekihi. Raskus rakendatakse alles pärast seda, kui söödakald on ise sügavuse kätte mõõtnud.

Vee kihistumist ei saa õigesti määrata järskude kallaste juures. Seal mõjutavad veesoojust läbi pinnase imbuvad põhjaveed. Kui ei õnnestu veekihte määratleda, tasub püüda kala seal, kus on mingitki veevoolu — allikate, ojade, paisulüüside vms lähedal, sest ka kerge veevool takistab vee soojuslikku kihistumist.

Talvine paast

Kalade toitumisel on ka hooajaline iseloom.

Külmade tulles lõpetavad paljud kalaliigid toitumise, kogunevad suurtesse parvedesse ja heidavad sügavatesse paikadesse talvituma. Nad on sellal anabioosi seisundis (elutegevuse maksimaalne lakkamine selle taastumise võimalusega). Teistel kaladel langeb tugeva jahtumise ja hapnikupuuduse tõttu toitumise aktiivsus. Nad muutuvad loiuks, liiguvad aeglaselt ühest kohast teise, otsides soodsamaid elutingimusi, ei otsi toitu eriti innukalt ja lepivad sellega, mis nina alla juhtub ning ei nõua energia kulutamist. Talikalastajatele on kõik see hästi teada ja püügivõtted, söödad ning "mäng" peab talipüügil vastama kalade talvisele käitumisele. Söödad on minimaalse suurusega ja neid liigutatakse aeglaselt. Vaid esimese jää ajal on mõnedel kaladel, näiteks ahvenal, ablas võtt. Kala püüaks siis justkui kiiresti koguda rasva enne pika talve saabumist. Möödub aga mõni päev ja jääkihi paksenedes raugeb võtmine peaaegu olematuks. Üksnes luts tunneb ennast talvetingimustes suurepäraselt, vitsutab süüa ning paljuneb.

Kevad

Kevadel, kui hapnikurikkad sulaveed veekogudesse satuvad, tõuseb järsult kalade söögiisu ja saabub nn kudemiseelne võtmine. Selles löövad kaasa ka anabioosist väljunud kalad. Seejuures jäävad nad üsna pirtsudeks, otsivad pisemat ja toitvamat rooga, kuna suure osa kalade sisemusest täidavad mari ja niisk. Kudemise ajal enamus kalu ei toitu.

Et kudemise ajal on paljude kalade püüdmine keelatud, tasuks kalameestel sel ajal tegeleda hoopiski kalade kaitsmisega. Ka pole erinevate kalaliikide kudemise jälgimine sugugi vähemhuvitav kui nende püüdmine.

Kudemisele järgneb suur söömaaeg, mil kalad püüavad rutem taastada kaotatud jõuvarusid. Nüüd on kaladele teretulnud kõiksugused ussid. Sel ajal söövad paljud kalad suurel hulgal ka koetud marja.

Putukate massilise väljalennuga toimub kalade toidueelistustes muutus. Nad hakkavad püüdlikult otsima vastseid, milledest peavad putukad kooruma, pärast koorumist aga jahivad putukaid ja muud toitu peaaegu ei võtagi. Eriti isukalt süüakse ühepäevikut, keda pärast päevapikkust elu küllaga veepinnale langeb. Sellel aja muuda söötadega kala püüda on lihtsalt mõttetu.

Suvekuudel raugemakippuv kalavõtt muutub isukamaks taas sügise hakul. Muutub menüü ja isegi mitmed lepiskalad maiustavad maimude ja suve jooksul sirgunud pisikaladega. See on ka mõistetav: toimub valmistumine talveks.



Kas ka pärast kuut?

Peaaegu kõigil kalaliikidel on selgelt väljakujunenud ööpäevane toitumisrütm. Aktiivne võtt algab koidikul ja vaibub või lõpeb sootuks suviti kella seitsme-kaheksa paiku, mõnedel kalaliikidel ka mõnevõrra hiljem. Öise toitumisega kaladel koidikul söömine ei lõpe, päevase söögiviisiga kalad aga einestavad hommikuti pärast ööpuhkust eriti isukalt.

Lepiskalad ei söö korraga palju, kuid söövad sagedasti. Toidutarve tekib neil 4-6 tunni tagant ja seetõttu ongi nad hommikuti nii näljased. Röövkalad seevastu seedivad rohket saaki kuni kolm ööpäeva. Nemadki on hommikuti aktiivsemad, kuna innukalt toituvad lepiskalad on sel ajal hooletumad.

Koiduaegse võtu hoogsust soodustab ka see, et valgenemise ajal väljuvad oma peidupaikadest ka putukate vastsed ja vähilised; nad on aktiivsed, kuni päikesekiired, mida nad vältida püüavad, veel vette ei lange. Sombuse ilmaga jäävad need mutukad aktiivseiks ka päevasel ajal.

Valgus ja hapnik

Ka rohke taimestikuga veekogudes on varahommikune võtt parem, kuna sellel ajal suureneb vee hapnikusisaldus. Kõik kalad "hingavad" vees lahustunud hapnikku ja nende käitumine sõltub otseselt vee hapnikusisaldusest. Hapnikku tarvitavad ööpäevaringselt ka veetaimed, ent nemad tegelevad fotosünteesiga, millel on kaks faasi: valguse käes neelavad taimed süsihappegaasi ja toodatavad hapnikku palju suuremas koguses kui ise ära hingavad — seega rikastavad vett hapnikuga; pimeduses aga süsihappegaasi neelamine lakkab ja taimed tarvitavad üksnes hapnikku, mida sel ajal jääb vees vähemaks. Taimestiku hoogsa vohamise ja kõrge veetemperatuuri korral võib väikestes järvedes aset leida koguni kalade öine varjusurm, kui seda aga ei toimu, muutuvad kalade toiduotsingud märksa loiumateks.

Valgustatuse faasi alguses neelavad veetaimed energiliselt süsihappegaasi ja toodavad sellest haljasmassi. Algab hapniku hoogne eraldamine ning kalade söömaind taastub. Keskpäevaks fotosünteesi protsess aeglustub, hapnikukogus vees kahaneb ja kalad muutuvad loiumaks. Ka on kalad ennast keskpäevaks enamasti juba täis söönud. Sombuse ilmaga pole ka fotosüntees nii intensiivne kui päikselise ilmaga ning hapnikku võib vees olla ka lõunasel ajal enam kui päiksepaiste korral. Sombuse ilmaga võib kala vahel võtta ka keset päeva, ehkki võtt pole nii hea kui varahommikul ja hilisõhtul.

Parve ei püüa

Röövkalad, kes leiavad saagi peamiselt nägemismeele abil, peaks päevane aeg jahipidamiseks justkui soodus olema, aga tegelikult pole asi nii. Lepiskalad ja mainud kogunevad päeval parvedesse ja iga üksikisend on seal raskemini tabatav: kalaparved märkavad ohtu üksikisendist kiiremini. Liikuv kalamass ei võimalda aga röövkalal määratleda ohvrit. Tema sööstud toimuvad ehku peale ning on enamasti edutud, kuivõrd kalaparv laguneb kiiresti osadeks ning röövkala ees on vaid tühjus. Niisugust asja võib näha näiteks siis, kui jälgida pisikalade parve ründavaid ahvenaid. Triibulised piraadid sööstavad eri suundadest läbi parve, kuid tulu sest pole. Seevastu parvest eemale sattunud kalakese võtab ahven kindlalt omaks.

Loojangu ajaks taastuvad soodsad püügiolud ning võtt kestab täieliku pimeduse saabumiseni. Kalamehed peavad arvestama sedagi, et kõige suuremad ja ettevaatlikumad isendid, kes hoiduvad enamasti kaldast kaugemale ja sügavamale, lähenevad hämaruses kaldale ning võivad siis meie saagiks osutuda.


Kalaroaks langenud tundmatu autori artikkel

Juss Piho joonistused