ajakiri tellimine kontakt
Reklaam
 Ajakiri ilmub 4 korda aastas - märtsis, juunis, oktoobris, detsembris
 

Kalamehejutud, pildid ja kommentaarid on oodatud meie FB lehel

Nr 14 sisukord:
» Rekordhaug Viljandi järvest
» Pajatused: Suured haugid Narva jõest
» Elu suurim kala
» Kaks kohtumist inspektoriga
» Haaslava rasvased angerjad
» Meie vete kalu: Kiisk
» KIISAPÜÜGIST SABANEJEVI JÄRGI
» Eesti suurimast loodusharuldusest ja ühest uuest kalaliigist Eesti vetes (tuur)
» Aga Väikses väinas...(säinast)
» Talipüük: Talvel ujukiõngega
» Kala võttu näitab nooguti
» Müstilised püügividinad
» Seadus: Kalamees ja igaüheõigus
» Muudatused väikelaevade registreerimise korras
» Oma silmaga: Forellide kudemisest Võlingi kunstkoelmul
» Toimumised: Võistlused, sügispäevad, kursused jms
» Lendõng: Liblikasidumine, Red Tag
» Kodulugu: Üks tõsine kalamehejutt
» Pajas & Pannil: Hulk maitsvate kalaroogade retsepte
» Reisikiri: Saltstraumen - kalamehe paradiis
» Kaupmees: Hanno Kirikal / Jahipaun
 
KIISAPÜÜGIST SABANEJEVI JÄRGI


* Sabanejev, Leonid Pavlovit (1844-98) — vene zooloog. Tegeles vene jahifauna, jahimajanduse ja sportliku kalapüügi uurimisega. Aastail 1873-77 oli ajakirja "Priroda" ja aastast 1878 ajakirja "Priroda i ohota" toimetajaks ja väljaandjaks. Põhiteoseks kapitaalne ja tänaseni rohkelt tsiteeritav "Venemaa kalad. Meie mageveekalade elu ja püüdmine (õngitsemine)". Sellest raamatust pärineb ka käesolev refereering. Sabanejev on autoriteet, kelle elu ja tööd tasub mitte üksnes pikemalt, vaid lausa pikalt tutvustada ja Kalastajal on see ka peatselt kavas.

Ehkki kiisk on paras õgard, maimude- ja marjamugija, on Sabanejev nimetanud kiiska paradoksaalselt üsna seltskondlikuks ja rahuarmastavaks kalaks, kuna suured kiisad saavad pisikestega kenasti läbi. Tõsi, teisi kalaliike samas paigas ja samal ajal enamasti ka pole. Kiisa suurimaks vaenlaseks tuleb aga pidada lutsu, kes esimest lausa maiuspalaks peab ja eelistab ründile ning trullingule. Ka elavad kiisad lutsudega enam-vähem samades jõelõikudes — üks ajab omi asju päeval, teine öösel. Sägagi söövat kiisku päris isukalt, seevastu kohad, ja vaid suured isendid, söövat kiiska harva, havi aga vaid erandkorras. [Eestis sööb aga kiiska angerjaski, nagu selgub Aare Klaose püügiteatest (vt. lk. 13).]

Sabanejevi väitel püüti Vene impeeriumis kiiska kõige enam Baltikumis, esmajoones just Soome lahes, kus temast merelahed lausa kubisevat, Neeva suudmealal ja mitmetel põhjapoolsetel järvedel, näiteks Ilmenil. Hinnati üksnes värsket, veel limast kiiska, ja seda just suurepärase supikalana. Külmutatud kiiska ei peetud enam asjaks ja see oli odavam pisiahvenastki. Erandlik oli kiisk selle poolest, et enam kui võrkude või nootadega, püüti teda käsiõngega. Selle põhjuseks oli, et kiisk elab põhjakalana aukudes, kus noodavedamine on raskendatud. Ka mässib kiisk ennast koledasti võrgulinasse ja lämbub seal, aga hinnatud oli ta vaid värske, elusana.

Paikkonniti oli kiisk kaluritele just talvel oluliseks õngitsemiskalaks, suvel ja kevadel teda nii rohkelt kätte ei saadud ning seepärast ka ei püütud. Suviti kiisaparvele sattudes tuli kalamehel tavaliselt püügikohta vahetada, sest sealt, kus kiisk mugib, muud kala reeglina ei saa.

Et tegemist on põhjakalaga, kes kogu aeg kõhuga põhja peab puudutama, käib ka püük lausa põhja pealt või sellest vaid kuni 4 cm kõrgusel. Kiisk on laisk ja loid ning tõuseb vees sööda järel vaid väga harva põhjalt kõrgemale. Üsna tuim on ta ka peibutussööda suhtes, vaatamata üliheale haistmismeelele, eriti jõgedes. Üldse lahkub ta oma elupaigast, kivitagusest või lohukesest, äärmiselt vastumeelselt.

Kui suvitisügiseti nimme kiisale mindi, siis oli peamiseks kunstiks õige koha ülesotsimine. See pidi olema mõni kiisaauk, milles puudub või peaaegu puudub veevool. Vilunud õngemehed olla mitte liiga sügavast veest püüdnud päevaga üle tuhande kiisa, so umbes kaks puuda e. 32 kg keskmist ja väikest kiiska. Sabanejevgi nimetab niisugust püüki tüütuks sunnitööks. Söödaks kasutati niisugusel püügil ussijuppi ja jõhvist punutud õngenöör oli siidnöörist parem, kuna see ei läinud nii lihtsalt sassi.

Tavaliselt võtab kiisk sügisel sööta aplalt, ent on ka päevi, mil ta on loid ja siis kasutatakse söödaks terveid sõnnikuusse või sääsevastseid ja mängitatakse kiiskade ärritamiseks sööta üsna innukalt. Kiiskade talipüük algab kohe pärast jääloomet ja on suvisest püügist tulemuslikum.

Kiisapüügist kirjutades annab Sabanejev nende püüdmisel kasutatavate taliõngede üsna täpse kirjelduse, mis loodetavasti pakub etnograafilist või muud huvi ka Kalastaja lugejale. Väidetavalt on taliõngitsemine tulnud Eesti aladele just idast ning heitkem sestap pilk sellele, mis riistadega seal taliõngitsemine sajakonna aasta eest käis.

Sabanejev jaotab taliõnged kaheks — ühtesid hoitakse käes, teised asetatakse jääle. Mõlemat tüüpi õnged on lühikese ridvaga, mis on harva pikem kui 70 cm, enamasti märksa lühem.

Bakiiri taliõng, mida kasutati uuralitagustel järvedel, polnud eriti mugav, kuivõrd sellel puudus õngenööri kerimiseks haspel. Sellise õngega sai püüda vaid käest. Talvel tuleb aga kala kõigepealt üles otsida ja selleks raiutakse kümneid auke. Augu äärde tuleb panna õnged, milledelt võtmine on kaugele näha.

Lõpetame siinkohal refereeringu ja läheme üle Sabanejevi teksti otsesele tõlkele.

“Sellistele tingimustele vastavad täiesti ülemvolga kalurite “pakud” (vene k Kolodki — V.K.) ja moskvoretje meeste “märad” (vene k. Kobõlki — V.K), millede ehitus on joonistelt taibatav ja väga lihtne: toekas puust alus, mitte liiga suur, mida on mugav ühe käega haarata ja selle külge kinnituv (jäigalt või vahetatavana) lühike õngeritv kibuvitsaoksast või vaalaluust; pakud valmistatakse enamasti kasepuust ja umbes 15 cm pikkustena (ridvavitsata) nii, et nad ei lipsaks liiga vabalt läbi püügiaugu jää alla. Paljudel Moskva küttidel on väga hästi tehtud pakud, vahetatavate õngeritvadega, mis paigutatakse hoolikalt laegaskasti, mis samal ajal on ka istmeks. Hea võtu korral püüab kalamees, kui on koha üles leidnud, 3-2, vahel aga ainult ühe pakkõngega. Õngenööriks kasutatakse talvel kõikjal, harvade eranditega, juus-õngenööri (volosjanoje — V.K.), kuna, esiteks ei vaja enamus kalu talvel tugevaid püügiriistu, peamiselt aga selle pärast, et siidist nöörid külmuvad pakase käes ning jäätuvad jääaugu serva külge sagedamini kui juusnöörid. Kiisapüügiks piisab talvel ka 3-4-juusesest nöörist. Raskus peab peaaegu puudutama põhja nööri peaaegu vertikaalse asendi juures, s.t. olema õige raskusega. Kui püüda pakkõngedega ja üldse taliõngedega mitte rõhtsalt, vaid sööta august palju allavoolu lastes, siis haakides lõikab sageli jääaugu alumine, terav serv õngenööri katki.



Baschkiiri taliõng


Saraatovi motõlliõng (motõljok)


Volga pakkõng


Moskva pakkõng


Ujukeid kasutatakse talipüügil nähtavasti vaid Volga alamjooksul, Saraatovi gubermangus, ja neist on vaid sedavõrd kasu, et õngeridva (motõlliõnge) võib ka käest jää peale panna. Ujukid valmistatakse korgist, mustpapli koorest või hundinuia lehtedest, millest tehakse ka ridva käepide. Et vesi vesi neile külge ei jäätuks, valmistavad paljud Saraatovi kalamehed ujukid selliselt, et need õngeraskuse kaalust upuksid. Kasutatakse peamiselt motõllikonkse, s.o. pika jalaga väikeste numbrite konkse. Moskva õngitsejad püüavad tingimata kahe konksuga, Saraatovi omad püüavad ka kahe konksuga, kuid seovad need konksud raskusest kõrgemale, nagu jooniselt näha. Moskva kalurid, kes õngitsevad kiisku müügiks, viilivad selleks, et kalu kauem elusatena hoida, konksudelt kidad maha; ka uuralitagustel järvedel püütakse suvel kiisku (mormõshiga) ilma kidata konksudega, et konksu väljavõtmine kiiremini käiks. Üldse on talvel kõik kalad, kiisk aga eriti, sedavõrd loiud ja osutavad nii vähest vastupanu, et hea võtu korral polegi mõistlik neid tavaliste konksudega püüda, kuna võtta pakasega paljakäsi välja kiisa poolt allakugistatud konksu ei ole eriti meeldiv. Kidata konksud on aga mugavad selle poolest, et vabanevad kala suust enamasti selsamal hetkel kui ta on jääle tõmmatud. Talvisel kiisapüügil on söötadeks tavaline sõnnikuuss, sääsevastne ja mormõ.

/---/

Talipüük algab kohe, kui on tekkinud jää ja ka ilm on hea. Alguses püütakse kiiska madalamatest kohtadest, seejärel kolib kiisk aga sügavatesse aukudesse, kuid hoiab siiski kalda lähedusse, jõesuudmete, ojade, veealuste- ja kaldaallikate juurde; järvedes väldib kiisk järve keskpaika ja suuri sügavusi ning hoiab kalda poole, kus otsib lohke ja süvendeid, mis oleksid vähemalt 2-3 m sügavad. Võtmine tugevneb mõnede vahedega kuni detsembrini, siis hakkab raugema ning jaanuariks, kõvade pakaste ajaks, lakkab hoopis, uuesti algab võtt sulailmade saabudes ja kogub siis hoogu kuni kudemisajani välja. Nagu teisedki kalad, võtab ka kiisk suurte pakastega kehvasti, kuid siiski paremini, kui tuuliste ilmadega. Põhjatuule ja üldse põhjakaarte tuultega ei võta kiisk hoopiski ning teda saab püüda vaid paljaste konkstragidega. Selline püük on võimalik muidugi vaid siis, kui kiisk on lohupõhjas hästi tihedasti mitmes reas. Kiisk võtab peaaegu terve päeva, varahommikust õhtuhämarani, ent keskpäeva paiku on võtmine katkendlik ja õhtupoole tihedam. Peibutussööta (ussi, motõlli, mormõshi) kasutatakse kiisa õngitsemisel väga väheste, eriti oskuslikke kalurküttide poolt, ent kui seda ei muljuta savinutsakuisse, toob peibutis kasu asemel pigem kahju, kuna isegi kõige vaiksema veevoolu puhul jõuab see põhjale mitu meerit püügiaugust allavoolu. Üldse pole rõhtsal püügil peibutusöödal kaugeltki seda tähtsust kui püügil ujukõngega ja tonkaga heiteõngitsemisel.

Kiisa talvine võtt on veelgi loium kui kiisa võtt muul ajal ja kesktalvel võib see olla täiesti märkamatu nii püügil pakkõngega kui ka püügil ujukiga: võtnud sööda suhu, seisab kiisk ennast liigutamata ühel kohal. Võtmise iseloom on küll endine ja väljendub kas ridvaotsa kerges võdinas või kellukese nõrgas helinas, mida seotakse ridvaotsa külge siiski väga harva; ujukit liigutab kiisk ussi kugistades üsna pikalt, hakkab siis vedama ja uputab sujuvalt; nii toimub küll vaid siis, kui raskus on väga väike ja sööt ei leba põhjal, samuti ka siis, kui õngeraskus, olgu või suur, on seotud eraldi või nii nagu saraatovi õngel.

Haakimisega pole vaja kiirustada ja õngenööri peenuse tõttu ei tohi see olla liiga järsk: kiisk päästab talvel konksu lahti, s.t. sülgab sööta välja, harva, ja kui kalamees on sattunud kiisakohale, on kogu tema tegevus vaid kahelipsuliste õngede järjestikuses väljavõtmises ja kalade vabastamises. Uuralitagustel järvedel ei haagita õnge tõstmise ega haakelöögiga, vaid märksa praktilisemal moel, mis on väga mugav, kui õnge hoitakse pidevalt käes. Siin hoitakse seda nimelt vasemas käes, paremas on kalamehel aga väike puulabidake; võtmise puhul tõmbab ta õngenööri lasnaga nõrgemini või tugevamini külgsuunas ja samaaegselt, kui sügavust pole rohkem kui 3-3,5 m (kusjuures vasem käsi on liikunud juba kõrvale, parem aga koos lasnaga tõstetud kõrgele üles), tõstab kala jääle; kuivõrd talvel püütakse siinmail aga kidata konksuga, siis kukub konks kalal iseeenest suust välja, nagu vaid kiisk või ahven jääd puudutab; kui ei kuku, lüüakse kalale labidakesega vastu pead, ta avab suu ja konks tuleb välja. Kui sööt (mormõ) on terveks jäänud, tuleb kalamehel võrdlemisi harva puutuda kala või konksu ja igal juhul annab selline püügiviis võimaluse saada rohkem kala kui kala tavapärase väljavõtmise korral.”

Kiisale ja kiisapüügile pühendatud pikas peatükis kõneleb Sabanejev pikalt ka söötadest — sõnnikuussist, sääsevastsest ja mormõssist. See viimane on vees elav vähike (Gammarus), mis on kuni 2,5 cm pikkune, enamasti küll pisem, halli või punakaspruuni värvi, ujub külg ees ja ennast küüru hoides, millest tulenevad tema teised nimed "bokoplav" ja "gorbuntshik". 100 aastat hiljem kirjeldatakse vene kalastuskirjanduses mormõshi kui umbes 1 cm pikkust rohekaskollast külgsuunas ujuvat vähikest, kes elab külmas vees otse jää all ja keda saadakse sealt kaapides puust kaabitsaga, millel on all kogumiskastike. ("Sekretõ podlednogo lova". Sankt-Peterburg, Diamant, 1997).

Teeme selle kiisaloo lõpetuseks meiegi sabanejevliku kõrvalpõike ning tõdeme, et eestikeelse kirptirgu või kirplandi venekeelse vastena kasutusel olev ja ka eesti kalameeste suus lobedalt pruukimist leidev "marmõshka", on algselt tähendanud vaid üht kindlat veemutukat, külitsi liikuvat vähikest. Kasu pole sest teadmisest tuhkagi, aga kes kasu peal väljas, eks sel ole targematki teha kui Kalastajat lugeda. Mõnda asja on tore teada lihtsalt teadmise enese pärast.



Refereeris, tõlkis ja targutas

Vladislav Korzhets