ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 14 sisukord:
» Rekordhaug Viljandi järvest
» Pajatused: Suured haugid Narva jõest
» Elu suurim kala
» Kaks kohtumist inspektoriga
» Haaslava rasvased angerjad
» Meie vete kalu: Kiisk
» KIISAPÜÜGIST SABANEJEVI JÄRGI
» Eesti suurimast loodusharuldusest ja ühest uuest kalaliigist Eesti vetes (tuur)
» Aga Väikses väinas...(säinast)
» Talipüük: Talvel ujukiõngega
» Kala võttu näitab nooguti
» Müstilised püügividinad
» Seadus: Kalamees ja igaüheõigus
» Muudatused väikelaevade registreerimise korras
» Oma silmaga: Forellide kudemisest Võlingi kunstkoelmul
» Toimumised: Võistlused, sügispäevad, kursused jms
» Lendõng: Liblikasidumine, Red Tag
» Kodulugu: Üks tõsine kalamehejutt
» Pajas & Pannil: Hulk maitsvate kalaroogade retsepte
» Reisikiri: Saltstraumen - kalamehe paradiis
» Kaupmees: Hanno Kirikal / Jahipaun
 
Reisikiri: Saltstraumen - kalamehe paradiis
Enneolematu kalapüügielamus. Nii võib allakirjutanu arvates iseloomustada 20.-26. oktoobrini aset leidnud kalapüügireisi Põhja-Norrasse, Saltstraumenisse. Sedakorda käis seitsmest eesti “kalahullust” koosnev reisiseltskond suuri kalu ning teravaid elamusi otsimas polaarjoone taga “skandinaavia tiigri” kuklapoolel.

Teekond

20. oktoobri hommikul alustasime oma kalapüügireisi Tallinnast Paldiskisse sõiduga, kus asusime laevale nimega Kapella. Järgnes kaheksatunnine laevasõit Rootsi Kappelskäri sadamasse. Olgu öeldud, et Kapella on “meeste laev” – tema reisijateks on 90% ulatuses kaugsõiduautojuhid ning naisreisijate laeva kaasamisele ei vaadata üldiselt hästi. Kuna meri oli vaikne, möödus ülesõit viperusteta ning merehaiguse märke kellelgi ei ilmnenud.

Et laeva väljumine hilines, jõudsime Kappelskäri sadamasse hilisõhtul. Ei tea, kas olid tolliametnikud kirglikud kalamehed või peitus põhjus milleski muus, kuid kuulnud, et sõidame Norrasse kala püüdma, kaotasid nad kohe igasuguse huvi meie ja pagasi vastu. Meid aga ootas ees 1500 kilomeetrit bussisõitu läbi öise Rootsi ja hommikuse, ärkava Norra. Peatusi tegime iga 300 kilomeetri tagant ning kes parajasti roolis polnud, üritas magada. Maanteed olid head, kuid mingist ajast alates oli Rootsi ilmataat meie kiusamiseks tee katnud kiilasjääga, mis liikumiskiiruset mõneks ajaks vähendas. Kui valgenes, oli maastik meie ümber juba oluliselt muutunud: lehtpuumetsad hakkasid asenduma okasmetsadega, maapind oli muutunud kaljuseks ning peagi hakkasid paistma esimesed pilvedesse ulatuvate tippudega mäed. Millal ja kuidas me Norrasse jõudsime, mina aru ei saanud. Mingist ajast olid sildid ja viidad tee ääres lihtsalt norrakeelsed – mingit piiripunkti polnudki.

Pikema peatuse tegime polaarjoonel, kus toimus esimene suurem pildistamine – enamik meie seitsmeliikmelisest grupist ületas polaarjoone esmakordselt. Ühise huvi pälvis hiiglaslik lagendik, kuhu iga pöörijoone ületanud rändur oli ladunud kividest pisikese püramiidi (neid oli kõikjal, kuhu silm ulatus nägema) ning kirjutanud oma nime lagendiku ääres asuvale suurele “ühispüramiidile”. Lisaks lähematele maadele iseloomulikele nimedele jäi silma veel ka jaapanlasi, hispaanlasi, prantslasi ning isegi üks araablane. Pärast Kalastaja ning endi jäädvustamist sõit jätkus. Maantee ääres jalutavad ja maast midagi näkitsevad põhjapõdrad ei paistnud sugugi meie kollast väikebussi kartvat, vaid jätkasid stoilise rahuga paarikümne meetri kaugusel söömist. Kui aga peatusime ning väljusime, et elukatest pilti teha, jooksis kogu kari eemale, kust meid uudishimulikult silmitsema jäi.

Norralaste lahkusest saime kinnitust ühes väikelinnas, kus otsustasime teha pikema peatuse ning vaadata ringi kauplustes, eesmärgiga soetada endile kohalikele oludele vastavat kalapüügivarustust. Esimene pood (sarnane meie supermarketitele) osutus aga hoopis ehitusmaterjalide kaupluseks. Kui küsisime kalastustarvete järele, tuli vastuseks “no problems”, noormees hüppas autosse ja juhatas lahkesti kätte kaupluse, kus muude kaupade hulgas müüdi ka meile vajalikku kraami. Siiski selgus, et ookeanivarustust parajasti ei ole ja kohemaid leidus järgmine teejuht (esimene ootas alles väljas), kes meid uue poe juurde juhatas. Hiljem naersime puhteestlaslikult: kindlasti kuulusid kõik kolm poodi ühele perekonnale…

Teekonna viimane osa tundus kulgevat eriti aeglaselt, kuna maantee muutus kitsaks ja lookles kurve tehes mägede ja fjordide vahel, mistõttu ei saanud arendada suurt kiirust. Teise reisipäeva õhtupoolikul jõudsime pärast pikka autosõitu lõpuks kohale.

Saltstraumen

Saltstraumen on muidu igati tüüpiline Norra väikelinn, kui mitte arvestada seda, et teda peetakse harrastuskalameeste paradiisiks, mis igal aastal tõmbab magnetina ligi kalaturiste üle kogu maakera. Linna nimi tähendab tõlkes “soolast hoovust” ja oma nime on koht saanud sellest, et linna külje all asuvas fjordis on maailma tugevaim tõusust ja mõõnast põhjustatud hoovus. Voolu kiiruseks 150 meetri laiuses ning 3 kilomeetrit pikas fjordis mõõdetakse 20 sõlme (ligikaudu 33 km/h) ning 6 tunniga liigub uskumatuna näiv veemass – 400 miljonit kuupmeetrit vett – fjordi, et seejärel taas mõõna ajal välja voolata.

Allesjäänud osa päevast kasutasime kohalike oludega tutvumiseks, söögi valmistamiseks ja püügivarustuse kordaseadmiseks. Ookeanivesi oli fantastiliselt selge: sadamakailt vette vaadates paistis kõik põhjani kätte – justkui allikas. Aga vett polnud kai all mitte meeter või kaks, vaid kümmekond! Ühest pilgust piisas, et meeste kalapüügikirg viimse piirini üles kütta, kuna kalu paistis vees igas sügavuses ja suuruses. Praktiliselt pinnal, esimese meetri sees ujusid kõige pisemad tegelased pikkusega kümnest kolmekümne sentimeetrini ja mida sügavamale, seda suuremaks läksid kalad. Põhjas jäid silma ka paar suurt “kolli”.

Suurema vaevata leidsime üles ka oma elamiskoha. Kämpingutes oli kaks kahest tuba, suur söögituba, kus toimus ka toidutegemine, wc ja duðð. Pärast majutumist tahtsid esimesed kannatamatud kohe kalale tormata, kuid Hannol õnnestus neid õnneks söögitegemisega tagasi hoida: kuigi kalapüügikirg oli võimas, oli vähemalt sama võimas ka nälg. Õnneks läks peale sööki kähku pimedaks ning, kõhud täis ja püügivarustus töökorda seatud, mindi hommikut oodates ärevate tunnetega magama.

Esimene püügipäev

Esimese püügipäeva hommikul jagunesime kaheks paatkonnaks ning kauaoodatud kalapüük võis alata. Peagi saime aga tunda, mida tähendab maailma tugevaim hoovus. Sõitsime väikese avamerekaatriga esimesele püügipaigale (kalapüügiks on erinevad kohad fjordi siseneva ja sealt väljuva hoovuse korral) ning tee viis läbi Saltstraumeni kuulsa silla alt. Olime eelnevalt küll teadlikud, et tugev hoovus tekitab silla all suuri veekeeriseid, kuid uskusime meile paadid üürinud kohaliku kaluri kinnitust, et ettevaatlikult sõites on oht minimaalne. Ühel hetkel aga olime keerises, millel läbimõõtu nii viis meetrit, sügavust meeter ning kaater, praktiliselt külg ees, oma teed minemas. Järgmisel hetkel oli Hanno, näost valge, sekundi murdosaga rooli taga püsti ja teise murdosaga oli tema õllepurk Endriku käes. Pärast korralikku ehmatust lahenes olukord siiski meile õnnelikult ja edasi sõites püüdsime suuri “lehtreid” vältida. Teine paatkond läks oma ettevaatuses aga veelgi kaugemale – nemad kahel järgmisel püügipäeval silla alt enam läbi ei sõitnudki, kuna neil oli aeglasem kaater ning meist veel jubedam avakogemus keerisega...

Põhiline püügiviis ookeanipüügil on pika ja massiivse ridvaga tirgutamine, kusjuures kasutatakse tirke raskusega 60...200 grammi. Mitmete katsetamiste tulemusena jäime meie kergeimate juurde ning sidusime otsa 60 grammised, kujult ja värvuselt kala meenutavad tirgud (kohalikud püüavad turska sootuks ukselinki meenutava metallikolakaga), lisades konksule ka punase jigitükikese. Kogu kalapüük käis umbes 40...60 meetri sügavusest veest ning kala võttis enamasti põhjast. Päeva jooksul õnnestus tabada kolme liiki kalu: turska, saidat ja veel ühte, mille nimetus norra keeles on lyr (eestikeelset vastet ei õnnestunud mul kusagilt leida). Kõik kolm on tursalised. Esimene püügipäev andis kohe ka rekordi.

Olime just püügikohta vahetanud ning, tirgutanud enne vaiksemast veest, otsustasime proovida sealt, kus veevool suurem. Tirgud olid just vette saanud ja vajumas, kui Hanno äkitselt haakis. Kohe paindus ritv aukartustäratavalt looka. Algul tundus, et tirk on nagu põhjas kinni, kuid siis hakkas keegi vee all oma teed minema. Pinnale tulekust polnud juttugi, samuti nagu ka kala enda poole kerimisest. Parim, mida alguses teha sai, oli kettapidurit järele anda ja oodata, mida elukas vee all ette võtab. Kala ujus kord eemale, kord päris paadi alla, siis jälle seisis paigal ja jälle ringiga algusest peale. “No see on kindlalt minu elu suurim kala,” oli ainus kommentaar, mida suure pusimise vahele Hannolt kuulda võis. Massiivne ookeanipüügiritv oli vahepeal juba nii lookas, et ähvardas pooleks minna ja kõik paadisolijad hoidsid hinge kinni, kas nöör peab vastu. Pidas. Pärast mõne aja möödumist hakkas aga kalamehe tahtmine tasapisi peale jääma ning kala jõud raugema. Kui elukas ükskord paistma hakkas, tundus, nagu oleks landi otsas keskmise suurusega siga. Läks veel aega, kuni kala päris pinnale õnnestus saada ning alles siis jõudis kohale, kui suur ta tegelikult oli. Omaette ooperiks osutus fossiili paati saamine, kuid Endriku abiga oli lõpuks kongits kala kehas ning keha paadis. Kalakaal näitas tursa kaaluks 11,5 kg. “Ega sa ometi närvis ei ole, Hanno?”, küsis Peeter videokaameraga kõnetatu värisevaid käsi filmides.

Korduvalt jäi konksu otsa erinevaid ookeanitegelasi. Huvitavaim neist oli umbes rusikasuurune lihakamakat meenutav loomne olend, kes oli seest õõnes ning konksu vabastamisel pritsis mädanenud õuna värvi sogast vedelikku. Millest ta toitus ja elas, jäi meile segaseks, ehkki toidu manustamiseks ja väljaheidete jaoks mõeldud avaused õnnestus tuvastada. Ristisime eluka meripuraks, aga tema tegelikku nime ei tea keegi reisilistest siiamaani.

Nägime ka mitmeid väga erineva suurusega meduuse mööda ujumas ning korra õnnestus silmata lühikeseks ajaks vee peale tõusnud mingeid erilisi monstrume, kellele esmapilgul ei õnnestunudki sobivat nime anda. Aga küllap need mingit liiki vaalad olid.

Lõpetasime kalapüügi, kui õues hakkas hämarduma. Saagiks jäi umbes 40 kilo tursalisi paatkonna kohta. Kalad fileerisime koheselt kaldale jõudes selleks spetsiaalselt ettenähtud ruumis ning mida toidutegemisel ära ei kasutanud, panime külmikusse hoiule. Ebameeldivustunne algselt ebameeldivana tundunud ookeanikala lõhna ees kadus peagi.

Õhtul kogesime meeldejäävat vaatepilti. Nimelt on Põhja-Norras polaarööde pimeduse peletamiseks igale tänavanurgale, aknalauale ja üldse kõikvõimalikesse kohtadesse paigaldatud laternad, lambikesed, valgusreklaamid jne., seetõttu on öised polaarjoonetagused linnad vaatamisväärsuseks omaette. Teisel pool fjordi asuv Bod¸ tundus päevavalgel väikeasulana, kuid pimaduse saabudes paistis vastaskaldalt tuledemeri – justkui N.Y. City. Kui isakesel Leninil õnnestunuks näha PõhjaNorra linnade elektrifitseeritust, ohanuks ta – nõukogude võim õnnestus Venemaal küll ellu viia, kuid kuulsa kommunismivalemi teine liidetav, kogu maa elektrifitseerimine, tehti ära hoopis mujal.

Teine püügipäev

Teine püügipäev, nagu ka esimene, algas selge taeva ja päikesepaistega, mis võimaldas saada täit elamust Põhja-Norra kordumatust loodusest. Kui möödunud päeval oli põhitähelepanu suunatud kalapüügile, siis nüüd jätkus silmi ka ümbritseva jaoks. Ja oli, mida vaadata ja pildistada. Kasvõi seda, et aeg-ajalt lendasid kotkad justkui kodulinnud paarikümne meetri kõrguselt üle meie paadi, laskmata inimestest end häirida. Maastikust ei maksa üldse kirjutadagi – seda peab oma silmaga nägema. Kui ümberringi on selline loodus, ilm on suurepärane ja kala kah võtab – mida sa hing veel oskad tahta!

Ja kala võttis. Üksteise järel sikutati paati erineva suurusega tursalisi. Millegipärast kippus aga asi olema nii, et Endrik võttis kolm kala ja ülejäänud selle ajaga ühe. Kas oli asi selles, et Endrik püüdis tamiiliga (meie kasutasime kindluse mõttes FireLine’i – mine tea, kes otsa hakkab) või milleski muus, kuid suhe 3:1 kehtis vahelduva eduga kogu päeva.

Peetril õnnestus pika sikutamise peale Hanno ja Endriku abiga paati saada ka pesuehtne kivi kaaluga vähemalt 10 kg, mille küljes turritasid kaks pöidlajämedust kummitaolisest ainest hiiglaslikku kobrulehte. Hiljem pudenes kivi seest välja terve armee kõikvõimalikke pisilasi: merisiilikuid, vähilisi, meritähti, krabilisi jne. Paistis, et sellist kohta ookeanipõhjas, kus juba mingit liiki peremeest ees ei ole, on võimatu leida.

Salamisi lootsime kogu päeva, et ehk hakkab otsa ka mõni tõsisemat sorti tõeliselt suur kala (fjordides ujub ringi veel ka kasskala ning hiidlesta, mille kohalik rekord on 387 kg.), kuid midagi ebatavalist selles suhtes ei juhtunud. Vastu õhtut õnnestus minul otsa haakida o m a elu suurim kala, kuid pärast punnitamist ja eluka väsitamist läks see veepinnal hoopistükkis konksu otsast lahti. Lohutasin end sellega, et nii suur kui Hanno kala see ei olnud.

Pimeduse saabudes oli meil paadis jällegi hunnik tursalisi, mis vajasid fileerimist. Enne kämpingusse sõitmist kolasime veel rannas, lootes leida mõõnaga kaldale jäänud ookeaninänni, kuid midagi huvitavat peale teokarpide ja lompi kinni jäänud meduusi silma ei jäänud. Viimast õnnestus küll lähedalt uurida, kuid pildistamiseks oli ilm juba liiga pime.

Peale õhtusööki õue tubakale minnes tantsisid taevas virmalised.

Kolmas püügipäev

Kolmanda päeva märksõnadeks võiksid olla tugev tuul, pilves taevas ja head kalapüügikohad. Saime taas kinnitust tõsiasjale, et mida iganes kohalikud kalamehed sulle ka ei räägi, head kalakohad pead sa ikka ise avastama. Kuigi ei saa salata: ega nad ju otseselt meile valetanud kah – jätsid olulise lihtsalt ütlemata.

Kuna kohas, kus me eelmistel päevadel püüdnud olime, osutus tirgutamine tugeva tuule tõttu äärmiselt ebamugavaks, otsustasime, et otsime uue koha. Pärast paari katsetamist õnnestuski leida sobiv paik. Ei tea, kas oli asi ainult kohas või mängis oma osa ka muutunud ilm, kuid võtmine oli seal nii aktiivne, et isegi suitsu teha polnud mahti. Kuna Hanno oli kämpingusse magama jäänud (ta ei olnud teps mitte laisk, vaid autojuhina magas end päeval välja eeloleva öö tagasisõiduks), olime paadis kolmekesi ning tegutsemisruumi oli rohkem. Ja ritvadega vehkimist oli üksjagu, kuna võttis praktiliselt iga kord, kui lant vajus. Huvitaval kombel olid tursad aga hoopis teist värvi nendest, mida me enne saanud olime – punased. Peaaegu nagu meriahvenad. Peale kalade õnnestus jällegi merest välja tragida igat sorti floorat ja faunat, teiste seas ka üks ilus suur meritäht. "Meripura" konksu otsa jäämine oli muutunud juba tavaliseks.

Pärast lõunat otsustasime kaeda, mis Aguri paatkond teeb ja siirdusime neid otsima. Mõningase tiirutamise järel õnnestuski otsitavad leida. Selgus, et varjulisema koha otsinguil olid nemadki sattunud haruldaselt hea võtu peale ja Aivaril oli läinud korda püüda oma elu rekordkala. Peale selle oli tabatud haruldaselt ilus oranzh meritäht, mille Peeter endale sai.

Lootsime kõik kangesti kogu püügi vältel, et konksu otsa jääb mõni tõeliselt eksootiline elukas – hiidlest või kasskala, kuid neid peletisi me oma silmaga näha ei saanudki. Hiidlesta rekordiga on kohalikud kalurid turistidele “pika puuga” pannud – 387 kg! Õhtul näitati meile ka selle kala pilti – no oli ikka elukas küll. Ainuüksi pea oli nii suur, et kätega ümbert kinni võtma ei ulatunuks. Mis kasskalasse puutub, siis alles viimasel päeval (nagu tavaliselt) saime teada, kuidas teda üleüldse püütakse. Nimelt tuleb nööri otsa siduda vähemalt poolekilone “pomm” ja sellest ülestikku söödastatud konksudega lipsud – umbes nagu meie räimeõngel. Raskus tuleb alla lasta ja sellega vastu põhja “pommitada”, siis tulevat kasskala vaatama, mis toimub. Tursatirgu vastu tundvat ta sama suurt huvi kui näiteks otsapidi vette pistetud luuavarre vastu.

Viimane õhtu möödus söömise ja muljete vahetamise tähe all. Pisut pärast keskööd, pakkinud asjad ja korrastanud elamise, jätsime hüvasti Saltstraumeniga, harrastuskalameeste paradiisiga, ja alustasime tagasisõitu Eestisse. Praegu, selle loo kirjutamise ajal, vaatan kaarti ja muigan: Eesti on ploomikivi suurune, meie käisime ära keskmise suurusega kurgi kukla taga…

Lõpetuseks

Tagantjärele julgen väita, et vähemasti kalamehe jaoks on Norra selline koht, kuhu ei kannata mitte kuidagi minna turismibüroo kaudu ja suure, erinevate huvidega grupiga, vaid ikka omal käel. Et saada täit elamust suurtest kaladest ja ümbritsevast loodusest, näha, milliseks värvib taeva fjordide vahel tõusev ja loojuv päike, vaadata virmalisi öötaevas vehklemas, nautida pilvedesse ulatuvaid lumiseid mäetippe ning värskest ookeanikalast valmistatud kalatoite ja tõmmata kopsudesse kargetsoolakat ookeaniõhku, selleks tuleb varuda vähemalt nädal, visata peast välja kõik probleemid, võtta varustus ja lihtsalt minna. Ja osta kaasa ohtrasti filmi või mis veel parem – võtta endaga ühes videokaamera.

“Alati tuleb tagasi tulla nii, et hammas natuke verele jääks, siis on tahtmine hiljem tagasi minna,“ ütleb Hanno.

Kalastaja muljed Põhja-Norrast osutusid sedakorda nii võimsateks, et samasse kohta on kindel plaan uuesti reisida ka 2000-ndal aastal. Kel huvi kampa lüüa, võib toimetuse kaudu oma soovist teada anda.

Ralf Mae