ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 15 sisukord:
» Kalakott: Lõhe, särje, võrguahvena rekordid. Kalastaja karikad 99
» Juunior: Kristjan Kruusimaa ja Toomas Sepa lood
» Meie vete kalu: Viidikas
» SABANEJEV VIIDIKAST (refereering)
» Seadus: Raine Kalgre kirjutis Koolimäe ojast; Ain Soome kommentaar.
» Kalapüügiseaduse muudatustest.
» Forellijõed: Kalle Kroon kudealade taastamisest.
» Lendõng: Petteri Surakka "Jõeforelli ojapüügist"
» Landikool: Võdikud; astmeline vedamine
» Kalade elu: Kalade söömatavadest.
» Suur teeskleja
» Kogemus: Matti Uusjärv; Hanno Kask
» KULDKALA 2000
» MAARDU VÕISTLUS
» SUURE-JAANI VASTLAAHVEN
» IDA-VIRUMAA LAHTISED MEISTRIVÕISTLUSED
» Avalik arvamus: Kuidas me upume
» Kodulugu: Manivald Kuik "Ühest külmast noodaveost"
» Pajatus & veste: Lood Arved Kiisalt, Raine Kalgrelt ja Jaan Tangsoolt
» Maailm: Austraalia, Endrik Tõnsberg
» Kaubamärk: Marinepool, Okuma ja Ron Thompson
» Mis on mis: Hugeri ilmajaamad, Falchi survepesurid
 
Meie vete kalu: Viidikas


VIIDIKAS
Alburnus Alburnus

Ka viidik, vidras, viiding, valgekala, valgeviidikas, lendviidikas, kargaja, salakas, valgesilm, veelinne, mürt, fitingen. Soome k. salakka; vene k. ukleika, ukleja; saksa k. Ukelei, Laube; ingl.k. bleak; läti k. vike, juglins; rootsi k. löja

Mis on see, mis toob paljud kalamehehakatised, kes kuuendal-seitsmendal kevadel, kuuri- või garaazhisopist leitud bambusritv õlal ja ussitopsik näpu otsas, vee äärde oma elu esimest kala püüdma lähevad, hiljem ikka ja jälle kalavetele tagasi oma “tabamatut suurt” jahtima? Ei ole vist vale väita, et paljudel juhtudel on selleks nimelt see elamus, mis saadi oma elu esimeselt kalaretkelt just viidikaid püüdes.

Viidikas on sinakasrohelise selja, hõbejasvalgete külgede ja kõhuga 5...15 cm pikkune lepiskala, keda esineb Eestis suhteliselt laialdaselt nii jõgedes, järvedes kui ka riimvetes. Tegemist on kalaga, kes omab meie sisevetes tõenäoliselt suurimat vaenlaste hulka – peale lõhelaste ei leia naljalt ühtegi röövkala, kes viidika vastu elavat huvi ei tunneks. Vähe sellest: teda ei põlga ära ka kaladest toituvad linnud – kajakad, haigrud jm. Sellest tulenevalt on viidikas parvekala – seltsis on julgem ning kergem vaenlaste eest hoiduda.

Tüüpilise lepiskalana toitub viidikas planktonist, ussikestest, õhuputukatest ja mitmesugustest pisiloomakestest. Eestis on ta üks aeglasema kasvuga kalu: kolmeaastane isend on 10...11 cm pikk ning kaalub 11...15 g, viieaastase vastavad arvud on 13...14 cm ja 25...35 g ning seitsmeaastase omad 15...16 cm ja 42...55 g. Viidikast veelgi aeglasema kasvuga on meil vaid kilu, mudamaim, ogalik ja võldas.

Suguküpseks saab viidikas kahe-kolmeaastaselt, olles sel ajal kümmekond sentimeetrit pikk. Kudemine algab tavaliselt mais-juunis, kui vee temperatuur on tõusnud 18-21 soojakraadini, ning toimub portsjonite kaupa kuni meetrisügavuses vees, kusjuures mari heidetakse veetaimedele. Viljastatud marjast kooruvad vastsed kolme kuni viie päeva jooksul.

Viidikas on levinud kõikjal mererannikul, lahtedes ja Väinameres. Teda esineb Paunkülas, Viljandi, Sinialliku, Aidu, Õisu ja Kariste järvedes, kuid kogu Põhja- ja Lääne-Eesti järvedes teda pole. Küll on teda mitmetes Lõuna-Eesti järvedes ja jõestikes, samuti Võrtsjärves ja S.-Emajõe deltas. Ka elab viidikas Pärnu jõestikus, Kasari jõestikus, Timmkanalis, Paadrema, Teenuse, Pirita ja Jägala jõgedes.

Tihtipeale peetakse viidikaks ka tippviidikat, mis moodustab aga täiesti omaette kalaliigi (Alburnoides bipunktatus). Tippviidikas on viidikast kõrgema kehaga, tema küljejoont ääristavad kaks pigmendirakkudest triipu ja tema soomus ei tule maha niisama imekergelt kui viidikal. Merevette tippviidikas ei satu ja eelistab kiirema vooluga kivise või liivase põhjaga jõgesid. Kui viidikas hoidub veepinna lähedale, siis tippviidikas elutseb sügavamal.

Viidikat püütakse peamiselt käsiõngega, harvemini lendõngega. Edukalt on kasutatavad praktiliselt kõik levinud õngesöödad: tõugud, vastsed, ussid, kõikvõimalikud taignad, pudrud jm. Päikesepaistelise ilmaga võib viidikat saada ka päris ilma söödata, kui püüda läikiva õngekonksuga. Kui hangitakse elussööta ahvenate püügiks, kasutatakse suure koguse söödakala kiireks hankimiseks spetsiaalset natta.

Viidika tabamine on suhteliselt lihtne pühapäevakalastaja jaoks. Oluliselt keerulisem tegevus on viidika õngitsemine võistluskalastajale, st. sellele, kelle eesmärk on piiratud aja jooksul tabada võimalikult suur kogus seda pisikest ja kerget kala: püügivarustus, selle rakendamine, viidika peibutamine ja oma püügisektoris hoidmine ning püügitehnika – need on teemad, millest võiks kirjutada omaette raamatu.

Viidika puhul ei ole rekordiliste isendite registreerimine millegipärast kuigi levinud tegevus. Raamat “Matk kalariiki” pakub viidikarekordiks maailmas 115 g, Eesti kohta andmed puuduvad. Kalastaja kalatabelis on 73-grammine viidikas, püütud 1996. a. Männiku karjäärist.

Hoolimata tagasihoidlikest mõõtmetest on viidikal harrastuskalastaja jaoks ka terve rida väärtuslikke omadusi.

Esmalt on tegemist praktiliselt asendamatu võistluskalaga – nimelt on õngitsemisvõistlustel just viidikas see kala, mille püüdmisele suur osa võistlejatest spetsialiseerub ning mis sageli moodustab valdava osa kaalumisele minevast saagist. Just viidikapüük on see, mis vajab korralikku varustust, eeltreeningut ning ettevalmistust.

Teiseks: kuigi viidikast räägitakse harilikult kui väheväärtuslikust pisiprügikalast, kes oma aplusega mõistab teiste, suuremate kalade püügi põhjalikult untsu keerata ning kalamehe närvikava tõsiselt proovile paneb, ei mainita seejuures kuigi sageli viidika suurepäraseid kulinaarseid omadusi. Tõenäoliselt ei tea enamus kirujatest, et viidikas on Eesti sisevetes üks rasvasemaid kalu (rasvasisaldus 12%) ning seetõttu väga maitsev. Jätke eelarvamused — viidikasupp, praetud ja marineeritud viidikad, suitsuviidikad ja viidikasprotid, kõik see väärib järgiproovimist ja püsimenüüsse arvamist.

Viidika kasutamine kiire ja käepärase elussöödakalana liigseid kommentaare ei vaja. Veest välja hüppav viidikaparv annab kalamehele märku jahti pidavatest ahvenatest-haugidest.

Kui vaiksel suveõhtul aeruga ootamatult vastu vett latsate, võib sealt õhku paiskuda korraga kümneid ja sadu hõbevalgeid vilksatusi — viidikat ei nimetata asjata ka lendviidikaks ja kargajaks.

Ralf Mae