ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 14 sisukord:
» Rekordhaug Viljandi järvest
» Pajatused: Suured haugid Narva jõest
» Elu suurim kala
» Kaks kohtumist inspektoriga
» Haaslava rasvased angerjad
» Meie vete kalu: Kiisk
» KIISAPÜÜGIST SABANEJEVI JÄRGI
» Eesti suurimast loodusharuldusest ja ühest uuest kalaliigist Eesti vetes (tuur)
» Aga Väikses väinas...(säinast)
» Talipüük: Talvel ujukiõngega
» Kala võttu näitab nooguti
» Müstilised püügividinad
» Seadus: Kalamees ja igaüheõigus
» Muudatused väikelaevade registreerimise korras
» Oma silmaga: Forellide kudemisest Võlingi kunstkoelmul
» Toimumised: Võistlused, sügispäevad, kursused jms
» Lendõng: Liblikasidumine, Red Tag
» Kodulugu: Üks tõsine kalamehejutt
» Pajas & Pannil: Hulk maitsvate kalaroogade retsepte
» Reisikiri: Saltstraumen - kalamehe paradiis
» Kaupmees: Hanno Kirikal / Jahipaun
 
Kala võttu näitab nooguti
“Ühes otsas ussike, teises otsas lollike”, räägivad kurjad keeled. Et aga lollike teaks, mis toimub teises otsas ussikesega, on vajalik veel miski, mis vee all toimuvast kaldale infot annaks. Suvisel käsiõngega püügil on kala näkkamise indikaatoriks hea ja õigesti tasakaalustatud ujuk, talvel on sööda ja püüdja vahendajaks tundlik nooguti.

Põhimõtteliselt võib noogutid laias laastus jagada kolmeks, millel igaühel on omad head ja vead.

1. Torulised: spiraalvedrud, ventiilikummid jms.
2. Jõhvilised: seaharjased, jämeda tamiili jupid jms.
3. Liistulised: kellavedrud, plastikliistud jms.
Tegelikkuses eksisteerib veel ka neljas seltskond, nimelt muud koduse inseneritöö tippsaavutused, aga neil siin lähemalt ei peatuta.


Torulised

Tuntuimad torulised on kahtlemata jalgratta ventiilikummi jupike ja spiraalvedrust “koerapea”. Mäletan, et lapsepõlves pidasime meie, poisikesed, viimast unelmate noogutiks ja tehtud mees oli see, kelle talipüügiritva see ehtis. Kuna poest seda tol ajal kunagi saada ei olnud, oli “koerapea” iseenesestmõistetavalt kõikvõimalike spekulatiivsete tehingute objektiks.



Spiraalnoogutid 45º ja 90º nurgaga.
Alumine neist nn. koerapea.


Plastist liistnoogutid


Toruliste noogutitega sobib püüda neid kalu, mis ei vaja intensiivset sööda mängitamist – särge, nurgu, kiiska jms. Enamasti annab seda tüüpi signalisaatori “tööpikkuse” valida nii, et paigalseisva ridvaga on suurem osa võttudest tuulevaikse ilmaga ilusasti näha. Toruliste plussiks on nende lollikindlus: ei karda nad külma ega väiksemaid mehaanilisi vigastusi: kalalt tulles võib ridvad rahulikult kasti visata kartmata, et noogutitega midagi juhtuks. Vedrunooguti kasutamisel on võimalik jääl kirptirku vahetades spiraalvedru pikkust vastavalt peibutise raskusele kiiresti ja mugavalt reguleerida, samuti võimaldab ta püüda ka suhteliselt tugevas vooluses ning sügavast veest, kasutades rasket kirptirku.

Toruliste miinuseks on nende liigne vetruvus. See väljendub selles, et keskmise ja kergemapoolse kirptirgu kasutamise korral hakkab tuul tavaliselt noogutiotsa kõikvõimalikes suundades väristama, mis teeb kala võtu eristamise raskeks, eriti siis, kui võtt on õrn. Samuti ei ole torulisega mugav püüda ahvenat: intensiivsem sööda mängitamine paneb noogutiotsa (sarnaselt tuulele) igas suunas tilbendama. Eriti hull on asi siis, kui püüate ahvenat tuulise ilmaga. Pisut aitab “tööosa” lühendamine, kuid see vähendab ühtlasi ka tundlikkust ja nõrgemad võtud jäävad märkamata. Ahvenale niisiis pisut “robustne” riist, kuid lepiskalade jaoks ajab asja ära. Võimaldab kasutada kuni 0.15 tamiili. Kirptirk: soovitavalt keskmine ja raskem.

Neile, kes eelistavad “koerapea”-tüüpi spiraalvedrunoogutit teistele ka praegu, üks soovitus: poest ostes on vedru suhteliselt jäik ja ei ole seetõttu piisavalt tundlik. Asja annab parandada, kui teda pisut venitate (ettevaatust – liigne venitamine tõmbab vedru “lahti”).


Jõhvilised

Üks noorpõlve esimesi tõeliselt tundlikke nooguteid oli metsseaharjas, mis tekitas talvises ahvenapüügis tõelise revolutsiooni ning tõukas troonilt spiraalvedrust unelmad.

Iseenesestmõistetavalt ei ehtinud metsseanahad mitte igaühe kodu, seetõttu tuli turjaharjaste hankimiseks kasutusele võtta mitmeid äärmuslikke vahendeid. Mingil perioodil olid kohaliku koduloomuuseumi tädikesed tõsises hämmingus, kuna ootamatult oli poisikestes tekkinud elav huvi metsloomade topiste vastu...

Jõhvilised on sarnased torulistele selles mõttes, et on elastsed nö. “igas suunas”, seetõttu on ka tuule ja intensiivse mängitamise mõju mõneti sarnane. Kuna aga materjal on peenem (mis ühtlasi suurendab tundlikkust), on väiksem ka tuuletakistus, seepärast sobivad seda tüüpi noogutid ahvenapüügiks juba paremini kui torulised. Puuduseks on aga rakenduse haprus: kasutades metsseaharjast (minu arvates parimat jõhvilist), ei tohi taliritva pärast püüki hooletult kalakasti visata, vaid esmalt tuleb kindlustada noogutile turvalisus: katta ridvapits jämedama juhtmeisolatsiooniga vms.

Metsseaharjas ei talu püüki tugevas voolus, mis nooguti kohe alla koolutab. Voolus ei ole mugav püüda ka seetõttu, et põhja kättesaamiseks tuleb kasutada rasket kirptirku, mis aga ei ole enamasti vastavuses harjase elastsusega – nooguti kooldub alla.

Metsseaharjasest nooguti on ahvenale juba sobivam, särjepüügil olulist vahet pole. Sobib hästi võtmise indikaatoriks püügil madalast ja keskmisest (kuni 2,5 m) seisvast või aeglase vooluga veest kergemapoolseid kirptirke kasutades. Nõuab peente tamiilide (0.08...0.10) kasutamist.


Liistulised

Metsseaharjasest nooguti on tundlik, kuid pikapeale tüütas ära. Ta deformeerus tihti, seega vajas vahetamist; tema “tegutsemisulatus” oli piiratud; peapõhjuseks oli aga ikkagi see, et ta tugevama tuule käes igas suunas vibreerima hakkas ning võtmised märkamata kippusid jääma. See sundis noogutiprobleemile uut lahendust otsima. Esimesena tulid käekellavedrud, ent need osutusid ahvena jaoks liiga jäikadeks. Särge püüda – seda küll, pealegi ka tugevas voolus edukamalt kui kunagi varem. Seejärel röntgenpildist ja filmirullist lõigatud ribad – jälle ei sobinud, kippusid külmaga murduma. Kuni lõpuks jõudsin välja selle ainukese ja õigeni... Aga sellest allpool.

Isiklikult pean liistnooguteid parimateks. Nad on õige rakendatuse korral väga tundlikud, võimaldavad sööta praktiliselt igal võimalikul moel mugavalt mängitada, seega püüda erinevaid kalu; ent mis peamine – tuul ei sega püüki praktiliselt üldse, kuna “liistu” ainus võimalik liikumissuund – üles-alla, – on ette antud. Samuti on võimalik riba laiust varieerides püüda kala väga erinevates sügavustes erineva raskusega peibutisi kasutades.

Liistnoogutite (erandiks ehk kellavedru) puuduseks on jällegi haprus – ritva ei tohi peale püüki visata kolinaga kalakasti teiste asjade vahele, vaid paigutada nii, et noogutid muu träniga eriti kokku ei puutu. Isiklikult lahendasin selle probleemi lihtsalt: ridvad kinnituvad seespool jäigalt kalakasti kaane külge.


Liistnooguti rakendamine

Parim materjal liistnooguti jaoks on minu kogemuste ja katsetamiste põhjal trumminahk. Kuigi jah, nahk ei ole selle materjali jaoks enam teps mitte õige sõna – seanahaga kaeti trumme kauges minevikus. Pigem on see midagi kilelaadset. Ei tasu hankida kallist TAMA või PEARL’i õlinahka – sellega ei ole sul midagi teha. Täiesti piisavad on Riia RMIF’i trummikomplekti nahad – neid peaks kusagilt hea tahtmise juures ikka saada olema. Seda materjali on lihtne lõigata ning külmale peab ta kah kenasti vastu.


Joonis 1. Taliridva pitsi ettevalmistamine


Joonis 2. Rakendatud liistnooguti
1-nooguti; 2-isolatsioonijupp; 3-tamiil


Trumminahast liistnooguti optimaalne pikkus on keskmiselt 7...8 cm, sellest “tööosa” 5...6 cm. Ridvapoolses otsas on optimaalseks laiuseks 3 mm, “kuumas” otsas 0,8...1,5 mm. Sellesse kitsamasse otsa (mille võid hiljem punaseks värvida) pead kuuma nõelaga tekitama tamiili jaoks pisikese augu.

Nooguti efektiivseks rakendamiseks pead oma ridvapitsi pisut ümber tegema. Selleks tuleks sul pitsiots nii alt- kui ka ülaltpoolt 5...7 mm pikkuselt õhemaks viilida või lõigata ning 45º jagu üles painutada (vt. joonis 1). Painutatud osa ülaotsa tee väike auk – sealt hakkab hiljem tamiil läbi käima.

Ja nüüd rakenda oma nooguti ridva külge nii, nagu näidatud joonisel 2. Painutatud pitsi otsas olev auk hoiab tamiili täpselt liistu peal, sama ülesannet täidab ka nooguti keskossa lükitud isolatsioonijupike.

Kogu teadus. Muuseas, trumminahasarnasest materjalist liistnooguteid on võimalik osta ka poest. Tõsi küll, väiksemate kirptirkude jaoks on nad pisut liiga laiad (järelikult ka “tuimad”), seetõttu tuleb neid laiemast otsast kitsamaks lõigata.


Nooguti ja tasakaal

Sarnaselt suvise käsiõngega on ka kirptirgu juures oluline mõiste tasakaal. See tähendab seda, et vastavalt talve faasile ja vee sügavusele tuleb valida kirptirk (südatalvel väikseimad ja sügavamal raskemad), et nooguti elastsus peab vastama kirptirgu suurusele ja kaalule (raske kirptirk koolutab elastse nooguti, lörtsti, alla ja vastupidi – kerge kirptirk ei “pinguta” noogutit piisavalt paindesse). Kõige sellega tuleb omakorda arvestada ka tamiili valikul. Nagu mitme muutujaga võrrand: kui muutub üks, peavad kohe muutuma ka teised.

Loomulikult oleneb püügielamus ja saak lisaks paljudest muudest teguritest: mängitamisest, söödast, ajast, kohast, ilmast, kogemustest jne. Ent vaid nooguti on see, mis näitab sulle, mis toimub vee all, olles sinu ainsaks visuaalseks sidemeks kala käitumisega. Seetõttu peab õigesti valitud nooguti vastama püügioludele, olema hästi jälgitav ja “tasakaalus” püügivahendi teiste osadega – järelikult ka tundlik.

Loomulikult leidub keegi, kes mulle vastu vaidleb. Minugi poolest.

Ralf Mae