ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 15 sisukord:
» Kalakott: Lõhe, särje, võrguahvena rekordid. Kalastaja karikad 99
» Juunior: Kristjan Kruusimaa ja Toomas Sepa lood
» Meie vete kalu: Viidikas
» SABANEJEV VIIDIKAST (refereering)
» Seadus: Raine Kalgre kirjutis Koolimäe ojast; Ain Soome kommentaar.
» Kalapüügiseaduse muudatustest.
» Forellijõed: Kalle Kroon kudealade taastamisest.
» Lendõng: Petteri Surakka "Jõeforelli ojapüügist"
» Landikool: Võdikud; astmeline vedamine
» Kalade elu: Kalade söömatavadest.
» Suur teeskleja
» Kogemus: Matti Uusjärv; Hanno Kask
» KULDKALA 2000
» MAARDU VÕISTLUS
» SUURE-JAANI VASTLAAHVEN
» IDA-VIRUMAA LAHTISED MEISTRIVÕISTLUSED
» Avalik arvamus: Kuidas me upume
» Kodulugu: Manivald Kuik "Ühest külmast noodaveost"
» Pajatus & veste: Lood Arved Kiisalt, Raine Kalgrelt ja Jaan Tangsoolt
» Maailm: Austraalia, Endrik Tõnsberg
» Kaubamärk: Marinepool, Okuma ja Ron Thompson
» Mis on mis: Hugeri ilmajaamad, Falchi survepesurid
 
Lendõng: Petteri Surakka "Jõeforelli ojapüügist"
Mõnigi kalamees peab ennast oskuslikuks kalastajaks, kui on saanud ühe kalalkäiguga kümmekond haugi. Kui aga eesmärgiks on kalastajana edasi areneda ja leida selleks uusi ajendeid, on minu meelest parimaks valikuks lendõngepüük jõgedel ja ojadel. Alguses võib tunduda mõttetuna päev läbi võsas trampida ja saada vaid vaksapikkusi forellilapsi, kuid siingi teeb meistriks harjutamine ja koos oskustega kasvavad ka kalad.

Ja siis äkki märkad end spinninguritvu kasutavat hernekeppidena või mujal majapidamises...

Jõeforellide püüdmine kalameeste paljususest tüdinule on võimaluseks nautida kalastamist kasvõi ihuüksinda, sest kalameeste laialdased hulgad ei ole veel forelliojasid leidnud.

Üheks forellipüügi eeliseks on ka see, et kalakohad on lähedal. Väidan, et iga kalamees võib leida endast 30 km kauguselt vähemalt ühe forellijõe või -oja. Mõnelegi on üllatuseks, kui madalas vees forellid elutseda võivad. Looduses ei vaja forell aga rohkem vett, kui et see ta kataks. Ojapüügi all peangi silmas kalastamist vooluveekogudel, mis on kitsamad kui 5 meetrit. Veevool on sageli rohkem teoreetiline. See võime kohaneda eluga ka üsna pisikestes ojades ongi meile jõeforelli päästnud. Iga forellikütt peab hoolt kandma ka forelliojade säilumise eest. Teisalt on teadmatus kalade olemasolust viinud sageli selleni, et veekogust ei hoolita ning kalad hukkuvad. Kui püügi eesmärgiks on saada midagi pannilepanemiseks, pole forellioja see õige püügipaik. Ojapüüki soovitan ma nendele kalastajatele, kelledele kalapüük on loodustaju osa, mitte aga toiduhankimise viis. Ojapüügist kõneldes tasub meeles pidada, et ojaforellid on harva õiget pannimõõtu.

Varustusest

Ojakalastaja rõivad peaksid hästi sulanduma ümbrusesse ja kaitsma teda sääskede ja parmude eest, mistõttu lühikeste säärte ja varrukatega riided tuleks unustada. Varustuse eriti oluline detail ongi sääsemürk, kuna ojad on enamasti tihedas võsas, kus on küllaga erisuguseid vereimejaid.

Veeskahlamiseks piisab enamasti kummisäärikutest. Kui vajatakse siiski kahlamispükse, võib need ülalt vöökohani rullida, siis saab keha käimisel rohkem õhku.

Ritva valides tuleks arvesse võtta oja ümbrus. Põldude ja aasade vahel voolavad ojad soosivad pikki ritvu, milledega on mugav liblikaid ujutada, olgu kalastaja ise kasvõi kõhuli. Enamus ojadest voolab aga siiski tihedas metsas või võsas ja seal on lühikest ritva kasutada märksa kergem kui pikka, ehkki liblikaujutamine ise sellest kannatab. Vahendid peaksid kuuluma kergematesse klassidesse, sest püügitingimused nõuavad väga harva midagi kopsakamat. Enamasti kuulub ritv klassidesse 1-5 AFTM ning on 6-9 jalga pikk. Rull peaks olema vaikne, sest ega kõva kärin kalasid julgemaks tee. Õngenööri puhul on tähtsad hea ujuvus ja märkamatu värvus, samuti ka pikk ja pehmelt sirgenev koonusnöör.

Koonusnööri valiku määravad kasutatavad liblikad, vee värvus ja sügavus ning risu ja rägu hulk. Koonusnööri sirgestumine on harva probleemiks ja sageli võib olla lipsuosa üle 50% koonusnööri pikkusest.

Kahva valimisel on üks teistest üle: madala võrguga püüa ja vabasta-kahv, millest kalu on mugav tagasi vette lasta ja mis ei takerdu kunagi rägusse nagu sügava võrgulinaga kahvad.

Kalastus

Ühe paiga "piitsutamine" tuleks ojadel unustada, kuna kalad näevad liblikat, kui see veele langeb ja veepinna alla jõudnuna ujub pisike kunstputukas lausa vägisi kaladele nina ette. Kalapüügi õnnestumise vältimatu eeldus on, et kalad püüdjat ei märkaks. See tähendab hiilimist, käpakil käimist ja vahel roomamistki. See vargsiolek kipub kergesti meelest minema, kui konksu jäävad pisemad kalad, kes ei oska kalameest veel küllalt karta, kuid suuremad kalad on samal ajal peitu läinud.

Kui kalamees on püügipaigale hiilinud, saab talle enamasti probleemiks heitmisvõimaluse puudumine. Lihtsaim lahendus on liblika ujutamine allavoolu. Püüki alustatakse sellest, et kalastaja poetab liblika enda ette vette. Ridva abil proovitakse ujutada liblikas vastaskaldasse ja, kui see korda läheb, antakse õngenööri juurde ning korratakse ujutamist. Niimoodi toimitakse, kuni liblikas on sedavõrd kaugel, et seda enam ei tunneta. Niisiis liigub liblikas ühe kalda alt teise alla, vajudes sügavamale õngenööri juurdeandmise ajal. Mida kaugemal liblikas on, seda kauem võtab aega tema vastaskaldasse ujutamine. Liblikaga tuleb säilitada silmside, et valitseda selle liikumist ja näha võtmist.

Liblika vajumist ning sellele järgnevat tõusu tasub kasutada neis paigus, kus oletame kala asuvat. Allavoolu ujutamiseks sobivad kõik raskustamata või kergelt raskustatud uppuvad liblikad ja püügitehnika sobib peaaegu kõigi ojade jaoks.

Ojas kahlates on heitmine lihtsam, kuid pehmepõhjalistes ojades saab probleemiks vee sogastumine. Ülesvoolu liikudes võime kalale väga lähedale jõuda. Vastuvoolu kalastades tuleb teha palju heiteid ja õngenöör häirib hõlpsalt kalu.

Vastuvoolu püüdmist tasub kasutada vaid siis kui kalade asukoht on teada või kui pruugime ujuvaid liblikaid. Püügiolude tõttu tuleks vastuvoolu püüdes kasutada ka pikemat lipsu, et kalu mitte ehmatada.

Nümfide või teiste vabalt ujutatavate uppuvate kunstputukate kasutamisel on tähtis osa ujukindikaatoril. Õigesti rakendatuna hoiab see liblika pidevalt õigel sügavusel, mistõttu jäävad ära põhjapuuted ning püüdja saab keskenduda liblika vabale ujutamisele.

Heiteviisidest on tiheda kaldataimestiku tõttu sageli võimalik ainult rullheide. Selle puhul tuleks tähelepanu pöörata heitesuunale, kuna piki veepinda liikuv õngenöör kahandab heittepikkust ja hirmutab kalu. Veepinna kohal toimuvat rullheidet on võimalik jatkata "tulistades", millega saadakse heitele juurde pikkust ja vaikne vettelangemine.

Lagedate kallastega ojadel on võimalik tagantheide ja see teeb püügi märksa mugavamaks, kuid ärge unustage madalana püsida. Ojapüügil on äärmiselt teokas S-heide, eriti pinnaliblikaid kasutades. Heite eelisteks on vaikne laskumine ja nööri eripärane rada veel. Heitel suunatakse ettevise tavapärasest kõrgemale ja peatatakse nöör ridva kerge vastulöögiga, mille tulemusena moodustab langev nöör tarvilikud looked.

Kala välja tuues tuleb arvestada ojapõhja rägusust ning hoida kala rahulikuna ja kaldast kaugemal. Tihti on saak alamõõduline ja seepärast on soovitatav ka kidata konksude kasutamine. /---/ Probleemiks on, et alamõõdulise kala püüdmine on keelatud ja sellist ei saa nimme püüda. Teatud kildkonnad peavad püüa ja vabasta-püüki "veriseks harrastuseks", kuid kalamees peab oma seisukohtadele kindlaks jääma — mistahes kalastus on võimatu ilma, et seejuures kellegi varbaile astuks.

Ojades tulevad kalad harva kärestikele, mis tavaliselt on väga madalad. Madalatest kärestikest saadakse pisikesi kalu, suuremad kalad asuvad kärestikest all- ja ülalpool paiknevates süvendites.

Kui ojas on kärestik, milles on 0,5 m sügavune koobas, on see tõenäoliselt ka kalade paiknemiskohaks, kui vesi soojeneb. Kalad varjuvad varjulistesse paikadesse ja päikselistel päevadel tasub kalastada just seal. Tasub läbi püüda kõik need kohad, kus ojapõhi pole selgesti nähtav. Headesse varjepaikadesse leidub ojades ikka tulijaid, seepärast jäta need kohad hoolega meelde. Madalale kummarduvad puud, sillad ja sügavad võrendikud on hea kalakoha kindlateks tunnusteks.

Talvel on ojakalad peaaegu seisvas vees ja sagedasti kaitseb neid jääkaas. Talvepüüki tuleks vältida ka kalade pärast, kuna nad talvituvad väikestel jõealadel ning võivad olla liiga hõlpsaks saagiks. Ka kalade vabastamine ei pruugi talvel kalu säästa, kuna kalad satuvad vahepeal pakaselise õhu kätte.

Liblikad

Ojades on forellide peamiseks toiduks putukad ja kirpvähid. Ojadele on iseloomulik lõiguti fauna järsk muutumine. Enne kalapüüki peaks kalastaja tegema oja toidukaardi. Erinevate veeputukate, ühepäevikute ja kärestikuputukate jäljendused on üsna kindlateks söötadeks, ent kaasas peaks olema ka põrnikate, sipelgate jms jäljendusi. Puruvanade ja kirpvähikeste jäljendused on sageli forellidele suupärased. Suuri kunstputukaid pole tarvis, kuna ojade kalastik on enamasti ikka pisemat mõõtu. Kirevad "vikerkalaliblikad" tuleks ära unustada, sest nende kasutamisel panevad ojakalad enamasti plehku.

Ujuvliblikate sidumisel tuleb arvesse võtta, et kuivatusheideteks on tingimused kehvad. Pinnaliblikate headeks materjalideks on põdrakarvad, CDC ja foam (kunstvaht). Nendest materjalidest tehtud liblikad ujuvad hästi ja ei vaja pidevalt kuivatamist. Soodsates tingimustes on ka skaterid vägagi teokad, kuid nad vajavad kuivatus heidete võimalust.

Pinnaliblikate mängitamine lühikese õngenööri otsas on hea moodus saada kalad võtma. Ka teiste liblikatega püüdes on lühema nööriga kalastamine tihti tulemuslikum, kuna kalamees saab paremini liblika liikumist jälgida.

Ojapüügil kohtab kalastaja mitmeid raskusi ja vahel tuleb hinge ka lootusetuse tunne, kuid raskused ongi parimaks õpetajaks. Tuleb ette ka kalatuid kalastamisi, kuid neil ei tasu lasta tuju rikkuda, vaid peab kindlalt uskuma sellesse, mida teete. Peamine on väita, et ojapüük õpetab lendõngekalastamist enam kui tavapärasem kärestikel püüdmine. Ka tuleks muretseda endale pisima mõõtkavaga maakaardid ja ojakallastel roomamiseks sobilik varustus.

Petteri Surakka