ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 15 sisukord:
» Kalakott: Lõhe, särje, võrguahvena rekordid. Kalastaja karikad 99
» Juunior: Kristjan Kruusimaa ja Toomas Sepa lood
» Meie vete kalu: Viidikas
» SABANEJEV VIIDIKAST (refereering)
» Seadus: Raine Kalgre kirjutis Koolimäe ojast; Ain Soome kommentaar.
» Kalapüügiseaduse muudatustest.
» Forellijõed: Kalle Kroon kudealade taastamisest.
» Lendõng: Petteri Surakka "Jõeforelli ojapüügist"
» Landikool: Võdikud; astmeline vedamine
» Kalade elu: Kalade söömatavadest.
» Suur teeskleja
» Kogemus: Matti Uusjärv; Hanno Kask
» KULDKALA 2000
» MAARDU VÕISTLUS
» SUURE-JAANI VASTLAAHVEN
» IDA-VIRUMAA LAHTISED MEISTRIVÕISTLUSED
» Avalik arvamus: Kuidas me upume
» Kodulugu: Manivald Kuik "Ühest külmast noodaveost"
» Pajatus & veste: Lood Arved Kiisalt, Raine Kalgrelt ja Jaan Tangsoolt
» Maailm: Austraalia, Endrik Tõnsberg
» Kaubamärk: Marinepool, Okuma ja Ron Thompson
» Mis on mis: Hugeri ilmajaamad, Falchi survepesurid
 
SABANEJEV VIIDIKAST (refereering)


* Sabanejev, Leonid Pavlovit (1844-98) — vene zooloog. Tegeles vene jahifauna, jahimajanduse ja sportliku kalapüügi uurimisega. Aastail 1873-77 oli ajakirja "Priroda" ja aastast 1878 ajakirja "Priroda i ohota" toimetajaks ja väljaandjaks. Põhiteoseks kapitaalne ja tänaseni rohkelt tsiteeritav "Venemaa kalad. Meie mageveekalade elu ja püüdmine (õngitsemine)".

Sabanejev nimetab viidikat väga kauniks kalaks, eriti kui see päikesepaistes oma hõbedase soomusega sillerdab. Viidikal on mitmeid modifikatsioone, mis erinevad üksteisest väikeste erinevuste poolest mõõtarvude suhtes, ninamiku teravuses jms.

Viidikat leidub peaaegu kogu Euroopas, v.a. kõige lõunapoolsemad riigid. Soomes ulatub põhjas kuni 65-nda paralleelini. Ta elab nii suurtes kui ka väikestes jõgedes, ülem ja alamjooksudel, järvedes ja vooluveelistes tiikideski, kus on puhast vett ja liivapõhja. Elukohaks valib enamasti vaikse ja sügavapoolse paiga, harvemini elab kiiremas veevoolus, madalates kärestikes aga hoopis harva. Armastab hoiduda sillasammaste, paadisillakeste ja truubiotste juurde. Metsastund kallastega jõgedes või järvedes hoidub meelsasti ka vee kohal rippuvate okste alla, ei poe aga peaaegu kunagi veetaimestikku, välja arvatud samasuvised viidikad.

Suvisel ajal ei ole viidikad veepinnast tavaliselt sügavamal kui 70 cm, päikselise ilmaga ujuvad aga päris veepinnal, ajavad taga veele langevaid ja vee kohal lendavaid putukaid. Viidikas on väga liikuv ja vilgas kala, kes ei näi hetkekski seisatuvat. Ta on ablas sööja, kes tegeleb hommikust õhtuni ja ööselgi toidu otsimisega — sööstab viivitamata iga veele langeva või möödaujuva purukese poole.

Tema peatoiduseks on putukad, esmajoones kärbsed ja kiletiivalised. Pärast loojangut, mil sääskede ja kihulaste parved päris vee kohal kihisevad, võib näha, kuidas parvedena pinnakihis ujuvad viidikad üksteise järel veest välja hüppavad; ilmselt on seda manöövrit kaudselt vaja putukapüügiks — märjaks pritsitud putukad langevad vette ning osutuvad viidikate saagiks. Enamasti kargavad viidikad veest välja hommikuti, õhtuti või enne vihmasadu, mil suurema õhuniiskuse tõttu lendavad putukad madalamalt veepinna kohal. Tavaliselt ujub viidikas veidi aega ühes, siis teises suunas, seejärel pöörab end äkitselt külili, tõmbub looka ja lööb sabaga vette, mille tulemusena ta hüppabki veest välja, läbib õhus poolkaare ja langeb pritsmeid tekitades tagasi vette.

Viidikas toitub vahel ka teiste kalaliikide, esmajoones särje, maimudest ja marjast ja tuleks seetõttu arvata kahjulike kalade hulka, seda enam, et temast on väga vähe tolku: mõningast tähtsust omab ta vaid suurte jõgede ülemjooksudel ja väikestes jõekestes, kus on vähe muud, hinnatumat kala. Muide, ta on vast kõige sagedamini röövkalade toiduks ja ka kajakad, tiirud, kaurid ja teised veelinnud toituvad peaaegu eranditult viidikast, kes hoidub enim veepinna lähedusse. Sellest tulenevad ka viidika venekeelsed sünonüümid verhovna, verhovodka, mis märgistavad aga ka üht hoopis teist, viidikast veel väiksemat kala (Leucaspius), mida nimetatakse ka ovsjankaks. (Eesti keeles on see kala mudamaim, ka väikeviidikas.)

Viidika enese venekeelse nimetuse ukleika arvab Sabanejev olevat tulnud soome või tatari keelest, ehkki peab võimalikuks ka nimetuse tekkimist kleepuvast (kleikoje) soomusest. (Tõenäolisem tundub siiski nimetuse seotus saksakeelse Ukelei´ga — toimetaja.)

Vaatamata sellele, et viidikas on paljude lindude ja kalade, vahel ka inimeste roaks, leidub teda kõikjal rohkelt.

Viidikas koeb alati vaiksesse ja madalasse vette rohule või rägule, harvemini kividele. Kudemine käib soojade suveilmadega keset päeva, kui päike lõõskab ja lakkab juba hulk aega enne loojangut. Asi kestab 3-4 päeva; kõigepealt koevad suuremad viidikad (5 aastased ja vanemad), kes hakkavad sellega pihta tavaliselt siis, kui pisem särg on kudemise lõpetanud. Kudemiseks valmistuvad viidikad ujuvad pikkade kitsaste viirgudena päris kalda veeres edasi-tagasi; kes on suguaktiks valmis, kaob nühkima end kalda alla sõnajala (Polystictum Thelypteris) tihedate juurte vahele või ujuvkalda mättasälkudesse, millega kaasneb kõva askeldamine ja pladistamine.

Sel ajal muutub tavaliselt nii vilgas ja pelglik viidikas väga julgeks ja teda võib kaldalt või paadist püüda kümnete kaupa lihtsalt kahvaga. Kõige tihedamate juurte vahele tungides kudema pürgiv viidikas tihti ka hukkub, kuna satub veest välja kuivale või jääb taimedesse nii tugevasti kinni, et ei pääse enam minema.

Maimud kooruvad 7-8 päeva pärast ning hoiavad alguses taimede vahele ning kalda lähedusse. Viidikad kasvavad kiiresti ning on 2-suvistena juba võimelised kudema.

Viidika õngitsemine algab pärast kevadise suurvee alanemist. Viidikas võtab hästi tavalist toakärbest, ühepäevikut — eriti selle vettelangemise ajal — ja sipelgamune.

Kärbes aetakse konksu otsa alati pea poolt; rakendus tehakse ilma ujuki ja raskuseta 4 m pikkusena ja selle otsa seotakse kõige pisem konks; ritv valitakse pikk ja nõtke, mis on haakimiseks kõige tundlikum.

Prantsusmaal, kus viidikat püütakse ka müümiseks, õngitsetakse seda tavaliselt kergete ritvade ja peente jõhvidega, millede külge seotakse pisikeste lipsude otsas 3-4 või enamgi kõige pisemat konksu 20-30 cm vahedega, et nad omavahel sassi ei läheks. Õngitsetakse ujukiga ja ilma, kerge tinaga ja tinata, vastavalt oludele, veepinnalt ja poole vee pealt. Söödaks on seal peaaegu eranditult lihakärbse tõuk, kusjuures vahetevahel visatakse mõni tõuk niisama peibutuseks vette.

Kohati püütakse väga edukalt viidikat veepinnalt kärbsega. Et kärbeste püüdmisega mitte jannata, õmblevad teravmeelsed prantslased vasema varrukakäänise külge tükikese värskelt nülitud nahka või seemisnahka, mis on kärbeste kohalemeelitamiseks verega läbi immutatud. Heaks söödaks loetakse seal ka pressitud kanepit, eriti aga härjaveres leotatud kliisid. Viimatinimetatud peibutussööt lastakse vette aegsasti enne püüki korvis või tihedas võrgus. Sissesöötmine on viidikapüügil vägagi otstarbekas, kuna vaid siis võib teda püüda suurtes kogustes.

Tiikidest püüdsin ma edukalt viidikaid valge ja musta leiva kuulikestega ning ka aurutatud rukkiteradega, kuid jõgedes võtab viidikas neid söötasid harva.

Meil Venemaal püüavad viidikat vähesed (peamiselt noored) kalamehed, kui muud kala ei ole; peamiselt püütakse teda kaaspüügina koos teiviga, mille õngitsemine on meil Moskva ümbruses laialt levinud. Igatahes on viidikapüüdmine keerulisem ja huvitavam pisikeste särgede püüdmisest, olgugi need kaks korda suuremad. Sellel kalakesel on alustavate kalameeste jaoks kasvatuslik tähtsus, kuna õpetab neid kiiresti ja kergelt haakima: viidikas võtab sööta ujumise pealt ja kui teda kohe ei haagita, kisub sööda konksult. Kuna viidikal on õrnad huuled, siis algajate tavapärane manööver — sikutada haagitud kala üle oma pea — ei vii neid enamasti sihile, kuni nad oma valevõttest lahti ei saa. Küllap on kõigil kalameestel tulnud korduvalt välja õngitseda "nöbininalisi" viidikaid, särgi ja roosärgi, kelledel ülahuul ära rebitud.

Kõige parem on viidikaid püüda sillalt, parvelt või järsukaldalises paigas, üldiselt sealt, kus on sügavust, ja kasutada võimalikult pisikest sööta, mis sõltub muidugi aasta- ja kellaajast ning ilmast. Viidika võtmine on kiire ja äärmiselt ebakindel; ta haarab sööta ujumise pealt ja veab ujuki kohe eemale ning vahel ka uputab selle. Haakida tuleb nii järsult kui võimalik, kuid mitte tugevasti. Kõige parem on vaid mõnevõrra tõsta ritva ja kui kala otsa ei jäänud, mitte hakatagi jõhvi veest välja võtma. Mõningase vilumuse puhul võib püüda tohutu hulga viidikaid, kuna nad võtavad lakkamatult, kuid pärast mõnekümne viidika püüdmist on parem siiski kohta vahetada.

Viidikad võtavad üsna hästi ka vihmaussi, kuid kukuvad siis hoopis sagedamini otsast. Kus neid on väga palju, tüütavad nad muu kala püüdmisel enamgi kui särjed; heidad vaid õnge vette, kui nad ongi sööda kallal ja veavad seda igasse suunda seni, kuni söödal ei õnnestu päris põhjale vajuda.

Hilissügisel pärast tugevaid külmasid peitub viidikas liivase põhjaga sügavatesse aukudesse ja hakkab sööta võtma vaid põhja pealt: sel ajal saab teda vaat eet enamgi kui kevade lõpul. Moskva kandis püütakse teda septembris ja oktoobris hulganisti motõlliga, lastes sööda poolvette.

Viidikas ise on suurepäraseks söödaks röövkaladele, kuna tema hõbedane helkimine on kaugele märgatav. Veest välja võetuna kaotab viidikas paraku väga kiiresti elu, eriti kui teda pannakse söödakonksu otsa levinuimal viisil, läbi selja. Seepärast on viidikat parem panna söödaks läbi suu ja sõõrme, suud katki torkamata. Viidikas ei jää söödakalana särjele suurt alla.

Viidikad kuuluvad kõige väärtusetumate kalade hulka ja neid süüakse vaid muude, paremate kalade puudumisel. Nad on väga kuivad ja ei kõlba peaaegu üldse uhhaa jaoks, ent hapukoores praetute ja kuivatatutena, veel enam aga küpsetatutena nagu heeringas, on üsna maitsvad.